Head

(Head filmid, peale mõningast settimist võivad jõuda esimesse kategooriasse)

Jojo Rabbit (2019). Natsi-Saksamaa viimased nädalad Hitlerit fännava väikese poisi silme läbi. Film algas lõbusa komöödiana, kuid siis lajatas valusa draamana. Kõlama jäi kui mõttetu on ikka sõda ja kui tühjad on need ideaalid, millele tuginedes sõditakse.

Klaus (2019). Animatsioon. Jõuluvana müüdi tekkelugu. Meeldis, kuidas lugu kulges väga loogiliselt: ei mingit roosamannat, kuid egoismist kannustatud teod viivad üllataval kombel suurte positiivsete muutusteni. Palju häid nalju ja vaimukad tegelaskujud.

Ükssarvik (2019) e. Chasing Unicorns.. Lõbus film mõõdukalt andekatest noortest, kes teevad oma idufirma. Ärivaistu neil eriti ei ole, idee on kahtlane, kuid kuidagiviisi õnnestub investorid leida ja asi liikuma saada.

El Camino: A Breaking Bad Movie (2019). Seriaali "Breaking Bad" lõpulugu filmi kujul. Jesse on august (sõna otseses mõttes) välja saanud ja varjab ennast politsei eest.

Mother! (2017). Üksildases paigas elavad noor naine ja tema mees, kelle loomingul on palju austajaid. Ühel päeval jääb neile külaline, kellele tulevad omakorda külalised, kes kõik tunnevad ennast võõras kodus kuidagi liiga mugavalt. Asjad lähevad aina kummalisemaks ja lõpuks täitsa hirmsaks. Film on liiga ehmatav, et teda soovitada... kuid loo puänt on mõjus ja tasub eelnevad kannatused ära.

Yesterday (2019). Peale kummalist elektrisüsteemide häiret on keskpärane muusik ainus, kes mäletab Biitlite lugusid ja hakkab neid esitama enda loomingu pähe.

Avengers: Endgame (2019). Peale Thanose võitu on kogu maailm leinas. Tekib lootus, et vana olukorra saab taastada kui tagasi minevikku rännata ja kurja juureks olnud kivid kokku koguda. Tore lõpulugu ja mõnusalt rahulikuma tempoga.

Once Upon a Time... in Hollywood (2019). Vananev vesternistaar ja tema kaskadöörist parim sõber kipuvad ajale jalgu jääma, kuid on muidu kõvad kutid. Taustal imekauni Sharon Tate'i lugu.

Following (1998). Algaja kirjanik armastab inimesi jälitada. Üks jälitatav, murdvaras, asub temaga kontakti ja üks jama järgneb teisele. Üks Nolani esimesi filme, Memento hõng on täitsa tuntav.

Juured (2018). Mitu pisikest lugu tavaliste eestlaste elust. Oli mõnusaid kohti, oli nii kurbi kohti, et tahaks need mälust kustutada.

Kimi no na wa. (2016) e. Your Name.. Animafilm. Neiu ja noormees vahetavad ühtepuhku oma kehi. Tekib soov teineteisega kohtuda, kuid paraku ei püsi peale ärkamist enam ükski teise elu detail meeles. Lisaks nunnule armastusloole on filmis veel paar ootamatut pööret.

Tõde ja õigus (2019). Tegevustik raamatust tuttav, aga üles ehitatud nii, et tulemuseks on aegumatu lugu tüüpilisest eesti mehest, kes arvab, et töö on parim viis väljendamaks oma armastust pere vastu.

Time Trap (2017). Mis juhtub kui sa lähed koopast otsima kedagi, kes jäi kadunuks kui läks otsima kedagi, kes jäi kadunuks? Jep, sa jääd ka kadunuks. Ulmekas koopast, kus aeg kulgeb aeglasemalt kui mujal maailmas. Koopasse kinni jäänud seltskond teadvustab tasapisi oma sünget olukorda. Väga mõnus klassikaline ulmekas, kus jätkub ettearvamatuid pöördeid lõpuni välja.

Alpha (2018). Lugu kiviajast. Surnuks peetud ja jahiseltskonnast maha jäänud poiss (vt "The Martian") sõbruneb tagasiteel hundiga. See paneb aluse inimeste ja koerte koostööle, mis muudab inimkonna ajalugu. Väga palju ilusaid vaateid.

Võta või jäta (2018). Poissmehest ehitaja saab endiselt tüdruksõbralt ootamatu kõne: tule ja kasvata ise oma vastsündinud tütart. Järgnev isaks kasvamise teekond ei ole lihtne, kuid kõlama jääb, et inimesed muutuvad, kellegi vanemlikke võimeid ei tohiks stereotüüpide alusel kahtluse alla seada.

Upgrade (2013). Ulmekas lähitulevikust. Peategelane saab endale uuendusliku intelligentse implantaadi. Esmapilgul asendamatu vidin toob kaasa hulga jamasid.

Extinction (2018). Pereisa näeb painavaid unenägusid oma perekonna surmast ja tulnukate invasioonist. Ühel päeval saab sellest tegelikkus. Heale ulmeloole omaselt kostitatakse vaatajat veel mõne ootamatu pöörde ja vimkaga.

Still Life (2013). Lugu ametnikust, kes otsib omakseid surnuna leitutele, kellest ei paista keegi puudust tundvat. Erakliku elustiiliga ametnik on paraku väga oma klientide sarnane.

Rebellkirurgen (2017) e. The Rebel Surgeon. Bürokraatlikus Rootsi meditsiinisüsteemis pettunud kirurg läheb tööle Etioopiasse. Töömaht ja tempo on meeletud, kuid samas saab inimesi rohkem aidata. Kohalikud on pere hoidvad ja südamlikud, seal saab välja astuda uhke maja, auto ja suvila nimel rattas rabelemisest.

Sorcerer (1977). Oma mineviku eest põgenevad mehed võtavad vastu eluohtliku tööpakkumise: vedada üle mägede ja džungli suur kogus lõhkeainet.

Seltsimees laps (2018). Leelo Tungla lapsepõlvel tuginev lugu stalinismi ohvriks langenud perekonnast.

What We Do in the Shadows (2014). Libadokumentaal vampiiride sõpruskonna argipäevast. Üle hulga aja üks tõesti hea komöödia!

Салют-7 (2017) e. Salyut-7. Kosmosefilm Külma sõja aegsest Nõukogude kosmosejaama päästemissioonist. Annab hea ettekujutuse elu ja inimkätega loodud tehnika haprusest kosmoses. Sekka sissevaade vingete vene meeste hinge.

Spider-Man: Homecoming (2017). Ämblikmees maadleb tavaliste teismelise poisi probleemidega. Mõnus huumor ja süžeepöörded, mida ei aimagi kilomeetri kauguselt ette.

Gifted (2017). Vanaema ja onu vaidlevad matemaatikageeniusest tüdruku tuleviku üle: kas tal peaks olema normaalne lapsepõlv või tuleks tema andeid algusest peale maksimaalselt arendada.

Baby Driver (2017). Segastel asjaoludel juhib noormees pättide jaoks põgenemisautosid, kuigi see töö on talle sisimas vastuvõetamatu. Kibelus uue alguse järele muutub eriti tungivaks kui ta leiab endale südamedaami.

Death Note (2017). Koolipoisi kätte jõuab märkmik, millesse nimesid kirjutades saab teisi inimesi tappa. Muidugi saab märkmikku ka õilsatel eesmärkidel kasutada, kuid põrgutee on sillutatud heade kavatsustega... Põnevust jätkub filmi viimaste sekunditeni!

Boss Baby (2017). Multikas seni mõnusasti üksi kasvanud poisist, kes saab endale väikese venna. Kõrvallooks seletus, kust beebid tegelikult tulevad. Muhe lugu, vahepeal kurb ka - nagu ikka.

Good Kids (2016). Neli just edukalt keskkooli lõpetanud noort plaanivad täiel rinnal nautida viimast ühist suve enne kolledžit. Komöödia. Meeldis, et ei mindud välja "tublide" ja "populaarsete" rõhutatud vastandamise peale, vaid näidati maailma mitmekülgsemalt.

Hacksaw Ridge (2016). Lugu Teises maailmasõjas vabatahtlikult sõjaväkke astunud ameeriklasest, kelle usk ei lubanud tal relva kätte võtta. Sellele vaatamata ta mitte ainult ei jäänud lahingutes ellu, vaid päästis meedikuna lahinguväljalt tohutu hulga kaaslasi. Ja film jättis veel pool lugu rääkimata: tegelikult oli ta veel palju kõvem mees.

The Accountant (2016). Leebema autismi vormiga super-raamatupidaja teeb ühtepuhku kriminaalidele tööotsi. Kui tema elu kallale kippuma hakatakse, siis näitab raamatupidaja ennast hoopis teisest küljest. Hästi huvitavate tegelastega film, eelkõige seletatakse põhjalikult lahti muidugi peategelase taust.

Arrival (2016). Maale maanduvad tulnukalaevad ja püüavad inimkonnaga kontakteeruda. Suhtlust tulnukatega juhivad keeleteadlane ja teadlane, kes loodavad rahumeelset tulemust. Film on kulgeb rahulikult ja mõtlikult. Üllatusi on, aga tulnukate taustalugu jääb põhjalikumalt lahti seletamata, kuid elamus selle tõttu ei kannata.

The Big Short (2015). Lugu masu tagamaadest, keskendudes tegelikele inimestele, kes kriisi ette ennustasid ja mulli lõhkemisest kasu said. Erinevalt paljudest teistest sarnastest filmidest tehakse asja põhimõte tõesti hästi selgeks, kuid samas jäädakse ka mõnusalt kergeks, meelelahutuslikuks.

The Hateful Eight (2015). Rõõm on elada sellisel kuldsel ajastul, kus saab vaadata päris värsket Tarantino filmi... Nagu eelmine (vt "Django Unchained"), oli ka seekordne tõeline maiuspala, mis haarab vaataja jäägitult oma maailma. Tegevus toimub kodusõja järgses Ameerikas, kus endiste osapoolte vahelised hõõrumised on veel vägagi päevakorras. Keset vaenulikku talve satub teeäärsesse ööbimiskohta kokku kirju seltskond: pearahakütt ja tema "saak", šerif, neeger ja ports kahtlaseid tüüpe, kelle motiivid alles hakkavad selguma.

Everest (2015). Tõsielusündmustel põhinev film õnnetult lõppenud 1996. aasta Everesti ekspeditsioonidest.

Inside Out (2015). Multikas. Kujutatakse tunnete kui indiviidide seiklusi 11-aastase tüdruku peas. Huvitav idee ja vaimukad naljad.

Still Mine (2012). Loo keskmes on vanahärra, kes soovib endale ja oma naisele ehitada mõnusa väikese majakese, kuid langeb bürokraatia ohvriks. Algul tundub, et tegu on lihtsalt ühe kiusliku vanainimese hullude ideedega (ka lapsed ei kiida tema plaane heaks). Kuid tasapisi peab vaataja nõustuma, et taadi plaanidel ja põhimõtetel on jumet ning kedagi ei tohiks lihtsalt vanusele viidates käed rüpes istuma kohustada.

Film Kteer Kbeer (2015) e. Very Big Shot. Liibanoni film kolmest vennast, kes on kadunud isa pitsaäri ühendanud edukalt narkoäriga, mille nad püüavad ühendada filmitootmisega. On ehedaid kultuurielemente ja häid nalju.

The Martian (2015). Hea lühikokkuvõte suurepärasest raamatust. Astronaut jääb õnnetul kombel üksi Marsile maha. Selleks, et vaenulikul planeedil päästeoperatsiooni saabumiseni ellu jääda, saab ta loota ainult enda mõistusele.

Time Lapse (2014). Kolm sõpra avastavad salapärastel asjaoludel hukkunud naabri korterist masina, mis teeb pilte järgmisest päevast. Otse loomulikult kasutavad nad seda oma isiklikuks hüvanguks. Algul on kõik hästi, kuid ühel hetkel kasvab olukord üle pea, tekivad erimeelsused ja olukord muutub koledaks.

Nightcrawler (2014). Loo peategelaseks on vabakutseline operaator, kes filmib erinevaid krimiuudiste sündmuspaiku ja teeb verivärsked kaadrid kiirelt rahaks. Kuna moraaliküsimustest ta end segada ei lase, teeb peategelane selles kitsas valdkonnas äärmiselt kiiret karjääri.

Nullpunkt (2014). Värske eesti film. Lihtne Lasnamäe poiss Johannes läheb eliitkooli õppima, kuid sealses hierarhias ei ole kerge hakkama saada, iseäranis siis, kui kodused probleemid ei võimalda vajalikul määral koolitööle pühenduda. Tuttavad Lasnamäe kohad tekitasid palju äratundmisrõõmu. Tunda oli, et sündmuste taga oli rohkem, kui film ära rääkida jõudis. Nüüd oleks hea raamat ka läbi lugeda.

Back to the Future Part II (1989) Ulmeklassika teine osa. Seekord satub ohtu Marty enda olevikumaailm ja tekkinud pahanduse päästmiseks tuleb tal taaskord oma vanemate aegsesse minevikku sukelduda. Oli palju mõnusaid kokkupuutepunkte esimese filmiga.

Back to the Future (1985). Ulmeklassika uuesti üle vaadatud peale pikka-pikka pausi. Koolipoiss satub ajamasinaga 30 aastat ajaloos tagasi, tõkestab kogemata oma vanemate armumist ja peab pea tööle panema, et mitte ise ajaloost kustutatud saada.

Autómata (2014). Ulmekas räsitud tulevikumaailmast, kus inimesi abistavad robotid. Robotite piiramiseks on neile sisse programeeritud kaks reeglit. Loo peategelane on uurija, kes kahtlustab, et on roboteid, keda need reeglid enam ei piira. Film on vahepeal hirmus põnev, siis on jällegi kohad, mille juures tahaks üht-teist muuta, kuid kokkuvõttes ikkagi positiivne mulje.

The Fault in Our Stars (2014). Kaks haigusest räsitud teismelist kohtuvad teraapiagrupis ja armuvad. See ei ole klassikaline armastuslugu aga samas ka mitte mingi nutune vähifilm (tegelased ise võtavad oma olukorda sageli musta huumoriga). Filmi sõnum on lõppkokkuvõttes positiivne: mõni elu on lühem kui teine, kuid sellesse lühikesse ellu mahub samuti lõputu hulk hetki. Igaühe oma valik on, kas antud hetki nautida või veeta need paratamatu lõpu hirmus.

The Giver (2014). Lugu ulmelisest tulevikumaailmast, kus kodanike tunded surutakse üldise hüvangu nimel regulaatsete süstidega alla (vt "Equilibrium"). See muudab drastiliselt ühiskonnakorda ja kaotab meile tavapärasel kujul selle kõige väiksemat rakukese - armastusel rajaneva perekonna. Loo peategelane, äsja oma ühiskondlikusse rolli määratud noormees, loobub tunnete kontrollist ja õpib tundma mineviku maailma parimaid ja halvimaid külgi. Jäi mulje, et film oli sunnitud nii mõnestki teemast kiirustades üle libisema, seega oleks huvitav lugeda hoopiski raamatut, millel film põhineb.

The Beguiled (1971). Ameerika kodusõja madinas võtavad väikese Lõuna tütarlastekooli asukad enda hoole alla Põhja osariikide eest võitleva haavatud sõduri. Ainukese mehena majas puudutab ta ka kõige nooremate naiste hingekeeli ja otse loomulikult kasutab sõdur seda mõjuvõimu enda hüvanguks nii kuidas jaksab. Naistevaheline armukadedus teeb õhustiku pinevaks ja toob ettearvamatuid tagajärgi.

Le passé (2013) e. The Past. Mees tuleb peale mitut aastat tagasi endisesse kodulinna, et lõpuks lahutus ära vormistada ja ühtlasi kohtuda oma endiste kasutütardega. Ootamatult leiab ta end oma eksnaise probleemide sasipuntrast ja lugu aina hargneb ja hargneb... ja hargneb.

Arrugas (2011) e. Wrinkles. Joonisfilm vanadekodu elanikest. Loos on ka komöödia elemente, kuid eelkõige püütakse lahti mõtestada vaimse tervise kadumise kogemust. Kuidas leppida enda hääbumise paratamatusega? Üsna õõvastav pilt oli nö "hullude korruselt" tulevaid hääli kuulatav Alzheimeri haige, kes teab, et ka temal tuleb ühel päeval sinna kolida.

Edge of Tomorrow (2014). Ulmekas. Tulnukad on enda kätte haaranud suure osa Euroopast ja rindejoon nihkub aina edasi. Üks sõduritest satub ajasõlme ning peale iga suremist ärkab uuesti lahingueelses päevas. Ja tuleb välja, et peale piisavat harjutamist muutub ka kõige saamatum võitleja õite osavaks. Vahepeal saab selgemaks kurjade tulnukate kurikaval kaitsestrateegia ning tekib õrn lootus, et neid on võimalik võita.

The Grand Budapest Hotel (2014). Hoogne põnevusfilm kahe hotellitöötaja seiklustest II maailmasõja eelsel ajal. Filmi õhustik ja sümpaatsed veidrikud meenutasid Amélied (vt "Le fabuleux destin d'Amélie Poulain").

Her (2013). Ulmekas. Mitte just ülearu kauges tulevikus jõuavad tavakasutajateni tehisintellektil põhinevad personaliseeritud operatsioonisüsteemid. Loo peategelane, parajasti abielu lahutav keskealine mees alustab oma operatsioonisüsteemiga armusuhet. Film lahkab päris põhjalikult sellises ebavõrdses suhtes tekkida võivaid probleeme. Kuigi lugu keskendub ühele peategelasele, näidatakse vilksamisi ka seda, kuidas tehisintellektid ühiskonnas kanda kinnitavad.

The Secret Life of Walter Mitty (2013). Unelema kalduv ajakirja fotolabori töötaja otsustab ennast kokku võtta ja elult kõik väljakutsed vastu võtta. Kaduma läinud negatiivi jälgi ajades läbib ta mõned maakera kõige metsikumad ja kaunimad paigad.

The Way Way Back (2013). Teismelise poisi ema on leidnud uue kallima ja naudib viimase suvekodus uuesti leitud noorust. Seevastu tema poeg tunneb end üleliigsena. Kuid leitud uus sõber tekitab lootuse, et tegu ei olegi maailma kõige nõmedama suvega. Juba neljas "hea" film viimase nädala jooksul... pehmeks olen muutunud :P

Escape Plan (2013). Stallone ja Schwarzeneggeri äksifilm, mis on tavalisest rahulikum (vähemalt esimesed kolmveerand filmist). Peategelased püüavad välja murda vanglast, mis on suht hästi ära turvatud (samas vrld Must Delfiin...). Peamurdmist on kõvasti ja edasi liigutakse teosammul. Mõnusat pinget jätkub filmi lõpuni.

Cloudy with a Chance of Meatballs 2 (2013). Jätkumultikas. Veest toitu tegev masin on mõnda ega omasoodu märatsenud ja enda ümber loonud tõelise elava toidu džungli.

About Time (2013). Midagi neile kes armastavad ulmet (mina!) ja romantikast nõretavaid naistekaid (mina!). Tim saab oma 21. sünnipäeval teada, et tema suguvõsa meesliikmetel on võime oma minevikku rännata. Üksikasju ajarännu abil sättides loob ta ideaalsed tingimused, et juhuslikult kohatud Maryst (vt "The Time Traveler's Wife") saaks tema tüdruksõber.

Rush (2013). Tegelikest sündmustest inspireeritud film ilusatest autodest ja kiiretest naistest. Kujutatakse legendaarsete vormelisõitjate James Hunti ja Niki Lauda konkurentsist nõretavat karjääri. Film on põnev vaatamine ka neile, kes vormeliajaloos võhikud. Näiteks oli huvitav kahe peategelase erinev suhtumine oma töösse ja ellu üldiselt (kaalutletud äriprojekt versus võimalus hetke nautida).

Star Trek Into Darkness (2013). Kultusseebi uusim filmiversioon. Kosmoselaeva Enterprise meeskond satub vastamisi võimeka kurjamiga. Oleks ma vanemate Star Treki osadega paremini kursis, olnuks film arvatavasti etteaimatavam ja igavam.

Ask tesadüfleri sever (2011) e. Love Loves Coincidences. Türgi romantiline draama. Kaks noort inimest kohtuvad ja armuvad. Tasapisi selgub, et nende elud olid saatuse tahtel lapsepõlves märksa enam seotud kui nad mäletavad. Loo lõpp kiskus muidu head muljet natuke alla.

Ordinary People (1980). Perekonnadraama. Loo peategelaseks on koolipoiss, kes püüab peale venna surma oma eluga hakkama saada. Tasapisi selgub, et probleem ei ole mitte lihtsalt kurvast minevikust ülesaamine, vaid ka nende perekond ei toimi päris nii nagu võiks.

Возвращение (2003) e. The Return. Vaikselt kulgev film kahest vennast, kes lähevad oma ootamatult välja ilmunud isaga autoreisile. Poistel kujuneb erinev suhtumine isasse: üks on kahtlustav ja tõrjuv, teine aga usaldav ja kontakti otsiv. Kuid mõlemad loodavad ühise loodusretke ajal oma isa natuke paremini tundma õppida.

Empire of the Sun (1987). Ajalooline draama. II maailmasõja ajal satuvad Shanghais kodunenud inglased ja ameeriklased keerulisse seisu kui algab Hiina ja Jaapani vaheline sõda. Peategelane Jamie (varateismeline Christian Bale!) on nö vati sees kasvanud: terve oma senise elu on ta veetnud uhkes majas teenijate käe all. Kuid nüüd lahutatakse ta oma vanematest ja lükatakse loodusliku valiku meelevalda. Sama aega ja analoogilist olukorda kujutab tunduvalt süngemalt Grave of the Fireflies.

Jurassic Park (1993). Nüüd siis 3D-s ära nähtud. Film on ikka hea, sest tuletab meelde veel paremat raamatut. Filmis on muidugi veidi rohkem verd ja lendavaid kehaosi ning vähem bioeetilist arutelu... aga eriefektid jätavad jätkuvalt vägeva mulje.

Warm Bodies (2013). Peale suurt õnnetust on maailma vallutanud sombid ja inimesed on koondunud kaitsva müüri taha väikesesse linna. Kõlab tuttavalt? Kuid Resident Evili seeria ja paljude teiste sarnaste filmide kõrval on tegu ikkagi meeldiva vaheldusega. Pigem võiks paralleele tõmmata hetkel poppide ja noortepäraste romantiliste vampiirifilmidega. Peategelaseks on noor sombipoiss, kes püüab kohmakalt võita kauni neiu südant. Parim osa filmist on peategelase sisemonoloogid ja mõnusa vindiga must huumor.

Oblivion (2013). Üle hulga aja üks hea ulmefilm! Planeet Maa on sõjast tulnukatega lootusetult räsitud. "Efektiivne tiim" Jack ja Victoria on jäetud Maale otsi kokku tõmbama ja tulesid kustutama, kuid nad peaksid peagi teiste juurde Titaanile kolima. Kuid kõik ei lähe nagu plaanitult ja Jack on sunnitud oma seisukohti ümber hindama.

Как я провёл этим летом (2010) e. How I Ended This Summer. Psühholoogiliselt pinev kuid aeglaselt kulgev draama. Kaks meest, vana ja kogenud Sergei ning tüüpiline tänapäeva noor Pavel töötavad koos Arktikas meteoroloogiabaasis ja on ühiskonnast pea-aegu eraldatud (on raadioside). Kogu elu rasketes oludes töötanud mees on nördinud, et arvutimängudest ja tarbimisühiskonnast läbi imbunud noormees ei võta tööd piisavalt tõsiselt. Kuna nende suhe on juba niigi pingeline, teeb Pavel kriisisituatsioonis emotsioonidest kantud otsuseid ja olukord kasvab üle pea. Sõltuvalt vaatajast võib see film osutuda ka väga nüriks (IMDb-s on huvitavad arutelud). Kuigi mõnest kohast ei pruugi kohe aru saada, ei soovita ma siiski enne vaatamist filmi kohta lugeda.

Robot and Frank (2012). Ulmesugemetega draamafilm. Endine juveelivaras peab vaikset pensionipõlve ja püüab eirata aina süvenevaid mäluprobleeme. Talle tuuakse abiks hooldusrobot. Algul nende suhe ei edene ja patsient ei taha roboti soovitatud eluviisi muutusi järgida. Kuid siis leiavad nad kompromissina mõlemale poolele aktsepteeritavad vaimset ja füüsilist stimulatsiooni pakkuvad harjutused - sissemurdmised.

Oz the Great and Powerful (2013). Ozi eellugu, mis käsitleb sündmusi enne Dorothy saabumist. Kurja nõia ikke all vaevlevad elanikud panevad oma lootused võlurile, kes on tegelikult tavaline mustkunstnik. 3D filmi vaatama minnes on vägevad eriefektid tavaliselt niigi garanteeritud, kuid seekord oli ka lugu ise täitsa põnev. Enne filmi vaatamist maksab tutvuda klassikalise Ozi-looga, et paremini aru saada selle filmi viidetest tulevastele tegelastele ja sündmustele (nt Arg Lõvi, vett kartev nõid jms).

Elavad pildid (2013). Kurvavõitu lugu mehest ja naisest, kinotehnikust ja paruni järeltulijast, keda ühendab maja Tallinna vanalinnas. 20. sajandi jooksul Eestit raputanud ajaloosüngmused pööravad ka nende elusaatust. Visuaalne pool väärib selle filmi puhul erilist tähelepanu: iga osa loost on esitatud vastava ajastu kinokunsti stiilis ja palju vaeva on nähtud ajastutruudusega (riietus, soengud, esemed jms).

The Amazing Spider-Man (2012). Tänu sellele, et peategelane on hoopis teistsugune, pakub film värskendava alternatiiv-versiooni Ämblikmehe loost. Ühtlasi on see ka nunnu armastuslugu. Mörisevad reptiloidid tuleb lihtsalt ära kannatada, muidu mulle superkangelasefilmid meeldivad.

Muzi v nadeji (2011) e. Men in Hope. Eelkõige stringistseeni poolest tuntud tšehhi film. Üks filmi kahest peategelasest on vanem härrasmees, kes on kogu elu kõrvalsuhteid harrastanud ja väärtustab selliseid kogemusi kui hea abielu tugisammast. See elufilosoofia võlub ka tema väimeest, kes alustab armuafääri särtsaka punapeaga. Film valmistas positiivse üllatuse, sest vastupidisel eelarvamusele ei toonud vaatajani mitte ainult kaunid kumerused, vaid ka huvitava mõtiskluse abielust ja truudusest.

Movie 43 (2013). Mitmest väiksemast loost koosnev komöödiakomplekt, ühendavaks lüliks on allavöö-naljad (vt "Extreme Movie"). Värskendav oli näha mitmeid tõsiseid draamanäitlejaid neile tavatus rollis. Selliseid filme tuleb muidugi hoolikalt doseerida, et naljad jätkuvalt naljakad oleks.

Django Unchained (2012). Tarantino vestern. Pearahakütt hangib endale ühe tööotsa jaoks abiks neegri, kellest saab peatselt tema hea partner. Ajastut arvestades on see äärmiselt kummaline paar. Kuid koostöö sujub ja lisaks suure hulga raha kokku ajamisele küpseb neil plaan üles leida ja vabastada neegri teadmata kohta müüdud naine. Põnevust jagub filmi lõpuni ja ootuspäraselt kostitatakse siin-seal vaatajat natuke liiga ohtra vägivallaga. Kuna ma loen (kuulan) samal ajal Asimovi raamatuid, siis tekkis huvitav analoogia neegrite- ja robotitepõhise ühiskonnamudeli vahel.

Cloud Atlas (2012). Läbi mitme ajastu (19. sajandist kaugesse tulevikku välja) kujutatakse ühtede ja samade inimeste taaskehastusi. Kõige armsam mõte oli kujutus armastusest kui loodusjõust - mõned hinged lihtsalt on määratud kokku saama. Näitlejate grimm oli omaette vaatamisväärsus, mõne näitleja tundis ära alles siis, kui lõputiitrites näidati. Lugu põhineb samanimelisel raamatul, mida ma vist isegi olen kunagi lugenud (filmi vaatamist saatis pidev deja vu).

Seenelkäik (2012). Tuntud poliitik läheb kuluhüvitiste skandaali ajal naisega seenele ja nad jäävad metsas kadunuks. Justkui olukord ei oleks juba piisavalt keeruline, tuleb iga liigutuse ajal mõelda ka kolmandale osapoolele: poliitilisele karjäärile. Olukorda vürtsitab nendega liitunud hääletaja, rokkar Zäk.

English Vinglish (2012). India koduperenaine on isegi perekonna keskel sunnitud häbenema oma nappi inglise keele oskust. New Yorki sõit sugulase pulmade ettevalmistamiseks annab talle harukordse võimaluse teiste teadmata inglise keelt õppima hakata. Selle nelja nädala jooksul ei parane aga mitte ainult tema keeleoskus, vaid ka enesehinnang. See on filmi põhiline sisu, aga kõrvalteemana olid huvitavad ka arutelud armastusest, abielust ja kohtustustest ning seda veidi teises võtmes kui tavalistest ameerika filmidest tuttav.

Amour (2012) e. Love. Kui räägitakse "koos vanaks saamisest", siis tekib romantiline kujutlus üksteist üdini mõistvast ja armastavast vanapaarist. See film sellist olukorda ei kujuta. Georges ja Anne on filmi algul suhteliselt krapsakad kultuurilembesed vanainimesed. Peale algul suhteliselt tühisena näinud atakki saabub Anne haiglast tagasi ratastoolis ja osaliselt halvatuna ning palub meest, et teda enam kunagi haiglasse ei viidaks. Mitte just esimeses nooruses olev abikaasa võtabki naise hooldamise enda peale ja vähemalt algul tulevad nad muutunud olukorraga päris hästi toime. Paraku Anne olukord halveneb väga kiiresti ja Georges tunnistab abitult, kuidas armastatud inimesest jääb järele vaid pidevalt hooldust vajav füüsiline kest. See on mõtlik ja oma otsekohesuses üüratult kurb film.

(500) Days of Summer (2009). Selle filmi võtavad kõige paremini kokku sõnad filmist endast: see on lugu sellest, kuidas kohtuvad neiu ja noormees, aga see ei ole armastuslugu. Tom armub uude töökaaslasesse Summerisse, kes aga kuulutab, et ta ei taha poiss-sõpra ega usu, et selline asi nagu armastus üldse eksisteerib. Ta on veendunud, et armastus on ilus illusioon, mida filmitööstus inimestele peale surub, neis liialt kõrgeid ootusi tekitades. Lootuses, et ta suudab tüdrukut muuta, on Tom algusest peale määratud pettuma. Ka film ise jätab valdavalt üsna nukra mulje, kuna kujutab paralleelselt suhte kujunemise võlu ja selle purunemise valu, aga helgemad toonid ei jää ka olemata.

Ruby Sparks (2012). Noor staar-kirjanik Calvin vaevleb oma uue romaani kallal. Unanäost inspireerituna hakkab ta kirjutama romantilist lugu kunstnikuhingega Rubyst. Väljamõeldud neiu muutub ühel hetkel luust ja lihast inimeseks ning nende paberile pandud armastuslugu muutub tõeliseks. Kõigile ideaalidele vastav ning paari sõrmeliigutusega kohandatav kaaslanna on justkui suhteloto peavõit. Aga arvestades Calvini keerulist iseloomu ei lähe muidugi kõik nii lihtsalt.

Обитаемый остров (2008) e. The Inhabited Island ja Обитаемый остров. Схватка (2009). See on Strugatskite raamatu põhjal tehtud kaheosaline ulmefilm. Kosmoses huvireisi tegev Maksim teeb hädamaandumise võõral planeedil. Seda maailma asustavad samuti inimesed, kuid tema kui tüüpiline tuleviku maalane, kes on ilus nii seest kui väljast, näib paratamatult tulnukana teiselt planeedilt (kes ta ju tegelikult ongi). Tasapisi selgub, et elu selles võõras maailmas on võrreldes Maksimi koduga üsna sünge: lihtsurelikud on eliidi meelevallas, kardetakse sõda ning vähemused on jõhkralt alla surutud. Maksim usub, et ta suudab elu planeedil õiglasemaks teha ja asub tegutsema.

Looper (2012). Aastal 2044 on kuritegelikes ringkondades üsna tavalised nö sõlmijad. Need on palgamõrtsukad, kelle ohvrid saadetakse neile tulevikust, sest 30 aasta pärast on surnukehast vabanemine jälgi jätmata väga keeruline. Nagu ajarännufilmides tavaline kohtub peategelane oma vanema versiooniga, kellel on nende ühisest tulevikust hoopis isemoodi arusaam. Põnev oli erinevate versioonide suhtlus ühise keha abil (kas siis oma vabal tahtel või pahade käe läbi). Loos oli paar huvitavat pööret, seetõttu ei soovita enne filmi vaatamist selle kohta palju lugeda.

Жмурки (2005) e. Blind Man's Bluff. Film kujutab kriminaalide elu 90-te Venemaal. Vägivalda on kõvasti, saab nalja ja näeb palju eriskummalisi tegelasi, samas seeriad "Брат" ja "Бумер" olid ikka paremad. Filmile andis palju juurde jätkulugu tänapäevas.

Planet of the Apes (1968). Lugu on vanast heast ulmeromaanist tuttav: seltskond kosmonaute maandub planeedil, kus "looduse krooniks" on ahvid, kes peavad kosmonaute tavalisteks rumalateks inimloomadeks. Filmis on raamatuga võrreldes päris olulised muudatused, mis teevad loo tunduvalt loogilisemaks ja usutavamaks. Vaatamata aastanumbrile ei torka  tollased napimad eriefektide võimalused (nt kosmoselaeva ja ahvide grimmi osas) väga silma.

Fa yeung nin wa (2000) e. In the Mood for Love. Lugu 1960-te Hong Kongist, kus naabriteks satuvad kaks edukat abielupaari. Ühe paari mees ja teise paari naine jõuavad tõdemusele, et nende sageli kodust eemal olevad abikaasad petavad neid... omavahel. Suurem osa filmist kujutab petetud abikaasade suhet: nad on teineteisele toeks ja jagavad ühiseid huvisid, kuid samas jäävad kindlaks põhimõttele, et ei taha langeda oma petvate abikaasade tasemele. Huvitav oli, et viimaseid praktiliselt filmis ei näidatagi (kui, siis selja tagant). Omaette rolli teevad naispeaosalise imeilusad kleidid (vt "Mad Men").

Dredd (2012). Selle filmi põhiliin on suhteliselt tuttav: vana ja kogenud korravalvuri paariliseks määratakse uustulnuk ja muidugi läheb kohe esimesel päeval hirmsaks mölluks. Lihtsalt antud juhul toimub tegevus kauges tulevikus, uustulnuk on paravõimetega ning nad on kinni kaabakaid täis kõrghoones (vt "The Raid: Redemption"). Väikeseks kõrvalteemaks on ajataju mõjutav narkootikum SLO-MO, mis võimaldab ära kasutada kõik 3D võlud. Äksi on muidugi kõvasti, aga ka lugu ise on põnev jälgida.

Intouchables (2011) e. The Intouchables. Halvatud mehe, rikka aristrokraadi järjekordseks hooldajaks saab kõige hullematele stereotüüpidele vastav noor neeger: ta on vangis istunud, elatub sotsiaalabist ja tükib naistele ligi. Kuid huvitaval kombel toimib selline vastandlikkus väga hästi: puue ei ole enam elu keskpunkt ja senine masendav rutiin hakkab murenema.

The Postman (1997). Täitsa hea ulmefilm, mille tegevus toimub kaugel-kaugel tulevikus, aastal 2013 (!). Peale sõdu ja katku on senine ühiskonnakord lagunenud ning ellujäänud on suhteliselt isoleeritud väiksemates külakestes relvastatud riisujate kamba meelevallas. Loodrist hulkur leiab kotitäie vanu kirju ning püüab postiljoni teeseldes oma nahka päästa. Paraku noored ja vihased külaelanikud võtavad ideest kinni ja hakkavadki tasapisi riiklikku postiteenust taastama.

Wanted (2008). Üsna tüüpiline Timur Bekmambetovi film. Suvaline kontorirott saab teada, et on salajase liiga andekaima palgamõrvari sama-andekas poeg. Võiks arvata, et tema võimete tõttu ülistatakse teda taevani ja võetakse austusavaldustega liigasse vastu, aga päris nii ei lähe. Kangasse peidetud kood oli huvitav mõte.

Abraham Lincoln: Vampire Hunter (2012). Liba-ajalooline film president Lincolni rääkimata loost vampiirikütina. Kõige suurem miinus selle filmi puhul on totakas pealkiri, lool endal pole viga midagi. Meeldisid kokkupuutepunktid tegelike ajaloosündmustega (ja ajalooliste isikutega), mis olid teise vaatenurga alt esitatud, nt Gettysburgi saadetava relvalasti pöördeline tähtsus.

Hotaru no haka (1988) e. Grave of the Fireflies. Hirmus kurb animafilm (legendaarse raamatu legendaarne animaversioon) II maailmasõja ajal saatuse hooleks jäänud kahest lapsest, poisist ja tema väikesest õest.

The Pirates! Band of Misfits (2012). Plastiliini-animatsioon oma tööd armastavast, ent mitte just eriti edukast piraadist. Kui ta aga kohtub Charles Darwiniga, siis tundub, et ebaõnn hakkab viimaks ometi pöörduma. Tore komöödia, mis väärib vaatamist ja väärib ka uuesti vaatamist (ohtralt väikeseid nalju, mida ei pruugi kohe tähele panna).

Brave (2012). Multikas printsessist, kellele meeldib punaste lokkide lehvides metsas luusida ja vibu lasta. Seetõttu tekib tal vastuolu emaga, kes tahab tütrekesest hoopiski täiuslikku daami kasvatada. Printsess otsib abi nõialt ja nagu aimata võib, tuleb sellest suur jama.

Ted (2012). Jõuluimena ellu ärganud kaisukarust saab poisi parim sõber. Aastaid hiljem selgub, et nende kooselu ei saa paraku enam sellisena jätkuda, sest igal pool töllerdav ropu suuga mõmmik on pinnuks silmas poisist sirgunud mehe kallimale. Roppude naljadega kokku ei hoita, aga film ainult nendest ka ei koosne.

We Bought a Zoo (2011). Armas lugu ema kaotanud perekonnast. Uue alguse lootuses ostab pereisa maale maja, millega paraku käib kaasas raskustes virelev loomaaed. Paraku neelab pargi külastajatele avamine meeletult raha ning ka naise kaotusvalu ja kolimisest nördinud poeg ei tee elu lihtsamaks. Kuid nagu sarnastes filmides ikka kaotavad kõik tasapisi uuele kohale südame.

The Aviator (2004). Tõsielul põhinev draama lennundusgeeniusest ja filmiloojast Howard Hughesist, kes raha paremale ja vasakule loopides tegi ajalugu mõlemas vallas. Film kujutab teada kui ekstsentrikut ja seltskonnalõvi, kes vaevleb obsessiiv kompulsiivse sündroomi käes. Filmi üks mõjusaimaid teemasid oligi see, kuidas Hughes kaotab enesekontrolli ja vaimse stabiilsuse sellest ise teadliku, kuid ikkagi abituna (vt "Black Swan").

The Karate Kid (1984). Kultuurilise üldhariduse mõttes lõpuks ära vaadatud. Uude linna kolinud Danielist saab kohalike karateõpilaste peksupoiss. Silmapaistmatu remondimees mr. Myagi, kes juhtumisi on päris hea karateka, on veendunud, et vägivald ei lahenda midagi, kuid siiski nõustub poissi oma omapärasel moel õpetama. Meeldis, et kõik tähtsamad tegelased olid läbimõeldud karakteriga ja huvitavad (sh kõige sümpaatsem oli paadunud optimistist ema).

Kokuriko-zaka kara (2011) e. From Up on Poppy Hill. Armas animafilm Jaapani linnakesest 1964. aasta olümpiamängude eelses saginas. Loo peategelaseks on keskkoolitüdruk Umi, kes peab hakkama saama õnnetult hukkunud isa puudumise ja esimese armastusega, kuid lisaks püüab veel ka räämas klubihoonet lammutamisest päästa.

Aliens (1986). Ulmesaaga teine film. Ripley jääb natu kauaks (57-ks aastaks) magama, kuid on ärgates jälle sunnitud tulnukate palneedile tagasi pöörama. Vahepeal on sealsed paha-aimamatud kolonistid hätta jäänud ja rühm hambuni relvastatud sõdureid tõttab olukorda uurima. Paraku on nad põhjendamatult enesekindlad ja kaotused ei jää tulemata.

Alien (1979). Lõpuks ometi vaatasin ära! Järgnevast kolmest filmist on see mingis mõttes huvitavam, sest tegu on esimese sinisilmse kohtumisega, mis tekitab küsimusi võõra tsivilisatsiooni kohta (hädamaandumise teinud laev, piloodi säilmed jne). Edaspidi suhtutakse tulnukatesse juba õigustatud eelarvamusega, tekib õudusfilmi õhustik ning mõnus ulmeline mõtisklus jääb tagaplaanile. Seetõttu oli hea esimene "Alien" ära vaadata kohe peale "Prometheust", et näha natuke laiemat pilti.

Snow White and the Huntsman (2012). Nutikas klassikalise Lumivalgekese loo edasiarendus. Huvitav oli, et selles filmis kuninganna ei ole lihtsalt kuri ja punkt, vaid püütakse tema isikut natuke rohkem avada ja lahti seletada. Visuaalile on palju rõhku pandud - on nii efektseid võitlusi kui ka kauneid vaateid. Lugu ise on muidugi pigem lihtsakoeline.

Prometheus (2012). Ulmekas kaugest tulevikust. Kaks teadlast näevad erinevatest maailma paigust kogutud arheloogilistes leiududes üht ja sama tähekaarti. Selle töö tulemusena siirdub uurimisrühm avakosmosesse lootes leida inimkonna (või ka kogu elu) loojad. Paraku Tähevärava stiilis rõõmsat kultuuride kohtumist me ei näe ja tasapisi tekib kahtlus, et see kauge maailm ei ole üldse sõbralik. Meeskonnaliikmete hulljulgus aitab kaose puhkemisele muidugi ka kõvasti kaasa. Aga täitsa hea film, on ohtralt võimsaid vaateid ja mõtisklemisainet, õõva ja pritsivaid kehavedelikke muidugi ka.

Iron Sky (2012). Ulmekas maailmasõja järel Kuule peitunud natsidest, kes otsustavad 2018. aastal Maale tagasi tulla (lendavate taldrikutega ja puha) ja korra majja luua. Nime poolest on tegu komöödiaga, kuid siin-seal torkab vahele terav kriitika maailma suurte ja tugevate poliitilise tegevuse suhtes.

Serbuan maut (2011) e. The Raid: Redemption. Indoneesia film. Eriüksuslased sisenevad uljalt kurjategijaid täis tuubitud kortermajja, et kinni nabida nende ninamees. Paraku asjad ei lähe päris nii lihtsalt nagu plaanitud. Möllu on kõvasti ning sealjuures eelistatakse terariistu ja käsivõitlust, mitte tulirelvi. On suhteliselt palju ebatraditsioonilisi detaile. Mitte just film, mida tahaks peatselt uuesti vaadata, aga muljetavaldav siiski.

Rear Window (1974). Nädalateks ratastooli aheldatud mees lõbustab end vastasmaja naabrite jälgimisega. Ühes korteris hakkab talle aga silma naise salapärane kadumine ja ta teeb julge oletuse, et abikaasa on naise mõrvanud. Kui tuttav eradetektiiv ei pea tõendeid veel piisavaks, siis tuttavad daamid nii ei arva ning jälitustegevus lükatakse täie hooga käima.

Transformers (2007). Tulnukrobotite seeria esimene film, kus asjad saavad veidi selgemaks (kolmandast filmist alustamine ei ole ikka hea mõte).

Amores perros (2000). Lõpuks üheks kokku jooksvad lood inimestest, kelle elu armastus ei ole lihtsamaks teinud. Olulisel kohal on ka koerad.

Dr. Strangelove or How I learned to Stop Worrying and Love The Bomb (1964). Kubricku õite vana film. Hull kindral algatab tuumarünnaku Venemaa vastu. Poliitikud saavad veast kiirelt teada, ent selgub, et sündmuste kulgu õigele rajale saada on juba väga raske.

Zindagi Na Milegi Dobara (2011). India film kolmest sõbrast, kes otsustavad poissmeestepeo asemel lõpuks ometi täide viia oma unistuste reisi Hispaaniasse. Kogu aeg oli põnev ja lõpu eel toodi veel sisse päris huvitav pööre. Ja India filmile tüüpiliselt on muusika olulisel kohal. See oli natuke naljakas, et noormees, kes väidetavalt keskendus liialt kontoritööle oli natuke liiga trimmis (vt ridiculously photogenic guy).

Take Shelter (2011). Pereisa hakkavad vaevama apokalüptilised unenäod tormist, mis muudab inimesed ja loomad hulluks. Hirmust, et see eelaimdus võib tõeks osutuda, hakkab ta pere jaoks välja ehitama maa-alust tormivarjendit. Seda ei ole ehk päris õige nimetada ulmefilmiks, sest lõppkokkuvõttes ei olegi tõde (kas maailmalõpp ongi tulemas) nii oluline. Lõviosa filmist on üks suur dilemma: kas peategelane peaks tunnistama, et ta on lihtsalt hull ja joma ettavalmistused katki jätma või arvestades, et äkki on tegu põhjendatud hirmuga peaks ta püüdma iga hinnaga oma naise ja lapse elu päästa.

Rabat (2011). Kolm Hollandis elavat rosinasilmset sõpra suunduvad pikale autosõidule Marokosse. Kultuurilstel erisustel (nt vanemad kui laste tuleviku põhilised suunajad, vabameelsus, rassilised eelarvamused) on filmis küll oluline osa, ent sellega ei ole liiale mindud. Pigem on see lugu sõprusest ja enda koha otsimisest maailmas.

The Vow (2012). Peale autoõnnetust taastub Paige küll autoõnnetusel saadud vigastustest, ent viimased viis aastat tema elust, sh ka tema abikaasa Leo on mälust pühitud ja ka ta ise on täiesti teine inimene - selline, nagu ammu enne paari kohtumist. Loo idee on väga armas - kui kaks inimest on kord juba üksteist leidnud, siis kordub sama stsenaarium niikuinii, st armastus tekib mingist müstilisest kokkumääratusest mitte asjaolude kokkulangemisest.

Titanic - 3D (2012). Vana hea film lisamõõtmega. Osa asju on ikka muutumatud (jäämäele sõidetakse jälle otsa ja Rose laiutab jätkuvalt üksi uksel), osa 3D-s oluliselt võimsamad (lendamise hetk, laev ise). See võib küll olla üks kauneimaid armastuslugusid filmilinal, kuid lisaks sellele on tegu ka päris jubeda filmiga, kui mõelda selles õnnetuses hukkunute arvule. Lähtuvalt samal ajal pooleli olnud raamatule tekkis päris palju paralleele Forsyte'idega (Hockey on Soames, Rose on Irene ja Jack on Bosinney).

50/50 (2011). 27-aastasel noormehel avastatakse vähk, ellujäämistõenäosuseks on 50%. Kuigi algul võtab ta seda uudist üllatavalt rahulikult, selgub aja jooksul, et lähedaste tugi on oluline.

Tyrannosaur (2011). Filmi peategelane Joseph on ägeda loomuga mees, kes on ühtlasi oma raevuhoogude suurim ohver. Üliandestava kristlase Hannah'ga kohtumine näib esmalt päikesekiirena mehe elus, kuid toob kaasa uued probleemid ja valusad mälestused.

The Adventures of Tintin: The Secret of the Unicorn (2011). Raskestimääratava vanusega Tintin ostab endale laevamudeli, mida äkitselt kõik endale tahavad, sest mudelis on peidus vihje varanduse leidmiseks.

Lotte ja kuukivi saladus (2011).  Klassikaline armas koeratüdruk Lotte lugu ohtrate kaunite maastikega. Parim mõte: vihmas mitte ei saa märjaks, vaid tuhanded imeilusad tilgakesed teevad endale sinu riietesse pesa.

Toki o kakeru shôjo (2006) e. The Girl Who Leapt Through Time. Eelmise vastu küll ei saa, aga ka täitsa hea animafilm. Koolitüdruk avastab endas võime ajas tagasi hüpata. Algul kasutab ta seda enda elu mõnusamaks tegemiseks, kuid mingi hetk selgub, et ka näiliselt tühistel tegudel on tagajärjed.

Sen to Chihiro no kamikaskushi (2001) e. Spirited Away. Animafilm. Klassikaline võlumaailma eksinud väikese tüdruku lugu. Koduteel väikese kõrvalepõike teinud perekond jääb võlumaailma lõksu. Öös hakkab asju juhtuma ja nagu selgub, on tegu vaimude maailmaga, kus kehtivad omad reeglid. Perekonna päästmine on tüdruku õlul. Detailidega on meeldivalt palju vaeva nähtud: pea-aegu miski ei ole päris tavaline ja kogu aeg lisandub fakte vaimude maailma elukorraldusest. Lihtsalt imeilus: madalas vees libisev rong.

Blue Valentine (2010). Kahe üheskoos last kasvatava noore argimured ja lõheneva pere lugu on esitatud vaheldumisi vaadetega nende armumise aega. Filmi põhitoon on nukker: vastastikusest armastusest on (vaatamata Ryan Goslingi kutsusilmadele) saanud ühepoolne armastus.

La meglio gioventù (2003) e. The Best of Youth. Itaalia film. Kahe venna elu 60-test tänapäevani: nende rännakud maailmas ja heitlik haridus- ja tööelu. Filmi üks huvitavamaid alateemasid on Giorgia lugu, ühtlasi tollase psühhiaatria meetodite kriitika. Tegu on veidi autistliku neiuga, kelle vennad otsustavad psühhiaatriahaiglast "päästa". Film näitab teravalt erinevate patsientide näitel kuidas keskkond (nt pikem periood voodisse kinni seotuna) võib veidi kummalise inimese muuta soiguvaks ja sonivaks inimvareks. Filmis küll väga palju ei juhtunud, aga see vaikne kulgemine oli vaatamist väärt.

Haevnen (2010) e. In a Better World. Kahe taani perekonna lood mida ühendab perepoegade sõprus. Kui Elias juhindub pigem Aafrikas arstina töötava isa õpetustest, et vägivald ei ole eales lahendus, siis Christian usub, et parim kaitse on rünnak ja põlgab kirglikult allaandjaid. Osa filmist toimub ka Aafrika pagulaslaagris - kohalike gängstade jõhkrus rasedate suhtes oli päris kole.

Flipped (2010). Romantiline draama. Kui Juli ja Bryce väikeste lastena esimest korda kohtusid, ei olnud see kohene vastastikune armastus esimesest pilgust, kaugel sellest. Kuid neist saavad koolikaaslased ja aja jooksul jõuavad tunded muutuda... ja siis veel kord muutuda. Erinevate tegelastega oli mõnusalt süvitsi mindud, st miks keegi käitus just nii nagu ta käitus.

Rise of the Planet of the Apes (2011). Ei maksa lasta end treilerist eksitada, tegu on täitsa hea ulmefilmiga ja ei kujuta üldse inimesi sadade kaupa armutult mahanottivaid ahve. Ajukahjustuse ravimi katsetamine ahvidel näitab, et see tõstab ka oluliselt ahvide intelligentsust. Kui teadlane laborist ahvibeebi koju viib, võib aimata, et pahandused ei ole kaugel.

Melancholy (2011). Film algab uhkete pulmadega, mis aga ei kulge nii suurepäraselt, kui arvata võiks. Loo teise poole peategelasteks on õed ja tuuakse sisse filmi ulmeline element - planeet Melancholia, mis ähvardab Maaga kokku põrgata. Parafraseerides - I wondered, why is Melancholia getting bigger and bigger. And then it hit me. Ja von Trieri filmidele kohaselt ei jäeta kasutamata ka võimalust pista vahele mõned kummalised alastistseenid :P

Leon: The Professional (1994). Palgamõrtsukas võtab väikese tüdruku enda hoole ja õpetuse alla.

Unbreakable (2000). Esimest korda algusest lõpuni nähtud. Rongiõnnetusest ainsana eluga pääsenud tavaline pereisa satub kokku kummalise mehega, kes avab tema silmad, näidates, et mehel on tavatud võimed ja kõik eeldused, et saada koomiksitest tuntud superkangelaseks.

Mitt liv som hund (1985) e. My Life As A Dog. Et haigele emale rahu anda, saadetakse tema pojad sugulaste juurde elama. Ega filmis nüüd väga palju ei juhtugi, põhilised on kohtumised erinevate inimestega ja peategelase filosoofilised heietuded, mis ikka ja jälle jõuavad tagasi kosmosekoer Laikani. Kurb: ema, kelle põhifunktsioonideks on magamine ja laste peale karjumine.

The Hangover Part II (2011). Põhimõte on sama kui eelmisel filmil - seltskond saab kokku, tähistab ja ärakab järgmisel hommikul ei-tea-kus. Kuna tegevus toimub Tais, on film ka veidi vürtsikam (nt ladyboyd kogu oma hiilguses).

Drive (2011). Malbe olekuga (aga mitte nii malbete tegudega) noormees sõbruneb üksi last kasvatava naabriga. Vaataja näeb siinkohal vaimusilmas juba kena väikest perekonda. Aga asjad ei lähe nii. Kurjategijatele veoteenust pakkuv peategelane satub kehva tööotsa peale ning elu kisub veriseks. Spoiler alert - treileris näidatakse ära kõik filmi võtmehetked.

Cidade de Deus (2002) e. City of God. Elu kriminaalses Brasiilia kolkalinnas kuuekümnendatest kaheksakümnendate aastateni. Eluteed määravad kambad ja narkokaubanduse jõujooned. Lugu oli hästi esitatud, paljudest väikestest vaatenurkadest kokku kleebitud. Üks väheseid filme, kus ajas edasi-tagasi hüpped ei takistanud arusaamist (vt "Mad Men") ega häirinud.

Final Destination 5 (2011). Vana hea slasher 3D-s. Seekord on härra S. Urm nördinud grupi töökaaslaste peale, kes veavad teda alt ja põgenevad lagunevalt sillalt. Loo põhiteema on vana, ent filmi tegijad suudavad taaskord pakkuda nii üllatusi kui ka uusi vaatenurki.

Das Leben der Anderen (2006) e. The Lives of Others. Ida-Saksamaal pannakse agent pealtkuulama näitekirjaniku kodu. Aja jooksul läheb aga noorpaar talle aina enam ja enam hinge ning ta suisa pigistab siin-seal silma (kõrva?) kinni. Lõpp - loo jätk peale müüri langemist - andis filmile väga palju juurde.

X-Men: First Class (2011). Eellugu järgnevatele filmidele (vt X-men, X2 jt), kujutab aega, mil kõik olid veel noored ja rumalad (nt kuidas noor Professor X mutatsioonijuttudega naisi sebib) ning mõtisklevad oma koha üle ühiskonnas.

Water for Elephants (2011). Tsirkuserongi asukate trööstitust elust karmi juhi käe all, millesse toob lootusrikkamaid noote tsirkuse-elevandi liitumine. Ja muidugi ei saa hakkama ilma noorte keelatud armastuse loota.

Kiraware Matsuko no isshô (2006) e. Memories of Matsuko. Väga kurb, aga samas ka väga meeldejääv film. Poiss pannakse koristama korterit, kus elas tema tädi, kelle olemasolust tal enne aimugi polnud. Oma viimased aastad prügi sees elanud ühiskonna heidikul oli väga kirev ja vähemalt algul ka suurt tulevikku tõotav elu. Paraku tal lihtsalt ei vedanud, käis aina enam alla, tõrjuti perekonnast ja naine liikus (ise neid siiralt armastades) ühe vägivaldse mehe juurest teise juurde, sest see oli "parem kui üksi olla".

Juno (2007). 16-aastane jääb rasedaks, kuid ei heida meelt, vaid otsustab lapse adopteerimiseks anda ja oma eluga edasi minna.

K-PAX (2001). Hea film, aga lõpp vajus veidi ära. Tulnukas saabub kaugelt planeedilt Maad külastama. Paraku on ta inimkujuline ja kui keegi tuleb ja avalikult räägib, kuidas ta tunneb ennast kui tulnukas teiselt planeedilt, siis ta pannakse hullumajja, eks. Elamus: Kevin Spacey sööb sipsti terve banaani koos koorega ära. Ilus mõte: kahe tähega planeet, millel mõlemad tähed tõusevad sama-aegselt vaid kord 200 aasta jooksul.

Gattaca (1997). Tulevikumaailm, kus enamik inimesi on enne sündi geneetiliselt täiustatud ja nende karjääri määravad bioloogilised eeldused, mitte tegelik võimekus. Kontrolli mõttes on kõikjale üles seatud kiirtestrid inimeste identifitseerimiseks. Geneetiliselt vähemväärtuslik noormees alustab elukestvat pettust, et teise isiku nime all täita oma kosmoselennu unistus.

Source Code (2011). Sõdur ärkab ronis võõra mehe kehas ja tal on 8 minutit aega, et välja nuputada, kes reisijatest on pommiplahvatuse taga. Need 8 minutit korduvad aina uuesti ja uuesti (vt "Groundhog Day"). Seejuures selgub, et ka tema enda lugu on suhteliselt müstiline. Kummaline: loogiline olnuks kohe alguses kitsendada kahtlusaluste ringi neile, kes enne plahvatust rongist väljusid.

127 Hours (2010). Tõsielul põhinev lugu kaljulõhesse lõksu jäänud matkajast. Tõenäoliselt 90% inimestest vaatab seda filmi selleks, et näha, kuidas tüüp endal käe otsast ära lõikab, aga tegelikult on muuski osas vaatamist väärt.

Kokuhaku (2011) e. Confessions. Psühholoogiline triller õpetaja kättemaksust tema tütre tapnud õpilastele, keda reaalse karistuse eest kaitseb alaealisus. Kas asi on ainult minus või ajavad kõigile Jaapani koolitüdrukud (vt "Battle Royale") kõigile judinad ihule?

Papillon (1973). Tõsielul põhinev lugu korduvatest põgenemiskatsetest Pratsuse Guajaana vanglast. Päris masendav, sest igale ebaõnnestunud katsele järgnes karistuse pikendamine.

Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides (2011). Tüüpiline selle seeria film - selline, nagu eeldad. Seekord retk igavese nooruse allikale. Näkiteema oli kõige meeldejäävam.

Soylent Green (1973). Aasta 2022. Filmi põhiliinist oluliselt huvitavam on ülerahvastatud ja keskkonnakriisis maailma kujutus - toiduvarude ammendumine, kuhjakesi tänavatel elamine, lugemisoskuse langus, vanurite "koju saatmise" teenus jms.

Zeitgeist: Moving Forward (2011). Dokumentaal - filmid sellest, kuidas asjad maailmas tegelikult käivad, on alati hirmus haaravad. Teemaks praeguse majandusmudeli jätkusuutmatus ja vajadus uue, loodusega paremini klappiva süsteemi vajalikkusest. Eelnevatest (vt "Collapse" ja "Inside Job") huvitavam, kuna ei rääkinud nii kitsalt vaid majandusest, nt oli huvitav geenide-keskkonna mõjude seletus ja ideaalse linna mudel.

The King's Speech (2010). Kokutamisega kimpus oleva (tulevase) George VI ja tema kõneteraapias käimise lugu, mille käigus toimub ka sõbrunemine lihtsurelikust terapeudiga, kes püüab kõneprobleemi hingelisi tagamaid ravida.

Stand by Me (1986). Ohtralt telekast näidatud, nüüd lõpuks ka ühes tükis ära nähtud. Neli poissi rändavad ja avavad üksteisele oma sisemaailma. Nagu filmi lõpus öeldakse - sellist sõprust nagu teismelisena enam hiljem ei leia.

Black Swan (2010). Baleriin püüab leida endas "kurja kaksikut", et edukalt tantsida musta luige rolli. Kui reaalsus on elektri-impulsid sinu ajus, ja ettekujutus on elektri-impulsid sinu ajus, siis kuidas saabki neil kahel täie kindlusega vahet teha?. Lõpuks ei saa enam vaatajagi aru, mis toimub päriselt ja mis mitte.

Office Space (1999). Ahistatud kontoritöötajad otsustavad vastu hakata.

Every Day (2010). Abielupaar maadleb töö-, laste- ja haige vanaisaga. Lõpus läheb ikkagi kõik hästi, ent ikkagi on alati kurb vaadata, kuidas abikaasat (küll suurte süümepiinadega) petetakse.

Tangled (2010). Multikas, Rapuntsli lugu ohtrate lisandustega. Tore film, meeldis, et muinasjutust tehti loogiline lugu, mis süvenes natuke rohkem tegelaste hinge-ellu. Lõpp suutis isegi natuke üllatada, mis on multikate puhul üsna tavatu.

Final Destination (2000). Piinlik lugu, aga see on seeriast ainuke film, mida ma veel näinud ei olnud. Õpilased lahkuvad startivalt lennukilt, mis peatselt õhku lendab. Seejärel asub Surm oma viga parandama. Ohtralt muudest filmidest/seepidest tuttavaid nägusid.

Rare Exports: A Christmas Tale (2010). Lapimaa põdrakasvatajad satuvad hätta kui britid otsustavad nende naabruses kinni külmanud ürgjõuluvana välja kaevandada. Omaette vaatamisväärsus on karmid põhjamaa mehed ise (sh peategelasest poisike) - filmis ei kohta ühtegi naist, kuigi paari mainitakse.

Tron (1982). Uue filmi ootuses ära vaadatud. Ägedaid efekte tehti ikka tollel ajal... Loo põhiliin iseenesest lihtne, elamus tuleb pigem arvuti sisemaailma visualiseerimisest kui sellisest. Esimene hetk oli iga väga raske pihta saada (et helendavad mehikesed on programmid, misasjamisasja?)

Scott Pilgrim vs. the World (2010). Omamoodi film (ohtralt koomiksilaadsust, supervõimed ja arvutimängulisust). Hädise olekuga bändipoiss peab tüdruku nimel võitlema tema seitsme eksiga.

The Social Network (2010). Facebooki loomisest ja loojate tülliminekust.

How to Train Your Dragon (2010). Kaua oodatud ja lõpuks vaadatud! Luuser-viikingipoisi ja luuser-draakoni sõbrunemine, mille käigus tuleb välja, et lohed ei olegi nii pahad.

The Road (2009). Isa ja poeg rändavad postapokalüptilisel maastikul ja püüavad rasketes oludes inimlikkust säilitada.

Suck (2009). Rokkbänd avastab, et vampiirid laval on tõeline publikumagnet ja nende karjäär hakkab edenema. Väga kirevat, põnevat lugu küll ei ole, aga on ohtralt häid nalju ja head muusikat. Teistmoodi.

The Good, the Bad and the Ugly (1966). Varanduse otsingud metsikus metsikus läänes omavaheliste jagelemiste kiuste. Kategooriast IMDB top 250.

Inception (2010). Positiivsetest kangelastest pätid üritavad ohvrisse istutada äriimpeeriumi lagunemiseni viivat mõtteidu. Originaalloost (ja paralleelsest armudraamast) huvitavam on asja idee ise - uppumine unenäosse unenäos, ärkamine nt 50 aastat kestnud vägagi reaalsest paralleelelust.

Shutter Island (2010). Krimilugu kahtlasel (või siis mitte) hullumajasaarel. Sõjaväelise taustaga mees otsib niidiotsi ning vaevleb oma kurva peredraama käes.

Shrek Forever After (2010). Iseenesest tüüpiline etteaimatav lugu, mille moraaliks on, et perekond on parim. Aga asja päästis, et film võttis uue huvitava vaatenurga - kui hirmus koht oleks Far Far Away ja kui õnnetu saatusega oleks Fiona siis, kui Shreki ei oleks kunagi sündinudki (vt "It's a Wonderful Life").

Mr. Nobody (2009). Ulmemaiguline armastuslugu (või lood, kui täpne olla). Poiss näeb ette kõigi oma otsuste tagajärgi tulevikus (kuhu kolib, kellega abiellub, kuidas sureb) ja on seetõttu võimatu valiku ees - kumma vanemaga minna peale nende lahutust. Ja et veel rohkem ulmet sisse tuua - osa tegevust toimub aastas 2029, mil ta on viimane surelik.

О чём говорят мужчины (2010) e. What Men Talk About. Mõningases keskeakriisis tüübid autoretkel. Osa nalju jäid kindlasti keelebarjääri taha, tuleb eestikeelse tõlkega üle vaadata.

Kick-Ass (2010). Tavaline poiss otsustab superkangelaseks hakata (ses suhtes sarnane Defendorile).

Defendor (2009). Draamakomöödia. Tavaline (või siis "eriline") mees võitleb kodukootud superkangelasena pahade vastu, sõbruneb tänavatüdrukuga, püüab üle saada ema surmast jms.

An Education (2009). Draama - koolitüdruk 60-te Londonis õpib usinalt erakoolis eesmärgiga minna Oxfordi. Kui tema ellu ilmub vanem austaja, siis tundub, et elus ei olegi vaja pingutada, sest kõik ihaldusväärse saab niigi kätte.

Brothers (2009). Kaks venda - üks äsja vanglast vabanenud, teine elukutseline "kangelane" ja pereisa. Kui teatatakse, et vend on Afganistanis surma saanud, hakkab kriminaal ja pere must lammas pingutama ja venna peret abistama. Toimub ka hingeline lähenemine naise ja lastega (aga midagi ei juhtu). Asi läheb keeruliseks siis, kui surnuks peetu tagasi koju jõuab.

Total Recall (1990). Schwarzenegger on Marsil (või siis ei ole) ja aitab kohalikke. Suurepärane ulmefilm, mis pakub ohtralt mõtisklemisainet. Samas ka üliverine äksifilm, kus tegelasi vigastatakse lähimate ettejuhtuvate vahenditega.

The Lovely Bones (2009). Mõrvatud tüdruk jälgib enda lähedast ja mõrvari elu taevast (või midagi sinnakanti). Põnevust jätkus kogu filmi ajaks, aga lõpp jäi kuidagi puudulikuks, st ei olnud tüüpilist õigluse võidulepääsemise hetke.

Up (2009). Torisev vanainimene täidab lõpuks oma eluunistuse ja läheb Lõuna-Ameerikasse. Lugu ise oli tüüpiline - saadakse sõpradeks ja tuleb välja, et inimesed ei olegi nii halvad/head kui algul tundus. Rääkivad koerad meeldisid kõige rohkem...

Krabat (2008). Samanimelise raamatu põhjal. Poiss läheb veskisse kurja nõia õpilaseks.

Москва слезам не верит (1980) e. Moscow Does Not Believe in Tears. Sellest, kuidas naiste õnne määrab sobiva mehe leidmine.

Dorian Gray (2009). Eks lugu on teada-tuntud ja üllatusi ei pakkunud, aga oli tore seda kõike pildis näha.

Avatar (2009). Lugu iseenesest on tüüpiline (meenutab filmi "Battle for Terra"), aga milline loodus ja 3D muidugi... esimene 3D elamus naljalt meelest ei lähe.

The Time Traveler's Wife (2009). Lugu mehest, kelle geenihäire viib teda vahel ootamatult teise aega (ja nagu pealkiri viitab, ei tule see abielule eriti kasuks).

The Piano (1993). 19. sajandi tumm naine abiellub mehega, kes talle ei meeldi. Romantikal ja klaveril on filmis kandev roll. Vahepeal on natuke sünge, aga muidu hea film.

Charlie and the Chocolate Factory (2005). Poiss võidab pääsme kummalisse vabrikusse. Ohtralt veidraid nalju.

Edward Scissorhands (1990). Muinasjutt sellest, kust tuleb lumi.

Magnolia (1999). Kokkujooksvad lood eri inimestest (surev mees, lapsgeenius, eneseabi lektor jms), kes kurvast minevikust takistatuna otsivad oma õnne.

El Laberinto del Fauno (2006) e. Pan's Labyrinth. Muinasjutt, mis põimitud fašistliku Hispaania loosse. Lõpp oli ehk etteaimatav, aga muidu tore film.

Cloudy with a Chance of Meatballs (2009). Katastroofimultikas linnast, kus taevast sajab toitu.

Harry Brown (2009). Vanamees astub nahhaalsete kodupiirkonna nolkide vastu. Gran Torino sarnane, ent veel masendavam.

ExTerminators (2009). Tugirühma naised hakkavad oma ja teiste probleeme lahendama tüütuid mehi tappes.

Zombieland (2009). Õuduskomöödia sombidega täitunud Ameerikast.

Frequently Asked Questions About Time Travel (2009). Kolm tüüpi avastavad, et kohaliku baari vets toimib ajamasinana - kõlab tobedalt, aga tegelikult põnev vaadata.

The Boat That Rocked (2009). 60-tel läheb laevalt eetrisse rokiraadio, mis on ametivõimudele pinnuks silmas.

State of Play (2009). Suurfirmade vandenõu ja segast lugu lahti harutav ajakirjanik.

The Hangover (2009). Peigmees kaob poismeestepeo ajal ära ja järgneval hommikul ei mäleta keegi mitte midagi.

Perfume: The Story of a Murderer (2006). Taaskord hea film veel parema raamatu põhjal.

The Cell (2000). Elu sarimõrvari peas, st tema mõttemaailmas. Päris õudsaid kohti on ka - õhtul hilja ei maksa vaadata.

Memoirs of an Invisible Man (1992). Taaskord üks nähtamatu mehe lugu.

Extreme Movie (2008). Komöödia, ports väikeseid lugusid (allavöö-naljad).

The Chronicles of Narnia: The Lion, the Witch and the Wardrobe (2005). Üks täiesti talutav fantaasiafilm (seda ütlen mina, kellele ei meeldinud Sõrmuste Isanda raamatud, Narnia kroonikaid pole ma õnneks lugenud). Kenad vaated, üllad mõtted, suured võitlusstseenid jms.

Van Helsing (2004). Vampiirid, Frankenstein, libahundid ja kõik muu ühes puntras koos. Visuaalne pool on väga ilus.

Secondhand Lions (2003). Poiss on sunnitud oma imelike onude juures elama - vanade ja noorte sõbrunemise lugu.

Le fabuleux destin d'Amélie Poulain (2001) e. Amelie. Hoogne südamlik lugu natuke veidrast Pariisi neiust, kes teeb ümbritsevatele head.

Role Models (2008). Taaskord tüüpiline vanade ja noorte sõbrunemise lugu, aga täitsa vaadatav.

The Baker (2007). Mõnus komöödia palgamõrtsukast, kes tahab aja maha võtta ja asub pagarina tööle külakesse, kus teadupärast teatakse varsti kõigist kõike (või vähemalt arvatakse, et teatakse).

Serenity (2005). Ulmekas, seriaali Firefly jätk. Kosmoselaevad, vandenõud, kurjad geeniused, verejanulised koletised jms.

Harold & Kumar Escape from Guantanamo Bay (2008). Komöödia, 2004. aasta filmi järg.

Batoru rowaiaru (2000) e. Battle Royale. Film sellest kuidas Jaapani koolilapsed üksteist tapavad - film ise pakub märksa enam, kui suvaline tapafilm (samas II osa on täielik jama). Samanimelise raamatu põhjal.

Batman Begins (2005). Uue Batmani filmiseeria esimene film. Teada-tuntud lugu superkangelasest, kelle supervõimeks on raha (vt "Iron Man").

Shaun of the Dead (2004). Sombi-komöödia. Esimesel vaatamisel oli see minu jaoks küll täielik õudusfilm... teisel korral juba komöödia.

The Princess Bride (1987). Mõnusa huumoriga muinasjutu-stiilis seiklusfilm.

The Notebook (2004). Vanakeste noorusmälestused, kurb romantiline film.

27 Dresses (2008). Armastusfilm naisest, kes käinud paljudes pulmades, aga ainult pruutneitsi ja külalisena.

Forrest Gump (1994). Raamat on muidugi parem ja hoopis teistsugune (W Groom. Forrest Gump. 1995).