Button Text  
             
 
Filmilogi
Button Text
Button Text
Button Text
Button Text
Button Text
 

I cannot remember the books I've read any more than the meals
I have eaten; even so, they have made me.
(Ralph Waldo Emerson)


 

Kohustuslikud

(Raamatud, mida sa lihtsalt pead lugema)

 

A C Clarke. Rendezvous With Rama (1973). Tegu on uskumatult haarava ulmekaga, mis kujutab inimkonna kauget tulevikku, mil meie päikesesüsteemi siseneb ilmselgelt võõrintelligentsi loodud hiiglaslik tehislik taevakeha (või hiiglaslik kosmoselaev, kuidas võtta). Lugu on algusest peale väga põnev, kuigi viskab õhku ühe küsimärgi teise järel ja tõelist äksi napib. Meeldis raamatu ülimalt kaine ja asjalik toon, tundus, et autor on loo teaduslikud aspektid hoolikalt läbi mõelnud.

A Kivirähk. Mees, kes teadis ussisõnu (2007). Rahvuslike sugemetega fantaasiaromaan. Väga põnev, aga aina süngemaks läheb. Mõtteid nii palju, et saab mitu korda järjest lugeda.

L Shriver. Me peame rääkima Kevinist (2008) . Romaan, mis koosneb naise kirjadest oma abikaasale peale seda, kui nende ühine poeg on oma koolis tapatalgud korraldanud. Tasapisi koorub lahti selle perekonna lugu ja teismelise nimitegelase olemus (on ta lihtsalt üdini halb inimene või eneseotsingul teismeline). Autorit paelub kuidas üks sündmus võib inimese elu jagada kaheks: enne ja pärast.

/.../ see kogemus on absoluutselt igapäevane: su mees, su naine, su laps jääb hiljaks, kohutavalt hiljaks, ja siis ta jõuab ikkagi koju ja sellele kõigele leidub seletus. Need kokkupuuted paralleeluniversumiga, kus nad ei jõuagi koju - ja sellele leidub samuti seletus, aga see seletus jagab kogu su elu ajaks "enne" ja "pärast" -, haihtuvad enamjaolt jälgi jätmata.

Raamatu üheks põhiteemaks on ema hirm, et tema külmus (tegu on naisega, kes tegelikult ei soovinudki lapsi saada) tegi Kevinist sellise inimese nagu ta oli.

 


 

Head

(Veel mõned mõnusad raamatud)

 

A Weir. The Martian (2011). Ulmekas. Marssi külastavate astronautide meeskond jätab planeedilt lahkudes ühe liikme maha, sest peavad teda hukkunuks. Üksi jäänud astronaut peab enda teravale mõistusele ja Marsile jäetud varustusele tuginedes ellu jääma ja leidma võimaluse Maaga kontakteerumiseks. Raamatu võluks on ülim realistlikkus ja peategelase positiivne ellusuhtumine ja must huumor. 26.02.2015

M Crichton. Sauruste park (1994). Närvesööv, samas sügavmõtteline seiklusromaan sauruste taasloomisest. Filmiga ei maksa paralleele tuua - raamatu parim osa filmis ei kajastu, st minu arvates on selles loos enamat kui vaid action.

S Henno. Mina olin siin: esimene arest (2005). Koolipoiss alustab väiksemate pättustega, ent liigub edasi narkokuritegudeni. Uued ohtlikud tutvused maksavad aga peagi kurjalt kätte.

P Süskind. Parfüüm: ühe mõrvari lugu (1994). Lugu ülihea lõhnatajuga nö kurjast geeniusest 18. sajandil.

Lilled Algernonile (1976). Ulmekogumik, klassika.

 


 

Viimati loetud

 

Maitland I. Kallis Michael! Armastusega isa (2017). Pooleli. al. 21.06.2018

Wikström A. Ükski pere pole saar (2017). Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega last kasvatava pere lugu.

Kurnatud. Mitte kaklemiste pärast. Mitte My pärast. Olime nii mitu korda lootnud, nii paljude inimeste peale. Psühhiaatriakliiniku, ATH-keskuse, patsiendiühingu Attention peale. Inimeste peale, kes ei aita Myd, aga röövivad meilt kui vanematelt aega ja energiat. Kõik need kursused ja kohtumised. Me ei saa maailma muuta. Me muudkui võitleme ja võitleme, aga me ei saa maailma ümber teha, et see Myle paremini sobiks. 19.06.2018

Kaplinski J. Jutte (2014). Erinevad lood autori lapsepõlvemälestustest ulmelugudeni.

Unustusse kadumise vastu võitlemisest:

/.../ kuidas nad lapsepõlves elasid, noored olid, mis nad tegid ja arvasid ja mõtlesid kaheksakümmend, seitsekümmend, kuuskümmend, viiskümmend, nelikümmend ... aastat tagasi. Seda kõike ma ei küsinud õigel ajal, ei osanud küsida /.../. Minevik on sulgunud ja ma ei saa kunagi teada, kas ja mispoolest ta oli parem, halvem, ilusam, rahulikum, süngem, inimlikum, leebem, halastamatum kui olevik. Ma mõtlesin, et kõik minu kirjutamine on ju ka vastuhakk ajale, mõne hetkepildi paigale ankurdamine voolu, aga palju seegi aitab: seda õhku, seda vaimuhõngu, milles me elame, mis õieti ongi meie aeg, ei saa niiviisi paika panna - aeg on voolamine ise ja ankurdatud voolamine on midagi sama jaburat kui allikas vannis või tuul kastis.

Asjadekultusest:

On moes rääkida asjadekultusest. Et me aina jahime asju, et meile on asjad olulisemad kui inimesed, et me oskame hinnata ainult asju. Aga seda viimast ma just ei usugi. Ei usu, et meie ajal asju tõeliselt hinnataks. Et neid isegi eriti tähele pandaks. Ma arvan, et meie ajal on asjad sümbolid, märgid, millega tähistame oma unistusi või edu omavahelises võistluses. Võistlus ei käi mitte asjade pärast, vaid inimeste vahel. Olulisem kui see, mis on, on see, mis k e l l e l g i on. Kui me armastaksime asju, oleks iga asi meile indiviid, midagi eripärast ja kordumatut nagu inimisiksus või kunstiteos. Aga seda tänapäeva asjad ju ei ole ja sellistena me neid ei võta. Me ei panegi nii tähele asju kui nende marke, tüüpe, nimetusi, päritolu. /.../ Meie asjad on ajutised, me viskame nad ära ja unustame, küllap saame uue ja parema. 17.06.2018

Durrell L. Küprose kibedad sidrunid (2017). Inglase elu 50-te Küprosel, kus käärivad poliitilised probleemid. Isiklikul tasandil ollakse inglastega sõbralikes suhetes, kuid ühiskonnas lahvatab terrorismilaine, mis mõjutab lõpuks kõiki.

Ja siiski taastus nende intsidentide vahel rahulikus tempos kulgev igapäevaelu, justnagu ammutades jõudu kusagilt põhjatust hea tahte kaevust, tõrjudes jubedatest sündmustest kerkivad hirmud kõrvale.

Terrorism mõjutab seda, kuidas me igapäevaelu kogeme. Tahtlikust mõrvast kasvav õud, äkkrünnak või pomm on kõige väiksem mure – need aktid on küll jubedad ning teevad nukraks, kuid nende suhtes pole võimalik midagi ette võtta. Palju läbilõikavam on aga pidev kahtlustamine – mees, kes jääb seisma ja küsib suitsule told, keegi palub purunenud rehviga auto juures abi, metsavaht seisab üksinda puude vahel, kolm noorukit kõnnivad pärast päikeseloojangut tagasi küla poole, juhuslik karjusehüüd kuuvalges, öösel kõlab ootamatult uksekell. Usaldus, millel põhinevad kõik inimsuhted, on murtud. 12.06.2018

Tungal L. Seltsimees laps (2018). Liigutav raamat autori lapsepõlvest peale seda kui tema ema viiakse Siberisse. Lapse silmade läbi kirjeldatakse täiskasvanute hirme ja absurdset nõukogude argipäeva. 25.05.2018

J Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad (sekka ka mõni vaenlane) e. Hitman Anders and the Meaning of It All (2016). Järjekordne Jonassoni riukalik seiklusromaan kergeusklikelt raha välja petvast seltskonnast.

Aga “meeldib”-nupp ei meeldinud talle juba praegu, sest see andis võimaluse lihtsalt pöial püsti tõsta, selle asemel et hakata kirikule sajalist saatma. Või vähemalt kahekümnekat. 06.05.2018

GC Klingel. Saar ookeanis (Inagua) (1967). Vana kooli looduseuurija seiklused maal ja merel.

Mahajäetud majja sisse kolimisel:

Maju ehitatakse mitte inimeste, vaid ämblike jaoks. Inimene kasutab maju ainult ajutiselt: ta ehitab nad, nendes kõlab tema hääl, neis ta naerab, nutab, tülitseb ja vihastab, poeb neisse halva ilma eest varju, kasutab neid oma laste sünnitamise ja kasvatamise paigana, magab ja mõnuleb neis, kuid seda kõik ainult selleks, et lõpuks loovutada nad viimseile majaelanikele - kaheksajalgseile ämblikele. Selline on kõigi majade saatus, kui neid enneaegselt tuli, mõni õnnetus või sõda ei hävita. Varem või hiljem jõuab kätte aeg, kus rõõmsad hääled on vaikinud, ära läinud või igaveseks vaibunud. Lapsed lahkuvad nagu linnud oma pesast, vanad inimesed surevad või rändavad parematele rohumaadele, ja siis asuvad majja ämblikud, et rahulikult oma võrke kududa ja unustatud, põrmuks varisenud asjad härmalõngast linikuga katta.

Haidest:

Haid äratasid minus suuremat aukartust kui ükski teine kala. Kui mõelda ainult, et nad on endid läbi kõigi aegade alal hoidnud ja peaaegu muutumata jäänud, et nad on peaaegu niisama arvukad ning jõulised nagu kunagi nende kauged esivanemad, siis peab tahtmatult nende ees aukartust tundma. Nelisada miljonit aastat ei ole mitte ühegi elusolendite liigi jaoks naljaasi. Ja kui veel silmas pidada, et nad jälitasid oma saaki ja tegutsesid nii nagu praegu juba tol ajal, mil kogu maismaa oli ainult mudasoo ja liivakõrbetega piiritu tühi ruum, kus veel miski ei liikunud ega liigutanud, kus ükski hääl ei katkestanud vaikust /.../. Kuid minu arvates ei ole seegi täiesti võimatu, et haid, kes praegu elavad muutumatu ookeani sügavustes, parvlevad hulgana ka siis veel selle maailma ulguvetes, kui kõik meie kätetööga püstitatud linnad on muutunud mullahunnikuteks, ja õgivad ikka veel edasi koorikloomi ning kalu, nagu nad teevad seda praegu ja tegid äraarvamatute aegade kestel enne.

Elust pulbitsevasse ookeanisse sukeldumisel:

Iga kord kui ma juhtun öösel mere ääres seisma, ei mõtle ma oma jalgade ees loksuvatele lainetele, vaid kalaparvedele, kes looklevate hiiglamadudena kord lasvkuvad meresügavusse, kord tõusevad veepinna poole, ilma et neid keegi iial näeks, märkaks või tunneks. Ja kui ma mõtlen nende miljonite elude peale, kel on miljoneid askeldusi miljonite lootuste ja miljonite luhtumistega, kel on miljoneid probleeme ja miljoneid eri võimalusi nende lahendamiseks, kes miljoneid kordi ajavad oma toidupalakest taga ja püüavad miljonite vaenlaste eest pääseda, kes annavad elu miljonitele järglastele ja keda sureb miljonite viisi, - siis kõigele sellele mõeldes pean ma aukartusest ainult vaikima. 28.04.2018

H Groen. Kuniks elu (2018). Teine osa. Vahva vanahärra elu vanadekodus, kus ta püüab vaatamata kehvenevale tervisele ja ümbert kaduvatele sõpradele säilitada rõõmsat meelt.

Veel mõnda aega mõtlesin, et mähkmete kandmisega tuli alumine piir kätte ja väärikast elust pole enam juttugi. Põhjus tõsiselt elust lahkumist kaaluda. Nüüd olen juba aasta aega mähkmeid kasutanud. Ära harjunud veel pole, aga ma paigutasin piirid ümber. Nii tavaliselt lähebki: iga uue hädaga kaasneb mõne aja pärast rahunemine. Siis hoiad veel kõvemini kinni neist toredatest asjadest, mis veel alles on. 21.04.2018

А Стругацкий, Б Стругацкий. Обитаемый остров (1969). Pooleli.

S Veskimees jt. Täheaeg 9. Joosta oma varju eest (2011). Ulmekas. Jälle. Mitte päris klassikalised ulmelood eesti autoritelt, lisaks üks lugu Hävingu autorilt. 03.04.2018

J VanderMeer. Häving. Lõunaringkonna triloogia I (2016). Ulmekas. Bioloog läheb uurima Stalkeri stiilis tsooni, kus ta kadunud abikaasa samuti uurimisretkel käis. Mahajäetud alal on loodus võimust võtnud, tegutseb midagi ebamaist ja tiimijuht tundub teadvat rohkem kui ta ütleb. 23.03.2018

K Tiigisoon. Kus pingviinid ei laula (2017). Ulmekas lähitulevikust, kus tehisintellekt hiilivalt ühiskonna üle võtab. Selle juured on juba tänapäevas: nutisõltuvusest ajuga seotud abiseadmeteni ei olegi nii pikk samm. 19.03.2018

A Kallas. Valitud teosed (1957). Tore kogumik tavaliste eestimaalaste lugusid pärisorjuse aegadest. 05.03.2018

H Seddon. Püüa mitte hingata (2017). Põnevik. Pea-aegu funktsioneeriv alkohoolikust ajakirjanik püüab leida koomapatsiendi ründajat. 02.03.2018

I Jefremov. Andromeeda udukogu (1962). Täitsa loetav ulmekas. Põhjalik kommunistliku tuleviku-utoopia kujutlus, mille sisse on mähitud üks päris hea klassikaline ulmelugu. 11.02.2018

L Niven, J Pournelle. The Mote in God's Eye (1975). Ulmekas: inimkond kohtub võõral planeedil mitmete alamliikidega ja eripärase ühiskonnakorraga intelligentsete humanoididega. 31.01.2018

N Huston. Loomispäevik (2016). Hirmus tark raamat vaimsusest ja naiseks olemisest ajalooliste kunstnikepaaride näitel. 28.01.2018

P Mäeniit. Aleksei Turovski ja teised loomad. Vaatluspäevik (2014). Kuulsa zooloogi portreeraamat. Äge mees, ägedad loomalood. 16.01.2018

R Dobelli. Selgelt mõtlemise kunst (2017). Raamat levinud mõtlemisvigadest koos õpetustega kuidas neid oluliste otsuste tegemisel vältida. 17.01.2018

A I Erich. Varjude allee (2012). Romaaniseeria kuues raamat. Nelja õe järeltulijate elusaatus Eesti NSV-s ja välismaal. 09.01.2018

A I Erich. Äikese varjud (2012). Romaaniseeria seitsmes ja viimane raamat. Nelja õe järeltulijate elusaatus Eesti NSV-s ja välismaal, mis lõppeb Eesti vabanemisega. 03.01.2017

A Erich. Varjud (2012). Romaaniseeria viies raamat. Nelja õe ja nende järeltulijate elusaatus Eesti NSV-s ja välismaal. 28.12.2017

A Erich. Välgust tabatud (2009). Romaaniseeria neljas raamat. Nelja õe ja nende järeltulijate lood. 25.12.2017

A Humboldt. Lõuna-Ameerika rohtlates ja jõgedel (1972). Legendaarse Humboldti legendaarne reis Lõuna-Ameerikasse. Segamini on kirjeldatud elustikku, geograafiat ja kultuuri. 21.12.2017

A Erich. Pärast äikest (2008). Romaaniseeria kolmas raamat. Keskikka jõudnud nelja õe elusaatus Eesti NSV-s. 21.12.2017

A Erich. Äike (2008). Romaaniseeria teine raamat. Nelja õe elusaatus Eesti Vabariikis ja okupatsiooni alguses. 13.12.2017

A Hvostov. Šokolaadist prints (2017). Tõsieluliste killukestega lugu kultuurihuvilisest psühhopaadist, kes kaaaskodanikele halastamata end läbi elu skeemitab. 05.12.2017

A I Erich. Enne äikest (2007). Romaaniseeria eellugu. 19. sajandi lihtsast rannaküla neiust saab sakslanna teenija ja peen linnapoua. 04.12.2017

K Hannah. Jaanimardika tee (2011). Kahe väga erineva eluteega tüdruku sõpruse lugu. Ühest saab karjäärinaine ja kuulsus, teisest kujuneb koduperenaine. Mõlemad ihalevad midagi enamat ja salamisi kadestavad teineteise elu. 14.11.2017

Y Kawabata. Vana pealinn (2001). Lapsendatud neiu leiab külakesest oma kaksikõe. Palju traditsioonilise Kyoto elu kirjeldust (loodusvaatlused ja ohtrad pidustused). 18.10.2017

H Pikkov. Minu Jeruusalemm (2017). Eesti neiu teeb Jeruusalemmas filmi ema Kseniast. 15.10.2017

I Asimov. I, Robot (1950). Raamjutustus seob kokku hulga robotiteemalisi lühijutte. Mõnus klassikaline ulme, ohtralt ajukommi robootika kolme seaduse põhjal. 29.10.2017

Y Kawabata. Snow Country (1948). Lugu eelmise sajandi traditsioonilisest jaapanist, kus kuurortlinnakeses kohtuvad geisha ja kodust eemal viibiv meesterahvas. 18.10.2017

D Burnett. Ajuvaba aju. Mis teie peas tegelikult toimub (2017). Populaarteaduslik raamat aju imelikest eripäradest, mistõttu me näiteks ei suuda ennast objektiivselt hinnata, käitume grupi liikmena ebaloogiliselt ja laseme ennast ära kasutada. 11.10.2017

J Haldeman. The Forever War (1976). Inimkond (aka tulnukad kosmosest) alustavad sõda kauge mõistusliku rassiga. Peategelane värvatakse kohe sõja alguses. Lähtuvalt kiire kosmoserännu ajaparadoksist näeb ta inimühiskonna (ja sõja) arengut vilksamisi läbi mitme sajandi. 07.10.2017

A Huxley. Brave New World (1932). Ulmeklassika. Rangelt korraldatud tulevikuühiskonnas ei ole enam perekondi, kõik lapsed tulevad katseklaasist ja läbivad põhjaliku psühholoogilise eelhäälestuse. 24.09.2017

U Vadi. Neverland (2017). Lugu erinevatest eestlastest oma elu keerulistel hetkedel. Haarav ja ängistav. 18.09.2017

R J Palacio. Ime (2014). Väike August läheb koduõppelt esimest korda kooli, viiendasse klassi. Elumuutus on niigi suur, kuid lisaks sellele teeb olukorra raskemaks, et poisil on kaasasündinud haiguse tõttu moondunud nägu. Terve elu on armastav perekond Augustile sisendanud, et ta on tavaline poiss. Nüüd peab ta hakkama saama keskkonnas, mis annab iga päev selgelt mõista, et ta EI ole tavaline poiss. Inimesi on igasuguseid: toredaid ja vastikuid. Kuid me kõik saame olla veidi lahkemad ja veidi mõistvamad. 10.09.2017

N Stephenson. Snow Crash (1992). Legendaarne ulmekas. Lugejale maalitakse pilt paljude huvitavate elementidega alternatiivsest Ameerikast, kus riigivõimust olulisemad on korporatsioonid ja elu käib paralleelselt ka virtuaalreaalsuses. Võtmeteemaks on inimaju DOS-i laadset süsteemi nakatav viirus. 08.09.2017

O Sacks. The Man Who Mistook His Wife for a Hat (2015). Legendaarse Oliver Sacksi raamat erinevate neuroloogiliste häiretega patsientide lugudest. Kui füsioloogilistel põhjustel häirub inimese maailmataju (nt kaob lühimälu või võime objekte ära tunda), siis kuidas sellega toime tulla? Mõne patsiendi saatuseks on jääda igavesti haigla-asukaks, teised leiavad abivahendi ja elavad kuigivõrd normaalset elu... kolmandad ammutavad oma haigusest isegi kasu ja see annab nende elule mõtte. 27.08.2017

P Bronson, A Merryman. Kasvatamishirm. Värskemaid uuringuid laste kasvatamisest (2014). Populaarteaduslik raamat huvitavatest lapsekasvatuse alastest teadusuuringutest, mis justkui ei klapi kõhutundega, kuid peale seletamist on igati loogilised.

Kuidas kiitmine laste enesehinnangut hävitab:

Pingutuse rõhutamine annab lapsele muutuja, mida ta saab kontrollida, laps hakkab end nägema oma edukuse juhtijana. Kuid loomuomase intelligentsuse rõhutamine viib selle lapse kontrolli alt välja, ega paku head retsepti toimetulekuks kaotusega. /.../ Laste kiitmine moonutab ka laste motivatsiooni; nad hakkavad tegema asju üksnes kiituse nimel, kaotades silmist millegi ärategemisest tuleneva seesmise rahuldustunde. /.../ kiita saanud õpilased hakkavad riskimise vastu vastumeelsust tundma ja neil jääb puudu tajutud iseseisvusest. /.../ Inimesel, kes saab üleskasvamise ajal liiga sageli kiita, ei kujune välja püsivust, sest ta lakkab pingutamast kohe, kui hüvitis kaob.

Kuidas ka poole tunni võrra lühem ööuni mõjutab lapsi drastiliselt:

Mitmed õpetlased on märkinud, et nüüdisaja noorukiea kaubamärgid - tujukus, impulsiivsus, eraldumine - on ühtlasi ka kroonilise unevaeguse sümptomid. Kas meie kultuurilist teadmist sellest, mida tähendab olla teismeline, võiks tahtmatult õõnestada fakt, et nad lihtsalt ei saa piisavalt magada?

Me ei suhtu magamisse kui kehalise tarviduse rahuldamisse, vaid pigem tahtejõu ilmingusse. /.../ Ent võib-olla oleme pimedad lõivu suhtes, mida see meilt nõuab. Pennsylvania ülikoolis korraldas David Dinges eksperimendi, lühendades täiskasvanute igaöist uneaega kuue tunnini. Kahe nädala pärast teatasid katseisikud, et nendega on kõik korras. Kuid rida teste, mis neil seejärel teha tuli, näitasid, et tegelikult funktsioneerivad nad sama puudulikult kui inimene, kes on 24 tundi järjest üleval olnud.

Kuidas valetamine on palju tavalisem kui me arvame:

Uurimustes, kus lapsi jälgitakse nende kodus, valetavad nelja-aastased kord kahe tunni jooksul, kuueaastased aga kord tunnis. Erandeid on vähe. /.../ Pikaajalistes uurimustes võib sageli valetav kuueaastane sellest lihtsalt välja kasvada. Ent kui valetamisest on saanud edukas strateegia keerukate sotsiaalsete olukordade lahendamiseks, siis sellest ei loobuta. /.../ Väikesed lapsed valetavad selleks, et sind rõõmsaks teha, nad püüavad sulle meele järele olla. Seega, kui lapsele öelda, et tõde muudab vanema rõõmsaks, paneb see proovile tema esialgse mõtte, et heade uudiste - mitte tõe - kuulmine on see, mis vanemale meeldiks.

Kuidas õdede-vendade tülitsemist ei tohiks paratamatuseks pidada:

Teooria, et ainsaks lapseks olemine kahandab lapse sotsiaalseid oskusi, kõlab ju täiesti loogiliselt. Koos õdede-vendadega kasvades on lapsel teistega läbisaamise õppimiseks tuhandeid suhtlusvõimalusi. Selle teooria kohaselt peaksid õdede-vendadega lapsed teistega mäekõrgusel paremini läbi saama kui üksi kasvanud lapsed. Ometi pole see nii. /.../ lapsed õpivad neist lävimistest halbu sotsiaalseid oskusi täpselt sama palju kui häid. /.../ Paljudes õdede-vendade suhetes võib konfliktimäär olla kõrge, kuid toredad tegevused tagaaias ja mängutoas kaaluvad selle kuhjaga üles. /.../ Seevastu need õed-vennad, kes üksteist lihtsalt eirasid, kaklesid küll vähem, kuid nende suhe jäi pikaajalises plaanis külmaks ja kaugeks.

Kuidas pidev lapsega rääkimine ei olegi nii otseselt kõne arengut soodustav:

See, kui sageli ema lapsega vestluse algatas, ei prognoosinud kõneoskuse tulemusi - luges hoopis see, kas ema lapse algatatud suhtlusele reageeris või mitte. /.../ Ideaaljuhul vanem ei sekku ega hakka lapse tähelepanu suunama - selle asemel järgib ta lapse initsiatiivi. 22.07.2017

H Groen. Salapäevik. Hendrik Groen, 83¼ aastat vana (2016). Naljakas ja kurb raamat ühe selge mõistuse kuid alla andva kehaga argipäevadest Hollandi vanadekodus. Juttu tuleb kaaselanike tüütust kaeblemisest, eutanaasiast, hiilivast dementsusest, kapseldumisest.

Kui oled noor, tahad vanemaks saada. Kui oled täiskasvanud – kuni 60. eluaastani umbes –, tahad eelkõige nooruslikuks jääda. Kui aga oled puruvana, pole enam mingit sihti, mille poole püüelda. Selles seisnebki siinse eksistentsi tühjus. Eesmärke pole. Pole eksameid, mida sooritada,karjääri, mida teha, lapsi, keda suureks kasvatada. Me oleme isegi selleks liiga vanad, et lapselaste järele vaadata.

Meile on vähe aega jäänud, aga meil on kogu maailma aeg. Me peaksime kiirustama, aga pole enam peaaegu midagi, mis veel kiirustamist vääriks. 11.07.2017

J Aru. Ajust ja arust (2017). Populaarteaduslik raamat teadvuse teadusliku uurimise raskusest ja aju toimimisest koos praktiliste nõuannetega efektiivsemaks töötamiseks ja magusamaks uneks. 16.05.2017

O Jalonen. Poisiraamat (2016). Mõnusalt kulgev raamat 1960. aastate Soomes üles kasvavast poisist. 14.05.2017

A Ollikainen. Must muinasjutt (2017). Ohtralt ängi kahe eri kümnendi Soomest. 03.04.2017

A Feldmanis. Viimased tuhat aastat (2017). Ulmekas inimkonna hääbumisest progressi tulemusena. Iga inimeste vajaduse eest hoolitsevad masinad, tööl käia ei ole enam vaja, kuid ka teadus ja looming on muutunud mõttetuks, sest masinad teevad kõike paremini (ka teisi masinaid).

Vanasti olid inimesed uuristanud endale elu jonnakasse pinnasesse kohta. Paiguti oli pinnas pehmem ja paiguti kõvem, aga alati võttis see sõrmeotsad ja nuked suurest kraapimisest verele. Ja kui lõpuks sai pelgupaik valmis, tõstis inimene pilgu ja mõistis, et ta seisab omaenda haua põhjas. 30.04.2017

M I Caragiale. Curtea-Veche kuningad (2016). Rumeenia intellektuaalid veedavad aega kõiksugu urgastes. 24.04.2017

P Kalanithi. Kui hingusest saab õhk (2017). Noore neurokirurgia residendi mõtted elust ja maailmast peale vähidiagnoosi saamist. Nagu raamatu algul lugu kenasti kokku võetakse: noorukist saab Arst ja Kirurg, kellest saab... tavaline inimene. Olukord survestab otsustama, mida ta oma eluga tegelikult peale tahab hakata, kuid valikut raskendab, et keegi ei oska öelda, kas oma eesmärkide elluviimiseks on aega kümme kuud või kümme aastat. Kas jätkata pikka teed kirurg-õppejõu karjääri suunas või leida uued eesmärgid?

Kõige ilmsem on impulss hakata paaniliselt tegutsema: "elada täiel rinnal", reisida, süüa, viia ellu terve hulk hooletusse jäetud ambitsioone. Osa vähi julmusest moodustab paraku fakt, et vähk ei piira üksnes sinu aega, see piirab ka energiat, vähendades tohutult sündmuste hulka, mida saab ühte päeva suruda.

Seal me olime, arst ja patsient, omavahelises suhtes, mis mõnikord kulgeb õpetajalikus õhustikus ja teinekord, nagu praegu, pole rohkemat ega vähemat kui kaks inimest üheskoos kössitamas, samas kui üks neist kuristiku serval vaarub.

Perekonnad, kes kogunevad ümber oma lähedaste, kelle paljakspöetud peades on läbiklopitud ajud [...]. Nad näevad minevikku, mälestuste kuhjumist, äsja tuntud armastust - seda kõike esindab nende ees lamav keha. Sellistel hetkedel ei esinenud ma [...] surma vaenlasena, vaid tema saadikuna. Ma pidin aitama perekondadel mõista, et inimene, keda nemad tundsid - terve, elurõõmus, iseseisev inimene -, elab nüüd üksnes minevikus ja et mul on vaja nende osalust mõistmaks, millist laadi tulevikku patsient tahaks: kerget surma või elu köidetuna sissevoolava ja väljavoolava vedeliku kottide vahele, vastupidamist hoolimata võimetusest võidelda. 19.04.2017

M Kangro. Klaaslaps (2016). Autobiograafiline raamat autori lastetuse kolgata teest. Avab IVF-i ja sünnieelsete uuringute maailma patsiendi vaatepunktist.

Miks järglased? Nad lihtsalt tulevad, vastatakse. Ja siis nad on. Aga kui ei tule lihtsalt, miks siis ikkagi? On igasuguseid lugusid, mis ütlevad inimesele, miks. Miks peaks ta ikkagi jändama, ennast vaevama nagu jaksab.

Muidugi oli pereõnn kohutav. Laps kehastas ligimese-paradoksi, nagu ma seda nimetasin, kuubis. Neljandas astmes jne. Ligemese-paradoks oli see, et inimene ei saa ilma ligimeseta elada, tema tegudel pole ligimeseta tähendust, ja ometi tüütab ligimene ta painavalt ära, ka koos ligimesega ei saa ta elada. […] See väike olend, kes on sulle kõige tähtsam, nüristab sind, blokeerib su mõtlemise oma kisaga, võtab su aja ja keskendumisvõime. Hinnaline, imeline viletsus. Uue inimese kannatlik käivitamine, organismist inimese tegemise püha ja loomalik vaev. […] Vaimselt alakoormuslik, emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnav tegevus. Laastav igavus, kordus, kordus, kordus. Milline naine ei eelistaks Platoni või ajalehe lugemist imiku jauru vaigistamisele? Ühiskonna, traditsiooni nui peab olema päris kõvasti talle pähe lajatanud, kui ta väidab, et eelistab jauru. Siiralt ütleb mõni mõtlematuke seda võib-olla enne, kui jaur tegelikult käes on. […] Olla lakkamatult, pausita hõivatud “endast intelektuaalselt nii palju madalama olendiga” on metsik katsumus. 13.04.2017

M Houellebecq. Alistumine (2016). Väikese ulmesugemega raamat lähitulevikust, mil Prantsusmaal pääseb võimule islamipartei. Lühikese ajaga muutub ühiskond väga palju ja vihjatakse, et sama ootab ka ülejäänud Euroopat.

Kuid üksnes kirjandus suudab teis tekitada tunde, et olete kontaktis teise inimvaimuga, selle vaimuga tervikuna, kõigi tema nõrkuste ja kogu suurusega, kõigi tema piiride, väikluse, kinnisideede ja uskumustega; kõige sellega, mis teda liigutab, huvitab, erutab või temas vastikust äratab. Üksnes kirjandus võimaldab teil astuda kontakti surnud inimese vaimuga, ja seda otsesemal, täielikumal ja sügavamal moel, kui suudaks isegi vestlus sõbraga - kui sügav või pikaajaline ka ei oleks sõprus, mitte kunagi ei avata end vestluses nii täielikult kui tühja paberilehe ees, tundmatu adressaadi poole pöördudes. 11.04.2017

M Tiks. Elumees. Poiss sai 50 (2011). Osa autobiograafilisest raamatuseeriast. See raamat kujutab noore pereisa ja kultuuritegelase mõtteid ja hirme kaheksakümnendate ENSV-s. Uute aegade saabumist lootes ja kartes võtab ta ette kõiksugu skeeme, et perekonna heaolu tagada. Nõukogude Liidu asjaajamise põhimõtted ja selle absurdsus oli väga ilusasti eluliselt ära seletatud. Muuseas võttis autor ilusasti kokku Frommi mõtteid:

Oma täitmatute isude rahuldamiseks pidi inimene kogu aeg tormama. Aeg valitses inimest, kes laskis nagu orav rattas, ajades enda võhmale, et seejärel ‒ aja survest korraks pääsedes ‒ ("vabal ajal") ‒ igavleda ja otsida, millega sedasama aega surnuks lüüa, mida tal üldse ei olnud. Moodne elu oli ühekorraga nii tapvalt kiire kui surmigav. 09.04.2017

D Goleman. Emotsionaalne intelligentsus (2015). Populaarteaduslik raamat emotsioonide füsioloogilisest olemusest ja olulisusest. Lisaks laste emotsionaalse arendamise rõhutamisele antakse nõuandeid mõistlikuks käitumiseks argisituatsioonides. 20.03.2017

H P Lovecraft. The Call of Cthulhu (1928). Õudusjuttude klassika. 13.03.2017

M Houellebecq. Maailma vastu, elu vastu (2016). Uurimus Lovecrafti loomingust. 27.02.2017

A Strugatski, B Strugatski. Ajastu ahistavad asjad (1968). Tegevus toimbub tulevikumaailmas, kus sõjad on lõppenud ja tänu teaduse võidukäigule valitseb küllus. Tegevus toimub ühes turismipiirkonnas, kus inimesed käituvad kuidagi imelikult ja peategelane uurib, mis toimub. Kohalike kirjutamata moto - pea-asi, et oleks lõbus ja ei peaks üldse mõtlema - omandab hirmsa tähenduse.

Ennevanasti /.../ vähemalt kadestati üksteist: naaber, näed, elab nagu kuninga kass, mina ei saa aga külmutuskapi jaoks raha kokku, on see kellegi asi. Ja muidugi klammerduti siis küünte ja hammastega koli, raha, tulusa ameti külge... Kogu elu läks selle peale! Kellel oli kõvem rusikas või nutikam pea, see oligi üleval... Aga nüüd on elu ju täissöönuks ja vaikseks muutunud, kõike on külluses. Mida siis endaga peale hakata? Ega ma koger ei ole, ma olen ju ikkagi inimene, mul on igav, aga ise midagi välja mõtelda ma ei oska. Selleks on ju võimeid vaja! Selleks on ju vaja terve kuhi raamatuid läbi lugeda, aga proovi lugeda, kui nad panevad südame pööritama... /.../ Nüüd siis, tähendab, mõtlevad targad inimesed sinu jaoks midagi uut välja, küll aromatöörid, küll värina, küll uue tantsu...

Tohutus enamikus maailma riikides on noore põlvkonna kasvatus kaheksateistkümnenda-üheksateistkümnenda sajandi tasemel. See iganenud kasvatussüsteem peab oma põhiliseks ja tähtsaimaks ülesandeks valmistada ühiskonnale ette kvalifitseeritud, ent juhmistatud tootmisprotsessist osavõtjaid /.../ ning seetõttu jääb inimene väljaspool tootmisprotsessi enamasti psühholoogiliselt koopainimeseks, Kasvatamata Inimeseks. /.../ Kasvatamata Inimene tajub maailma kui mingit oma olemuselt triviaalset, rutiinset, traditsiooniliselt lihtsat protsessi, millest ainult suurte pingutustega õnnestub välja pressida naudinguid, mis on lõpp-kokkuvõttes sama rutiinsed ja traditsioonilised.

Möödunud sajandi keskel tegelesid Olds ja Millner aju stimuleerimise katsetega. Nad paigutasid valgete rottide ajju elektroodid. Neil oli barbaarne tehnika ja barbaarne metodoloogia, kuid leidnud rottide ajus naudingukeskuse, saavutasid nad, et loomad vajutasid tundide kaupa kangile, mis sulges elektroodides vooluringi, teostades tunnis kuni kaheksa tuhat eneseärritust. Need rotid ei vajanud midagi reaalset. Nad ei tahtnud teada millestki peale kangi. Nad ignoreerisid toitu, vett, ohtu, emast, neid ei huvitanud miski maailmas peale stimulaatori kangi. /.../ See oli inimkonna jaoks raske aeg: aatomisurma vastu võitlemise aeg, kogu planeedi pinnal peetavate lakkamatute väikeste sõdade aeg, aeg, millal enamik inimesi nälgis, kuid juba sel ajal kirjutas inglise kirjanik ja kriitik Kingsley Amis, kui ta kuulis katsetest rottidega: "Ma ei saaks öelda, et see hirmutab mind rohkem kui Berliini või Taivani kriis, kuid minu arvates peaks rohkem hirmutama." 23.02.2017

F Zappia. Mõtlesin su välja (2016). Skisofreenikust koolitüdruku jaoks on iga päev justkui mõistatus: mis on päriselt ja mis on ettekujutus. Sellele vaatamata leiab ta uues koolis endale sõbrad. Samas: paranoia ei välista, et sinu koolis toimuvad tõepoolest salapärased asjad. 21.02.2017

A Strugatski, B Strugatski. Inetud luiged (1997). Ühes sünges linnakeses, kus sadu ei lõppe hetkekski, mõtiskleb joodikust kirjanik tänapäeva elu mandumise üle. Tegevuse taustal suureneb eripäraste inimeste, nn ligedike mõjuvõim. Peategelane püüab aru saada, mis värk nendega on.

Võib-olla see ongi juba ammu alanud. Ühe liigi sees tekib uus liik, ja meie nimetame seda geneetiliseks haiguseks. Vana liik vastas ühtedele tingimustele, uus vastab teistsugustele. Enne läks tarvis tugevaid lihaseid, viljakust, külmakindlust, agressiivsust ja nii-öelda praktilist oidu. Mööname, et seda on vaja ka praegu, aga ilmselt inertsi mõjul. Võib maha nottida miljon inimest, kellel on praktilist oidu, ja midagi olulist ei juhtu. See on kindel mis kindel, lugematu arv kordi järele proovitud. Kes ütles, et kui ajaloost võtta välja kõigest mõnikümmend inimest... noh mõnisada inimest, oleksime silmapilk kiviajas tagasi.

/.../ kasvatuses /.../ pole instinktidest enam mingit abi, hoopis vastupidi, siin võivad nad ainult kahju teha… sest kui emahunt ütleb oma kutsikatele: “Hammustage, nagu mina seda teen,” siis on sellest küllalt, ja kui jäneseema ütleb oma poegadele: “Pange plehku, nagu mina seda teen,” siis on sellest ka küllalt, aga kui inimene õpetab oma last: “Mõtle nii, nagu mina mõtlen,” siis see on juba kuritegu…

Tõlkija G Markosjan-Käsperi järelsõna on huvitav.

Fantasy on oma olemuselt vaid pisut edasiarendatud muinasjutt, mis klassikalisel, Tolkieni-kujul, põhineb mütoloogial (käesoleval juhul germaani-skandinaavia mütoloogial). Ta evib küll teatud kirjanduslikke väärtusi, kuid (nagu muinasjutt ikka) lihtsustab teadlikult maailma, muudab selle dipolaarseks, must-valgeks, ja paneb käima lõputu ning üksluise võitluse hea ja kurja vahel, mis harilikult taandub kõige labasemaks rusikatega lahmimiseks. Fantasy tegelased on reeglina skemaatilised /.../. Alternatiivne ulmekirjandus seevastu püüab tabada maailma keerukust, ta säilitab meie maailma struktuuri ja lisab sellele uusi tahke ning pealekauba üritab seda toimetada kirjanduslikult, mis tal mõnikord isegi õnnestub.

Strugatskite Universum ei sarnane paljude teiste ulmekirjanike loodud universumitega. Lääne ulmekirjanduses on kombeks Universumeid konstrueerides kõik kuni viimse üksikasjani läbi mõelda ja välja tuua, paljud autorid joonistavad kaarte, koostavad sõnaraamatuid ja isegi esitavad raamatu lõpus lisaandmeid nende loodud maailma ajaloo, religiooni, ksenobioloogia ja kunsti kohta, mis "ei mahtunud romaani ära". Strugatskid pole sellega kunagi tegelenud, nende pildid on fragmentaarsed ja ebatäielikud, autorid võtavad eelduseks, et lugeja ise mõtleb ja "kirjutab" romaanid lõpuni. 16.02.2017

D Tartt. The Secret History (1992). Ülikoolikaaslased ja sõbrad tapavad enda arvates põhjendatult ühe omade seast. Edasist elu varjutab hirm, et mõrv tuleb välja ja iga süüdlast raputab see natuke isemoodi. 13.02.2017

M Houellebecq. Platvorm (2016). Romaani peategelaseks on elus pettunud keskealine prantsuse mees. Kui räige porr välja jätta, jääks alles üsna õhuke aga täitsa hea raamat. Arutlused lääne kultuuri mandumise üle ja turisminduse telgitaguste tutvustus olid päris huvitavad. 08.02.2017

A Strugatski, B Strugatski. Suur ilmutus (1994). "Asustatud saare" kolmas osa. Dokumentide ja memuaaride vormis antakse edasi perioodi, mil avastati kõrgtsivilisatsiooni sekkumine inimeste arengusse. 03.02.2017

J Navarro, T S Poynter. Ohtlikud inimtüübid (2016). Endise FBI agendi kirjutatud praktiline (mitte teaduslik) juhis nelja tüüpi kuuluvate kriitiliselt ohtlike inimeste ära tundmiseks ja ohutuks distantseerumiseks. 29.01.2017

Mudlum. Tõsine inimene. Bonus track ehk võidab see, kes kõige kauem võitleb (2014). Lühike jutuke naisest, kes on töötanud paljudel mitte kuigi säravatel töökohtadel ja on ometigi kuidagi tähelepanuväärne. 27.01.2017

K Vaněk. Vahva sõduri Švejki juhtumised Vene sõjavangis (1993). Hašeki sõbra kirjutatud järg vahva sõduri seiklustele. Esimesest raamatust oluliselt süngem. 25.01.2017

K Rebane. Aitäh elu eest (2016). Raamjutustuses püüab noor naine, endine koolivägivalla ohver hakkama saada oma minevikutaagaga. Nagu raamatu lõpus asi kenasti kokku võetakse:

Kas sa ei tunne ennast vahel ise selle kuramuse Schrödingeri kassina? /../ Kõikide eelduste kohaselt justkui elus, kõikide inimeste jaoks täisväärtuslik, toimivate mehhanismidega indiviid. Ilus, tark ja osav – täiskomplekt. Aga samas sa kannad endaga kaasas seda tohutut raskust, mille olemasolu keegi aimatagi ei oska. Keegi ei tea, et see raskus, su minevik, võib ükskõik millisel hetkel muutuda relvaks, mis võib su ükskõik millisel hetkel tappa. Ja isegi siis nad ei näe seda, kas sa oled tegelikult elus või mitte. Sest su ümber on see neetud kast. See sirge hoiak, kuklasse hoidev pea, mask – su aval naeratus, säravad silmad. Keegi ei tea, et kogu selle näitemängu ja grimmi taga olev inimene on tegelikult surnud…

Natuke teistmoodi noorteromaan, kus süžee pakub vahel ka üllatusi ja väljendusviis on mõnusalt tervameelne, täis võsareporterlikke võrdlusi.

Vastandid [võivad] ju niisamagi tõmbuda, kuid kompromissideta polnud see tõmbumine ei jätkusuutlik ega tervislik kummalegi osapoolele. 25.01.2017

Homeros. Odysseus (1923). Tuntud lugu teistmoodi vormis: vananenud kirjakeel oli huvitav. 19.01.2017

H Aasmäe. Mõttetute riikide aabits (2016). Ärapanejalik humoorikas lühikokkuvõte erinevatest maailma riikidest. 15.01.2017

E T A Hoffman. Das Fräulein von Scuderi (1945). 17. sajandi Pariisis röövivad mõrtsukad kandjatelt hinnalisi ehteid. Loo peategelane, vanadaam, satub sündmuste keerisesse ja lahendab kuriteo. Meenutab Hargla Melchiori lugusid: ajalooline mõrvamüsteerium, kus müstilistele asjadele leidub lõpuks ikka maine seletus. 13.01.2017

G Paul. Kuninglikud armastuslood. Tõeline armastus kuningakodade suletud uste taga (2015). Kogumik ajalukku läinud paaridest 14. sajandist tänapäevani. Mõnus pilguheit ajalukku koos ohtra pildimaterjaliga. 08.01.2017

A Hint. Angerja teekond (1975). Mitte küll ajatu, aga siiski oma aja klassika. Lõpus oli päris huvitav lugemine bioloogi kommentaar. 05.01.2017

J M M de Assis. Hulluarst (2016). Teaduse ülistamist ironiseeriv jutustus 19. sajandi Brasiiliast. Pühendunud teadlane loob kodulinna esimese hullumaja, kuhu uurimiskirest tiivustatuna hakkab vangistama ka igati ontlikke kaaskodanikke. 03.01.2017

E Hemingway. Aafrika haljad künkad (1963). Päevikulaadne romaan Hemingway Aafrikas veedetud kuudest. Antakse põhjalik sissevaade kirgliku jahimehe hinge: kuidas uhke sarvepaariga eksemplari saamine võib olla kõikemattev kinnisidee. 01.01.2017

M Busquets. Ka see läheb mööda (2015). Hispaanlanna uputab oma ema kaotust meelemürkidesse ja meestesse. Ei olnud kuigi haarav raamat... 22.12.2016

J Worth. Parandusmaja varjud (2015). Lood kurva elusaatusega londonlastest 1950ndatel. Keskendutakse vaestemajadele viktooria ajastul, mil tehti esimesi ja mitte eriti õnnestunud katsetusi sotsiaalhoolekande vallas. 16.12.2016

J Worth. Kutsuge ämmaemand. Tõsilugu 1950ndate East Endist (2016). Väga hea raamat! Kirjeldatakse profesionaalse ämmaemanduse algusaastaid Londoni agulis ajal, mil efektiivseid rasestumisvastaseid vahendeid veel eriti ei tuntud ja pered olid ülisuured. Mitme värvika tegelase näitel antakse hea ettekujutus tollaste inimeste elust ja selgitatakse, miks asjaolud sellised olid. 07.12.2016

A Munro. Kallis elu (2016). Valik jutte Kanada inimeste elusaatustest. Autobiograafilised novellid olid kõige paremad. 30.11.2016

W Hildesheimer. Armutud legendid (2016). Saksa klassika. Kogumik kergelt ulmelisi satiirilisi novelle, mis tögavad olemasolevaid ja väljamõeldud kultuuritegelasi.

E Viiding. Lühikesed ja lihtsad lood (2016). Üsna omamoodi novellikogu. On põnevaid vaatenurki, kuid üldine vaade inimestele ja elule on rusuv. Järelsõnas huvitav pilguheit kirjanik-olemisse. 11.11.2016

H Rappaport. Neli õde (2016). Ajalooallikatel põhinev romaan õdede Romanovite lühikeseks jäänud elust, selle muredest ja rõõmudest. 11.11.2016

K Piiper. Tõde või tegu II. Ema saladus (2016). Stella seeria teine raamat. Kirjutamisel olevate triloogiatega on see häda, et lugu aina krutib ja krutib tuure aga vastusteni ei jõuta. 24.10.2016

S Heym. Die Augen der Vernunft (1956). Romaan II maailmasõja järgsest Tšehhoslovakkiast ühe perekonna näitel. Üks kolmest vennast on firmaomanik (palju põnevaid kirjeldusi klaasitootmisest) ja tema huvid põrkuvad vennaga, kes on ühinenud kommunistide liikumisega. Lisaks kamaluga suhtedraamat nagu mehhiko seebis. 21.10.2016

D Tartt. The Goldfinch (2013). Lugu ühe varateismelise poisi elu keerdkäikudest peale ema surma ja väärtusliku kunstiteose omanikuks saamist. Lapsepõlve lugu oli väga haarav, raamlugu mitte eriti. 08.10.2016

M Jekimov, M Laurik, V Belials, J J Metsavana jt. Täheaeg 15: Ajavärav (2016). Eesti ulmet ja natuke kuldajastu tõlkeulmet. 06.10.2016

A Kivirähk. Kaka ja kevad (2010). Kogumik riukalikke lastejutte. Mõnus on lugeda raamatut, mille illustreerimisega on tõsiselt vaeva nähtud. 02.10.2016

M. Loper, H Weinberg, M Pihla, O Soobel jt. Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss (2016). Mõnus kogumik värsket eesti ulmet jutuvõistluse parimatelt. 01.10.2016

J Petrone. Minu Eesti 3. Mis juhtus? (2015). Eestisse kolinud ameeriklase vaimustumised ja pettumised. 13.08.2016

I Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus (2011). Hirmus haarav nagu ikka. 08.08.2016

J Minkina-Taycher. Rehbinderi efekt (2016). 20. sajandi Venemaa ajalugu läbi mõne perekonna loo. Väga tugevalt jäi kõlama, kui palju mõjutasid riiklikul tasandil tehtud otsused üksikisikute elu. 28.08.2016

K Pauts. Politseiniku tütar (2016). Põnevusromaan. Tööelus läbi kukkunud naine läheb tagasi kodukülla, et välja selgitada tema perekonda puudutanud mõrvade tegeliku tagamaa. Suuremas osas tüütult segane raamat, sest kogu aeg jäetakse pool lugu rääkimata. 14.08.2016

M Heinsaar. Unistuste tappev kasvamine (2016). Kogumik muinasjutulaadseid lugusid, mille tegevus leiab aset tänapäeva Eestis. 25.07.2016

J K Rowling. The Tales of Beedle the Bard (2008). Potteri raamatus mainitud muinasjuttude kogumik. 18.07.2016

A Adojaan. Elu läbi taksopeegli. Kiisu, pane 15 linna…(2015). Mõnus kogumik taksojuhtide seiklustest ja jändamistest kummaliste klientidega. 05.07.2016

N Siplane. Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus (2010). Huvitav raamat moslemist eestlase argipäevast egiptuse pere-emana. Annab päris hea ettekujutuse islamist ja kohalikust kultuurist ning seda mitte turismiteatmiku stiilis, vaid püüdes seletada, mida see või teine kohalikule hingeliselt tähendab. Näiteks ramadaani kirjeldus oli päris huvitav - paast ei ole mingi ebameeldiv usuline kohustus, vaid seda pigem oodatakse nagu meie kultuuriruumis jõule. 30.06.2016

H Murakami. After Dark (2007). Ühte öösse koonduv müstikaga vürtsitatud lugu, mille peategelaseks on tudengineiu, kes räägib ära oma õe kummalise loo. 28.06.2016

M Zālīte. Viienäpu (2016). Küüditatud lätlaste lugu Siberis sündinud tüdrukukese silmade läbi peale kodumaale jõudmist. 19.06.2016

B Elton. Tagasi minevikku (2015). Aastal 2024. avaneb inimkonnale harukordne võimalus minna ajas tagasi aastasse 1914. ja muuta maailma ajalugu nii, et maailmasõda ja järgnevad koledused jääks toimumata. Isiklike sidemete ja eriväljaõppega endine sõjaväelane rändabki õigel hetkel ajas tagasi. Väga hea raamat! 16.06.2016

M Kahro. Seal, kus näkid laulavad (2016). Loo peategelaseks on õpetajanna, kes kaotas noorpõlves oma kallima: poiss uppus purjus peaga järve. Aastaid hiljem hakkavad tollase järve ääres lõbutsenud seltskonna liikmed kahtlastel asjaoludel surema, kusjuures alati on mängus alkohol ja vesi. Tundub, et hukkunu on tagasi tulnud, et oma kurva saatuse eest kätte maksta. 12.06.2016

E Petrone. Minu Ameerika I (2010), Minu Ameerika II (2010), Minu Ameerika III (2011). Raamatud näitavad ühe täiesti tavalise perekonna kaudu ameeriklaste tarbimishullust. Silmiavav lugemine - ei osanud aimatagi, et see on nii pöörane. Meie oma inimesed, kes on värske kapitalismi võimalustest ülearu sisse võetud, on selle kõrval ninnu-nännu.

/.../ turismitööstus on üks suuremaid maakera ressursside raiskajaid. Ja pahatihti inimesed ei tahagi minna - tähendab, nad /.../ ei ole rahul, kui nad seal kohal on. Neil on lennuväsimus ja nad on stressis ja igatsevad kodu järele. /.../. Räägin just siinse keskklassi keskealiste heaoluühiskonnaliikmete elust. Nad on harjunud siin kõikjale autoga sõitma - ühtäkki peavad nad kõndima läbi ajalooliste vanalinnade, nii et jalad tulitavad. Nad on harjunud, et kõik oskavad nende keelt. Ja nad on lihtsalt, inimlikult harjunud elama oma kodus. Aga kui nad ütlevad naabritele, et käisid Itaalias, siis noogutavad naabrid tunnustavalt vastu ja ütlevad: "Me plaanime sinna ka minna, võib-olla järgmisel aastal." See käib elustiili juurde, see näitab, et sa oled rikas, nooruslik, kultuurihuviline ja elujõuline. 10.06.2016

E V Saks. Õigusenõudjad (2013). Romaan 18. sajandi Liivimaa talupojast, kes õigluse otsinguil kaebab oma mõisniku kohtusse ja otsib abi kaugelt Peterburist. 04.06.2016

A Alavainu. Harilik seep (2016). Kogum ühe patsiendiga seotud inimeste elusaatuse lugudest, mis raamatu jooksul üksteisega kokku jooksevad. 23.05.2016

L Vahtre. Eesti saatusehetked (2011). Kollektsioon ilukirjanduslikke katkeid Eestile olulistest sündmustest koos põhjaliku ajaloolise analüüsiga. Näiteks Pätsist ja baasidelepingu sõlmimisest:

Küsimus, kas 1939. aasta septembris oleks saanud langetada teistsuguse, targema, ettenägelikuma ja Eestile kasulikuma otsuse - see küsimus on vaevanud nii ajaloolasi kui mitteajaloolasi juba aastakümneid. /.../ Laiemas plaanis on tegu arutlusainega, milline poliitiline otsus on õige, milline vale, milline võimalik, milline võimatu ning kus jookseb piir esiteks põhjendatud aatelisuse ja mõttetu enesehävitamise vahel, teiseks pragmatismi ja põhimõttelageduse vahel. 17.05.2016

M Raud. Musta pori näkku (2015). Lugu autori pöörasest noorusest alkoholismi küüsis. Imekspandav on hästi objektiivne, igasugu õigustamisest prii vaatepunkt iseendale, kuigi see vaatepilt ei ole ilus. 30.04.2016

Maniakkide Tänav, I Hargla, T Meres, H Kirotar jt. Tuumahiid 2: Toorium (2015). Üks mõnus ulmekogumik. 22.04.2016

A Hofberg. Isa naine. Teekond tõeni (2014). Poolelulugu tüdrukust, kelle perekond puruneb. Kirjeldatakse tema suhteid tasapisi eemalduva isags, pidevat lootmist ja lootuste purunemist ning raskusi ema ja tema uute elukaaslastega suhtlemisel. Murtud südamega tüdrukust sirgub noor naine, kes soovib oma lapsi sarnasest olukorrast säästa. 01.04.2016

M Kivastik. Kui sa mind ei armasta, ära mine ära (2014). Novellikogumik, kus lugusid ühendavateks teemadeks on viinalembesed mehed, kõva käega naised ja erilised hobused. 22.03.2016

L Barnett. Meie võimalikud elud (2015). Romaan kujutab kolme erinevat reaalsust peale kahe tudengi kohtumist. Sõltuvalt paarist pisikesest detailist nad kas armuvad ja abielluvad või satuvad suhetesse hoopis kolmandate inimestega. Üksteisega hilisemas elus kohtudes on tõmme olemas, kuid tagajärjed on erinevad. 18.03.2016

HAPKOMAH. Kuidas minust sai HAPKOMAH (2016). Hirmus haarav lugu tänapäeva Tallinna tänavatelt. Oma maailmast kirjutab noor fentanüülisõltlane, kes oli omal ajal tavaline veidi kanepit suitsetav keskkoolinoor, kelles süstivad narkomaanid tekitasid õõva. Väga asjalik raamat ka narkoennetuse mõttes. 12.03.2016

P Rothfuss. The Slow Regard of Silent Things (2014). Lühike lugu Rothfussi fantaasiatriloogia kõrvaltegelasest. Auri elab askeetlikku elu ülikooli alustes unustatud ruumides. Ta teab maailmast ja selle toimimisest midagi, mida teised ei hooma ja püüab elada nii, et ta asjade õrna tasakaalu ei häiriks. Raamat on üsna tavatu, napib nii tegelasi kui ka pöördelisi sündmusi. Või nagu autor ise seda väljendab:

I was writing a trunk story. /.../ a trunk story is something you write, then when it's finished you put the manuscript in the bottom of a trunk and forget about it. It's not the sort of story you can sell to a publisher. Not the sort people want to read. It's the sort of story you write, then on your deathbed you remember it and ask a close friend to burn all your unfinished papers. Right after they clear your browser history, of course. 02.03.2016

A M Homes. Antagu meile andeks (2015). Raamatu peategelase elukestev konflikt oma vennaga päädib pöördeliste sündmustega, mis muudavad paljude inimeste elu. Raamatu esimene pool on kriminaalse alatooniga pöörane sündmuste keeris, raamatu teine pool aga kummardus perekonnale. 24.02.2016

J Ashilevi. Kehade mets (2015). Liigutav lugu sellest, mis tunne on elada ühe uue ajastu noormehe kehas. Käsitletakse minategelase suhteid tüdrukutega eelkoolist varase täiskasvanueani. Oma ajale tüüpiliselt on ta interneti vahendusel armastuse füüsilise poolega liigagi tuttav. Kuid lähedust teise inimesega niisama lihtsalt õppida ei saa. Seetõttu tunneb ta end aastaid justkui oma füüsilise keha vangina, mis eeldab temast midagi, milleks vaim veel valmis pole. Hea raamat, soovitan!

/…/ armastus on nagu vana kampsun. Su lemmikkampsun, kuhu on augud sisse kulunud ja mille käised hargnevad. Topiline ja väljaveninud, aga ometi kõige soojem ja mugavam kampsun. Sa oled sellega harjunud. See lõhnab tuttavalt ja teeb olemise mõnusaks. Sul on seda kandes tunne, et oled sina ise. Et sa oledki kodus. 11.02.2016

T Hogg, M Blau. Beebilausuja saladused (2015). Raamat beebide kasvatamisest, mille keskseks ideeks on E.A.S.Y. - beebi söömis-, aktiivsus- ja magamismustrite sobitamine rutiinsesse päevaplaani, mis on nii beebi- kui ka vanemasõbralik. 09.02.2016

T Õnnepalu. Flandria päevik (2010). Mõttelend tänapäeva elust ja inimestest, mida hoiab raamina koos Belgias kirjanikemajas veedetud aeg. Ilmestamiseks on vahele pikitud keskaegse munga mõtisklused.

/…/ kui järjestada kahjulikkuse järgi, siis kõige kahjutum on raadio, mis jätab vabaks nii silmad kui käed ja sa võid üsna vabalt isegi oma mõtteid mõelda /…/; televisioon jätab vabaks ainult käed, aga mis sa nendega ikka teed, kui just sukka ei koo. Ja suu ka. Sellepärast teleka ees süüaksegi. Aga internet vangistab nii silmad, kõrvad /…/, käed kui ka kogu mõistuse, sest tema eriline saatanlikkus seisneb just selles, mida peetakse vooruseks, nimelt su lõpututes “valikuvõimalustes”. /…/ Ma ei saa aru inimestest, kes viskavad teleka kui kõige kurja juure toast välja, aga istuvad tundide kaupa arvutiekraani ees.

Turism on nüüdne, võib-olla ka juba pisut eilne rahakulutamisrituaal. Kui seda poleks, kuhu kõik see raha siis pandaks, mis “teenitud” on? /…/ Turismipaika tullakse kokku ühisele riitusele, raha põletama, vastastikku näitama ja enesele kinnitama, et on, mida põletada. Et tasus tööd teha ja teenida küll. Ja tasub koju tagasi minna ja edasi teenida. 08.02.2015

B Bauer. Blacklands (2010). Romaan sellest, kuidas üks sarimõrvar mõjutab perekonna elu läbi mitme põlvkonna. Loo peategelaseks on varateismeline poiss Steven, kelle onu langes omal ajal (arvatavasti) lapseahistaja ohvriks. Peale oma lapse kadumist ei ole peategelase vanaema enam sama inimene kui varem ja elab ikka ähmases lootuses, et poeg tuleb koju tagasi. Steven loodab, et onu säilmete leidmine võiks tuua vanaema ellu rahu ja teha neist normaalse perekonna. Kuna lähikonna soo süstemaatiline läbikaevamine ei paista tulemusi andvat, siis otsustab ta kirjutada vanglasse sarimõrvarile ja otse küsida. Kuratlikult kaval mees haarab kinni võimalusest kellegagi peent psühholoogilist kassi-hiire mängu mängida. 31.01.2016

K Piiper. Tõde või tegu. Stella (2015). Lihtne noorteromaan asjalikest noortest ja sellest, kuidas nii sõna otseses kui kaudses mõttes hullud vanemad võivad nende elu ära rikkuda. Peategelaseks on koolitüdruk Stella, kes lisaks tavalistele teismelise tüdruku probleemidele peab üle saama faktist, et tema ema kadus päevapealt. 28.01.2016

Viisteist. See on kummaline iga. Oled justkui juba suur, kuid vanemate jaoks oled ikka veel väike. /.../ Aga täiskasvanutest eemal, omaealiste seltskonnas, käitud nagu suur inimene. Räägid enam-vähem samadest asjadest ja teed peaaegu samu tegusid. Aga vanemate juuresolekul käitud automaatselt nagu nipsust jälle lapsena, sõnakuulelikult teed nägu, nagu ei teaks millestki veel mitte midagi.

/.../ kuusteist olla on maailma parim. Et oled juba justkui täiskasvanu, aga ilma täiskasvanute muredeta. Raha teenima ei pea, tööl käima ei pea, kellegi eest hoolitsema üldiselt ei pea. Põhimõtteliselt elad enda teadmata täiskasvanute elu, ainult ilma kohustusteta ja kahjuks seda luksust tõeliselt hinnata oskamata.

J Jonasson. Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga (2014). Väga sarnane sama autori eelnenud bestselleriga. Peategelaseks on Lõuna-Aafrika päritolu noor naine, kelle õnnetu elusaatus viib ta lõpuks Rootsi. Sekka sekeldused tuumapommi, kõrgete riigitegelaste ja kaksikutest vendadega. 26.01.2016

J Jonasson. Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus (2012). Rootsi vanadekodust põgeneb krapsakas saja-aastane mees. Peatselt õnnestub tal end mässida kriminaalsetesse sekeldustesse ning algab paljusid kõrvalseisjaid kaasa haarav pöörane seiklus. Vahepeal räägitakse ära ka mehe senine elulugu, mis sisaldab kohtumisi poliitmaailma suurte ja tähtsatega (vt "Forrest Gump"). 18.01.2016

I Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus (2010). 15. sajandi Tallinnas aset leidev kriminaalromaan. Hirmus põnev ja üllatusi täis. 11.01.2016

A Kõomägi. Lui Vutoon (2015). Romaanivõistluse võitja. Kahekümnendates noormees avastab ühel hommikul, et kõik teised inimesed on kuhugi kadunud ja kaupu täis tuubitud Ülemiste keskus on ainult tema päralt. Tegu ei ole kindlasti mingi postapokalüptilise kangelasega, kes läheb maale kartuleid kasvatama, püstitab päikesepaneelid või tuuliku ja otsib väsimatult kontakti teiste ellujääjatega. Ei, tema eksistents sisaldab ohtralt alkoholi, rämpstoitu ja romantilisi hetki kumminukk Kimi seltsis. Raamatu lõpp oli ootamatu (ja ma ei ole kindel, kas heas mõttes). Ohtralt äratundmisrõõmu pakkus see, et põhiosa raamatu tegevusest toimub vägagi tuttavas Ülemiste ja Sikupilli kandis.

/.../ kui inimkeel degenereeruks tagasi nulli, siis kas viimane sõna, mis enne kui see kõigi teiste juurde verbaalsesse ühishauda lendab, on seesama, millest kõik kord alguse sai. See kõige esimene sõna, mille meie veel üpriski karvane esivanem oma esialgu üsna paindumatute lõugade vahelt kunagi igiammu välja urises. Kui ma nüüd katsun ette kujutada toonast maailma, kus salk haisvaid pesemata tegelasi savannis toitu otsides ringi ekslevad, siis olgem ausad, "mina" see tõenäoliselt ikkagi olla ei saanud. "Persse" väljavaated on aga kaunikesti lubavad. /.../ Kujutagem nüüd endale ette, et longib kamp karvaseid, nälga trotsivaid kodutuid /.../ ja korraga satub nende teele lõvi, selline suur ja kuri, paljastades ebanormaalsete mõõtmetega kihvad. Kas nad hüüaks: "Lõvi!" Vaevalt küll. Nad karjuks seninägematus üksmeeles "Fuck!" ja pistaks kabuhirmus kes kuhu põgenema /.../. Kui mõni neist selle meeleheitliku põgenemise käigus peaks juurika või kivi otsa komistama, kas hüüaks ta siis: "Juurikas!", või "Varvas!". Ei, "Persse!" kõlaks ta karjatus. 24.12.2015

R A Heinlein. Stranger in a Strange Land (1961). Ulmekas. Marslaste seas üles kasvatatud mees saabub Maale ja tutvub tühjalt lehelt siinse kultuuri ja moraalinormidega. Raamatu käigus selguvad tema üli-inimlikud võimed ja Marsi kultuuri eripärad. 22.12.2015

G Saunders. Suurepärase ema käsiraamat (2010). Praktilised nõuanded kuidas uues rollis iseendaks jääda ja tervet mõistust säilitada. 21.12.2015

V Kersna. Ei jäta elamata (2014). Raamat kujutab, kuidas vaatamata raskele haigusele on võimalik keskenduda sellele, mis tegelikult elus oluline - ükskõik kas päevi on antud palju või vähe. Umbluu valdkonnaga oli raske suhestuda, kuid see oli vaid väike osa raamatust. 04.12.2015

L Geddes. Punuloogia (2014). Populaarteaduslik raamat rasedusest ja vastsündinutest. Avatakse teada tuntud soovituste tagamaid ja püütakse teaduse toel (viited teadusartiklitele ja puha) tõde välja selgitada. 29.11.2015

P K Dick. Ubik (1969). Raamat kujutab, mida tähendab peale oma surma vaimsel tasandil edasi eksisteerida. Autorile iseloomulikult ei ole reaalsuse ja fantaasia vahel alati päris selget piiri ja tekib kahtlus, et peategelaste ettekujutus juhtunust ei pruugi õige olla. 19.11.2015

R A Heinlein. The Moon Is a Harsh Mistress (1966). Ulmekas, mille tegevus leiab põhiliselt aset asustatud Kuul, mille elanikud püüavad Maa valitsuse alt vabaneda ja iseseisvuda. Huvitavaim alateema oli mõistuslik arvuti, kellel on oluline osa revolutsiooni õnnestumises. 26.10.2015

D. Acemoglu, J Robinson. Why Nations Fail: The Origins of Power, Prosperity, and Poverty (2012). Blaah. Ei jõudnud lõpuni kuulata.

K Dutton. The Wisdom of Psychopaths: What Saints, Spies, and Serial Killers Can Teach Us About Success (2013). Populaarteaduslik raamat psühhopaatide psühholoogiast - mille poolest nende aju erineb ülejäänud inimestest ja milliseid eeliseid see annab tänapäeva ühiskonnas või evolutsioonilises plaanis. 01.10.2015

M Zusak. The Book Thief (2005). Teise maailmasõja aegne Saksamaa väikese Lieseli silmade ja hr. Surma suu läbi. Pealkiri viitab kogu lugu läbivale armastusele trükisõna vastu ja peategelanna kalduvusele raamatuid pihta panna. 07.09.2015

P Collier. Miljard kõige vaesemat (2010). Populaarteaduslik teos, miks seletab majanduslike ja poliitilisete põhjenduste najal üksipulgi lahti, miks Aafrika areng on toppama jäänud ja kuidas muu maailm saaks neid riike senisest paremini aidata. 23.08.2015

A Reynolds. Chasm City (2001). Ulmekas. Raamlooks on kättemaksuva turvaeksperdi lugu. Kuid lisaks kujutatakse raamatu sündmustest tunduvalt varem toimunud kosmoselaevastiku retke Maalt asustamist ootava planeedini. Huvitavamad kohad raamatust on elu mitmeid inimpõlvi rändavas kosmoselaevas ja kummalised ühiskondlikud trendid. Kujutatud alternatiivmaailmad on väga detailirohked (on palju kõikvõimalikke tehnoloogilisi uuendusi, mis igapäevaelu mõjutavad). 19.08.2015

K Vonnegut. Cat's Cradle (1963). Ulmeline mõtisklus sellest, mis võiks juhtuda, kui teadlased saaksid tegutseda üksnes enda uudishimust lähtudes ja nende avastuste rakendamist ei piiraks eetilised kaalutlused. Loo kesksel kohal on teadlane, kes mitte ainult ei osalenud aatompommi loomises, vaid ühtlasi lõi ka uue vee kristalloleku. 04.07.2015

P Rothfuss. The Wise Man's Fear (2011). Sarja teine raamat. Kvothe teeb pahandustesse sattudes ülikooliga väikese pausi ja tutvub kaugete maadega. Lugu võtab süngemaid toone. 28.05.2015

F Hebbel. Meine Kindheit. 05.05.2015

P Rothfuss. The Name of the Wind (2007). Fantaasiaromaan. Loo peategelaseks on meelelahutajate karavaniga ringi rändav erakordselt andekas poiss Kvothe. Tema unistuseks on jõuda kunagi ülikooli, kuid kuri saatus loobib sellele plaanile kaikaid kodarasse. Lool on palju ühiseid elemente Harry Potteriga, kuid oluliseks sisuliseks erinevuseks on suhtumine maagiasse: Rothfussi "võlukunst" on teaduskeskne ja limiteeritud võimalustega, võluritesse ja deemonitesse usuvad vaid kõige lihtsamad maamatsid. 09.04.2015

P Coelcho. The Alchemist (1988). Muinasjutuline lugu karjasest, kes jätab saatuse kutsel oma kodumaa ja asub rännakule Egiptuse suunas. Tema edasist teekonda sillutavad erinevad kokkusattumused, mille tulemusena kasvab karjase eneseusk. 13.03.2015

J Green. The Fault in Our Stars (2012). Lugu teismelisest vähihaigest tüdrukust, kes ühe toreda poisiga kohtudes leiab endas üles armuda ja armastada ihaleva tavalise noore neiu. Meeldis, et süngele teemale vaatamata on raamat äärmiselt elujaatav ja positiivne: ka häbematult vara lõppev elu võib pakkuda palju kogemusi seni kui iseendas osatakse näha midagi enamat kui haigust. Elatud aastatesse mahub lõputu hulk hetki, lihtsalt mõni lõpmatus on suurem kui teine. Huvitav on peategelase siseilma põhjalik kirjeldus. Näiteks tundub, et haiguse põhjustatud füüsilisi vaevusi on tal palju lihtsam taluda kui süüd, et ta tekitab oma surmaga lähedastele valu. Samanimeline film annab raamatu põhilised ideed väga hästi edasi (raamat ei ole alati tingimata filmist parem). 07.03.2015

S Põlme. Minu Prantsuse Guajaana. Jaaguari jälgedes (2015). Raamat pakub võimaluse põhjalikult läbi elada 11 kuud keset elust kubisevat džunglit. Putukapüügifirma argitegevused olid killukestena enam-vähem tuttavad, seevastu vihmametsa avastusretked olid tõeliselt haarav lugemine.

Ümberringi on kõik puutumatu ja ürgne, nii nagu see on olnud pikka aega. Lugematu arv kordi on vihmamets tervitanud ööd /.../ ja vastu võtnud päikesetõusu, mis sest, et üks primaadiliik suutis vahepeal raketi ehitada ja Kuud külastada. Siin kulgeb elu ikka omasoodu, mis sellest, et vahepeal on tõusnud ja langenud impeeriumid. 24.02.2015

H Murakami. A Wild Sheep Chase (1982). Müstikaga vürtsitatud lugu mehest, kes kummaliste asjaolude kokkulangemise tulemusena sõidab kaugesse maakohta otsima üht erilise märgiga lammast. Kuna fantaasiat oli ämbriga lisatud, siis raamatu lõpp kiskus üsna imelikuks: lambast seestunud inimesed on juba liig...

W M Miller. A Canticle for Leibowitz (1960). Ulmekas postapokalüptilisest maailmast. Peale tuumasõda säilitab inimkonna senist intellektuaalset pärandit ainult mungaordu. Suurem osa inimkonnast on kirjaoskamatu, sest vahetult peale sõda pöördus ühiskond haritlaste (kui tuumarelvade loojate) vastu ja hävitas kirjasõna nii kuidas suutis. Kolmes loos kujutatakse ühiskonna arengut 600-aastaste vahedega: tasapisi muutub kirjaoskus jällegi normiks ning tehakse taas-avastusi teaduse vallas. Lugu ise on põnev, aga religioossed osad on raskemini läbi näritavad (ohtralt ladina keelt). Huvitav on ka loo sünnilugu. Romaanist kumavad läbi külma sõja aegsed hirmud (vt ka "Contact") ja autori enda II maailmasõja aegsed kogemused.

M Karu. Nullpunkt (2010). Peale filmi vaatamist läbi loetud. Lugu on üldjoontes sama - närvesööva koduse olukorra taustal peab loo peategelane Johannes rinda pistma ka eliitkooli õppekoormuse ja klassikaaslastega. Teenimatult heidikustaatusesse tõugatud noormees hakkab järjekindlalt ja läbimõeldult oma sotsiaalse staatuse tõstmise nimel tööd tegema. Film meeldis mulle natuke rohkem - oli väga oskluslikult kontsentreeritud ja natuke helgemates toonides.

R Dawkins. River Out of Eden: A Darwinian View of Life (1955). Veel üks lühike populaarteaduslik raamat geenidekesksest evolutsioonist. Kui "The Selfish Gene" on eelnevalt loetud, siis suuremat üllatust raamat ei paku, huvitavad olid ohtrad näited loodusest.

C Sagan. Contact (1985). Astronoomist autori hästi viimistletud detailidega romaan inimkonna kontaktist kauge tsivilisatsiooniga. Ühel ilusal päeval jõuab SETI raadioteleskoopidesse sisukas signaal, mis osutub (kõigi siiraks üllatuseks) põhjalikuks sõnumiks tulnukatelt. Kontakt raputab nii maailmapoliitikat, usulisi veendumusi kui ka isiklikke elusid.

L L'Engle. A Wrinkle in Time (1962). Teadlane ja pereisa jääb oma viimasel missioonil teadmata kadunuks. Veidrate olendite toel lähevad tema kaks last teda aegruumi taga otsima. Raamat läheb väga kiirelt väga fantaasiarikkaks ja ei ole klassikaline science-fiction, vaid mõeldud pigem nooremale lugejaskonnale.

F Pohl. Gateway (1977). Vahelduseks üks mõnus klassikaline ulmekas. Inimkond avastab asteroidilt muistsete tulnukate kosmosejaama ning asub katse-eksituse meetodil leitud tehnoloogiat katsetama. Lugu esitatakse ühe mehe silmade läbi, kes on koos paljude teistega tulnud asterpidile oma õnne otsima. Raamatu võluvamaks osaks on teadmatuse õhustik (vt "Rendezvous With Rama"): rakettidega teele asujad ei tea ome teekonna kestust ega seda, mis planeedile nad jõuavad.

E L James. Fifty Shades of Grey (2011). Filmi treiler oli lihtsalt nii põnev, et tuli raamat läbi lugeda. Näiliselt täitsa tavaline tudengineiu köidab üllataval kombel eduka ja ilusa hr. Grey tähelepanu. Tasapisi selgub, et tegu ei ole siiski klassikalise üheskoos päikeseloojangusse ratsutamise looga. Hr. Grey lapsepõlvetraumad on temast vorminud kummaliste vajadustega mehe. Noorel kogemusteta neiul on selle teadmisega raske toime tulla, temas võimutsevad üleloomulik tõmme ja tung karjudes põgeneda. Nagu karta oli, on raamat hirmus anatoomiline. Kuid tegelikult leiab kirglike stseenide vahel palju lugemisväärset ja mõtlema panevat. Loo edasise käiguga tutvun siiski pigem Wikipedia vahendusel :D

H Murakami. Norwegian Wood (1987). Lugu 1960-te tudengielust Tokyos autobiograafilises laadis. Peategelane Toru alustab romantilist suhet oma varalahkunud sõbra tüdruksõbraga, kuid samal ajal tunneb tema vastu huvi ka üks teine tüdruk. Varem või hiljem peab ta oma tunnetes selgusele jõudma. Olulisel kohal on raamatus morbiidsed teemad (nii vähisurmad kui ka enesetapud) ja oma puhkeva seksuaalsuse avastamine.

H Murakami. 1Q84 (2009/2010). Üks Jaapani hittkirjaniku kuulsamatest romaanidest. Raamat algab kahe paralleelse looga. Noor naine Aomame töötab treenerina, kuid salamisi täidab ka hämaramaid ülesandeid. Lihtne õpetaja Tengo saab aga huvitava pakkumise oma kirjutamisoskuse lihvimiseks. Tasapisi avatakse mõlema kangelase tausta ja nende seost üksteisega. Üks võluvamaid elemente raamatust on kahte peategelast ühendav habras romantika, mis vastandub muidu halvaendelisele õhustikule. Ühele õigele bestsellerile kohaselt on raamat vürtsitatud müstika ja erootikaga (vt G R R Martini looming). Loo põhirõhk ongi pigem üleloomulikkusel: raamatu pealkiri tähistab 1984. aasta paraleelmaailma, kuhu tegelased satuvad.

V Mikita. Lingvistiline mets (2013). Raamat pakub mitmeid kõrge lennuga mõtisklusi eestlusest ja sellest, kuidas igas inimeses on oma sõnutsi seletamatu siseilm, sest me kõik tajume maailma natuke erinevalt. Tore lugeda ja tunda kuidas meie väike matsirahvas nii eriline on. On palju samastumishetki, aga kohati on ideed üsna raskemini hoomatavad.

/.../ inimene ei saa kõrvitsaga rääkida mitte seetõttu, et see oleks põhimõtteliselt võimatu, vaid probleemi olemus on puhtal kujul semiootiline. Mõlemad, nii inimene kui ka kõrvits, on kommunikatiivsed süsteemid, kuid me lihtsalt ei kohtu ühises keeleruumis.

Igal juhul ei erinenud meie esivanemate mõtteilm nähtavasti teiste metsarahvaste omast: meeldivate asjade puhul pandi ilmtingimata midagi põlema, ebameeldivate asjade puhul talitati täpselt samuti.

Tegelikult näib inimene olevat bakterite evolutsiooni juhuslik - ehkki kahtlemata kaunis ebatavaline - kõrvalsaadus. Bakterid lihtsalt muutsid oma elu pisut mugavamaks püsisoojaste loomade projekteerimisega, rajades nõnda endale uusi tsentraalküttega eluruume.

Eestlasi iseloomustab kaks kodu - linnakodu ja maakodu - ning alaline rändamine nende vahel. Eks seesama lihtne olukord soodustab ka pisut autokultust, mida me ei taha küll hästi tunnistada. Paljudele inimestele on auto ikka rohkem nagu pereliige, midagi sõnakehva onu- või tädipoja taolist.

Maailmas on kümneid miljoneid inimesi, kes elavad oluliselt kehvemini kui elasid kiviaja korilased. Tegelikult elavad nad isegi halvemini kui neandertallased. Leidude järgi võime oletada, et mitte kõikidel ürginimestel ei löödud brutaalses võitluses pead lõhki, nad olid küllaltki heas toitumises ja neil oli piisavalt tarberiistu, et hankida endale toidupoolist, rõivaid ja muud tarvilikku. Progress inimkonnas on kahjuks lokaalse iseloomuga. Ei ole mõtet rääkida tervislikust toitumisest või meedia võidukäigust inimestele, kes oleksid õnnelikud sellegi üle, kui nad saaksid oma elementaarseid vajadusi rahuldada neandertallastega samal tasemel.

/Üks põnev arhailine jäänuk/ meie tänases keeleilmas: see on allkiri. Allkiri on hämmastav kultuuritekst, mis kannab endas arhailise loomuga omamärgi tähendust. Allkiri on loomu poolest käe kiri, maagiline käe-märk. Allkirja ei saa teisele inimesele edasi pärandada nagu harilikke sõnu, tema mõte ongi selles, et ta peab alati olema uuesti tehtud, koha peal oma käega lotisitud. Alla kirjutamine on rituaalne toiming.

A Bester. The Stars My Destination (1956). Lugu kujutab maailma 24. sajandil, mil on toimunud oluline hüpe inimliigi arengus: inimesed suudavad ruumis teleporteeruda. See võime hävitab senise ühiskonna. Huvitavalt on kujutatud nii teleporteerumise avastamist kui ka selle erinevaid mõjusid nt majandusele, transpordile ja igapäevarutiinile. Loo peategelaseks on ebatüüpiline kangelane: vägivaldne ja robustne mees, kes ihaleb kättemaksu inimesele, kes otsustas ta kriitilisel hetkel kosmosesse surema jätta. Kui võtta lugu tervikuna, siis oli see üks üsna keskpäraselt hea ulmeraamat. Tähelepanuväärne ja huvitav oli aga autori julge mõttelend: oli palju köitvaid, pea-aegu omaette novelli väärivaid kõrvallugusid (nt tajuvastaste liikumine, nägemine teistes spektri osades, religioossete rituaalide amoraalseks pidamine, kõiges teaduslikkusest juhinduv kogukond).

They began to get an inkling of how Jaunte had teleported. On the technical grapevine (this had to be kept secret) they sent out a call for suicide volunteers. They were still in the primitive stage of teleportation; death was the only spur they knew. They briefed the volunteers thoroughly. Jaunte lectured on what he had done and how he thought he had done it. Then they proceeded to murder the volunteers. They drowned them, hanged them, burned them; they invented new forms of slow and controlled death. There was never any doubt in any of the subjects that death was the object. Eighty per cent of the volunteers died, and the agonies and remorse of their murderers would make a fascinating and horrible study, but that has no place in this history except to highlight the monstrosity of the times. Eighty per cent of the volunteers died, but 20 per cent jaunted.

I Asimov. The End of Eternity (1955). Kunagi kauges olevikus kontrollib inimkonna head käekäiku (The Greater Good!) piiratud seltskond Igaviklasi, kellel on vahendid ajas rändamiseks. Täpselt mõõdetud sekkumistega hoitakse ära kõik suured sõjad ja muud hädad. Raamat keskendub ühele üdini oma töösse sukeldunud Tehnikule ja kaunile naisele, kes tema senise maailmapildi mõrastab. Loo käigus väntsutatakse armetult läbi lugeja ettekujutus sellest, mis suunas võiksid sündmused edasi kulgeda. Vana hea Asimov ikka pettumust ei valmista.

What good is /spacetravel/? It never lasts more than a millennium or two. People get tired. They come back home and the colonies die out. Then after another four or five millennia, or forty or fifty, they try again and it fails again. It is a waste of human ingenuity and effort.

A C Clarke. Childhood's End (1953). Ulmeklassika ajast, mil suurlinnade kohal rippuvad tulnukalaevad ei olnud veel klišee. Inimkond kohtub esimest korda võõrtsivilisatsiooniga. Isetud tulnukad võtavad maailma poliitika jõuliselt enda suunamise alla ja suhteliselt lühikese ajaga saabub Maale rahu ja külluse kuldajastu. Aga see ei ole veel kõik...

P Kerman. Orange Is the New Black: My Year in a Women's Prison (2010). Samanimelise seriaali originaalversioon raamatu kujul. Seriaal on päris kindlasti raamatust sisukam ja põnevam. Raamat on naistevangla pigem kudumisklubi, mitte loodusliku valiku maksma panemise koht. Sündmustes on mõningaid kattuvusi, kuid näiteks jääb raamatus avamata kaasvangide minevik, millest on väga kahju.

G Lee, A C Clarke. Rama II (1989), The Garden of Rama (1991), Rama Revealed (1993). Superhea ulmeka lahja draamaversioon. Jälgitakse kahe Rama teise ekspeditsiooni liikme perekonna seiklusi läbi kosmose kulgedes. Olid üksikud head kohad (nt majanduskriisi kirjeldus), kuid liiga põhjalik lahti kirjutamine rikkus Rama müsteeriumi ära.

P K Dick. Do Androids Dream of Electric Sheep? (1968). Raamat kujutab Maa sünget tulevikku maailmasõja järel. Planeet on pöördumatult saastatud ja kõik vähegi asjalikud inimesed on Marsile ümber kolitud. Samas on Maa vägagi atraktiivne sihtpunkt kolooniates töötavatele androididele, kes loodavad Maale põgenedes nautida tavalist lihtsureliku elu. Vastumeetmena püüavad pearahakütid nad võimalikult kiiresti tabada. Lisaks androididele käsitleb raamat ka paari kummalist ühiskondliku tava (loomapidamise kultus ja uus religioon), kuid põhilooga need eriti tihedalt ei seondu. Nagu ka film, on originaal-lugu samuti suhteliselt kaootiline ja sellesse on raske sisse elada.

O S Card. Ender's Game (1985). Ulmekas. Kauges tulevikus tuleb inimkonnal rinda pista ühiselulisi putukaid meenutava intelligentse eluvormiga. Selleks otstarbeks treenitakse sõdureid juba väikelapse-east peale. Loo peategelane on üliandekas Ender, kelle vaimu murtakse tema isikliku õnne hinnaga ja ühiskondliku kasu eesmärgil korduvalt ja korduvalt.

D Adams. Hitchhikers Guide To The Galaxy (1979), The Restaurant At The End Of The Universe (1980). Legendaarne ulmejant. Üsna tavalisena alanud päeva lõpuks jääb Arthur Dent ilma oma kodumajast ja oma koduplaneedist, kuid alguse saab tema pöörane seiklus tulnukate maailmades. Teisel katsel jõudsin lugemisega natuke kaugemale, aga kogu seeriat alla neelata ikkagi ei suutnud: tulnukate kultuur on nii masendavalt antropomorfistlik ja midagi uut ja huvitavat raamat ei paku. Ilmselt olen ma lihtsalt liiga palju head ulmet lugenud...

B Bryson. A Short History of Nearly Everything (2003). Kohati põnev, kohati igav raamat kirjeldab inimkonna teekonda teda ümbritseva maailma teadusliku mõistmiseni. Päris palju keskenduti üksikute teadlaste elulugudele, mis oli algul huvitav, kuid lõpuks oli neid killukesi liiga palju.

R Dawkins. The Selfish Gene (1976/2006). See on raamat, mis lükkab sihikindlalt ja metoodiliselt ümber nö klassikalise indiviidipõhise bioloogia teooria. Dawkins kujutab indiviide kui tühipaljaid geenide transpordivahendeid. Seega iga looduslikule valikule alluvat tunnust tuleks eelkõige kaaluda geeni eduka kopeerumise (mitte indiviidi edukuse) seisukohast. Ja - ülla ülla - looduses nähtu klapib selle teooriaga väga hästi. Raamatu lõpupoole käsitletakse ka natuke meemiteooriat.

M Brooks. 13 Things That Don't Make Sense: The Most Baffling Scientific Mysteries of Our Times (2009). Raamat koondab kokku erinevate teadusalade huvitavamad mõistatused. Kahjuks ei sisendanud väljendusstiil erilist usaldust - arutelu oli vähevõitu ning jäi mulje, et autor valis välja sobivad artiklit, et kinnitada enda eelistatud teooriat. Kirsikeseks tordil oli tõeliselt "pahateaduslik" viimane peatükk, mis püüab suhteliselt nõrkade argumentidega kinnitada homöopaatia tõsiseltvõetavust.

N Hawthorne. Tulipunane kirjatäht (1981). Raamat kujutab 17. sajandi puritaanlikku ühiskonda. Loo peategelane Hester peab abielurikkumise tõttu kandma kogu ülejäänud elu oma rinnal tähte "A", et kogu maailm näeks tema süüd. Ajapikku suudab ta ühiskonnast väljatõugatusega leppida.

A Strugatski, B Strugatski. Hääbuv linn (2012). Seda romaani peetakse Strugatskite loomingu tipuks, kuid tõlgiti alles nüüd. Kujutatakse ulmelist ühiskonda, kuhu on nö Eksperimendi korras kokku sattunud erinevate rahvuste ja ajastute esindajad.

See kõik läheb mööda. Läheb kas jäljetult ja igaveseks või siis sellepärast, et muutub ajapikku. Ja kõik see näib olulisena ainult sellepärast, et suur osa inimestest peab seda oluliseks.

Kõik katsed seda korda muuta, et inimpõld ära siluda, kõiki ühele tasemele seada, et kõik oleks õige ja õiglane, on seni lõppenud /.../ teistest kõrgemale ulatunud peade maharaiumisega. Ja kogu lugu. Ja selle tasasekssilutud välja kohale on kibekiiresti kerkinud uue poliitilise eliidi püramiid nagu mingi haisev vähkkasvaja, eelmisest veelgi jäledam... Ja teisi teid, kas tead, pole veel välja mõeldud.

C Duhigg. The Power of Habit: Why We Do What We Do in Life and Business (2012). Põnev populaarteaduslik raamat harjumustest - mitte ainult sellest, kuidas me oleme nende orjad, vaid ka sellest, kuidas neid on võimalik teadlikult muuta. Kõige põnevam oli harjumuste bioloogilise ja meditsiinilise olemuse selgitus.

M Gladwell. David and Goliath: Underdogs, Misfits, and the Art of Battling Giants (2013). Raamatu "Läbimurdepunkt" autori uuem teos käsitleb erinevaid olukordi, kus puudused muutuvad eelisteks. Näiteks käsitletakse düsleksikuid (väga huvitav), karistuse ja kuritegevuse seoseid ning rahvusvähemusi (mitte nii huvitav). Arendav lugemine, aga südant ei võitnud.

SD Levitt, SJ Dubner. SuperFreakonomics (2009). Jätkuraamat. Majandusteadlased vaatavad tuntud elunähtusi läbi statistika prisma ning avastavad inimkäitumises huvitavaid ja esmapilgul ettenägematuid seoseid. Kliimasoojenemise peatükis ei saa päris kõigega nõustuda (internet on vastavat kriitikat täis), aga põnev lugemine on see raamat igal juhul. Huvitav oli ühe "Läbimurdepunkti" loo põhjalik ja argumenteeritud ümberlükkamine.

G G Márquez. One Hundred Years of Solitude (1967). See romaan kujutab Buendia suguvõsa elu suhteliselt isoleeritud Ladina-Ameerika asulas. Justkui kurja saatuse tahtel kordavad suguvõsa liikmed oma eelkäijate tegusid. Võluvaim osa loost on mitmed üleloomulikud sündmused, sh igavene võitlus loodusega (tuli meelde üks Lauris Kaplinski kirjatükk). Raamat on huvitav, aga natuke - khm - kummaline.

H Lee. To Kill a Mockingbird (1960). Forte andmetel üks levinuimast kümnest raamatust, mida inimesed väidavad, et on lugenud, kuigi tegelikult ei ole. Mitmes mõttes meenutab see raamat Tom Sawyerit: läbivaks jooneks on laste seiklused, kuid seejuures käsitletakse sügavamaid inimlikke teemasid ja ei puudu ka krimiromaani varjund. Raamatu tegevus toimub 1930-te Ameerika väikelinnas. Advokaadist üksikisa laste silmade läbi kirjeldatakse selle ühiskonna kitsarinnalisust ja mitmepalgelisust. Läbivaks teemaks on neegrite vaenamine. Kuid loo filosoofia on märksa laiem: igas ühiskonnas kipub "normaalsus" olema liialt kitsalt määratletud ja erinevust kiputakse mitte mõistma, vaid hukka mõistma.

I Marion. Warm Bodies (2013). Tegu on tüüpilisest veidi erineva sombipõnevikuga, mille keskseks ideeks on sombide inimliku poole avastamine. Uskumatu aga tõsi, aga selgub, et film võib siiski olla parem kui raamat! Antud juhul ei tee raamatus kirjeldatud täiendavad detailid lugu üldsegi paremaks (va Julie olemuse lahtikirjutamine) ja filmi võluvaimaks elemendiks olnud mõnus huumor ei tule nii hästi esile.

S Cain. Quiet: The Power of Introverts in a World That Can't Stop Talking(2012). Lennujaamas aega surnuks lüües võib igasugu huvitavate raamatute otsa komistada. Tegu on populaarteadusliku raamatuga, mis kirjeldab praeguses kultuuriruumis (eriti Ameerikas) valitsevat ekstravertsuse idealiseerimist. Seetõttu on introverdid ühiskonnas vähem märgatud ja nende positiivsed omadused ei leia nii head rakendust, kui võiks. Samuti on introvertsetes inimestes enestes pidev konflikt isikuomaduste ja ühiskonna ootuste vahel. Huvitav oli isikuomaduste seostamine ühiskondlike trendidega, nt majanduskriisi tagamaade kirjeldus: hoogsa majanduskasvu aegadel rakendus finantssektoris riskialtile käitumisele kunstlik valik ja juhtpulti sattusid teatud isikuomadustega inimesed.

I Asimov. Foundation (1951), Foundation and Empire (1952), Second Foundation (1953), Foundation's Edge (1982), Foundation and Earth (1986), Prelude to Foundation (1988), Forward the Foundation (1993). Asumi seeria omandab oma tõelise võlu alles peale laiemat tutvumist Asimovi loominguga. Parimad hetked on need, kus kattuvad Asumi- ja Robotiseeria. Andunud robotiseeria fännina on vastavalt minu lemmikuks enim kokkupuutepunkte pakkuv "Foundation and Earth". "Forward the Foundation" kui Asumiseeria viimati kirjutatud raamat on üllatavalt sünge: vaatamata lennukale pealkirjale on valdavaks teemaks Hari Sheldoni kõhklused oma elutöö mõttekuse osas. Viimane raamat jätab sügava mulje ka autobiograafilise varjundi tõttu (seda mainib ka autori eessõna) ja on justkui hüvastijätt fännidega... seda enam, et raamat on ilmunud peale Asimovi surma.

V Ladõnskaja. Lasnamäe valge laev (2013). Ühte raamatusse on koondatud autori enda ja tema tuttavate mälestused Lasnamäest ja sealsetest inimestest. Huvitav võiks see lugemine olla just neile, kellel on Lasnamäe ja venelaste suhtes tugevad eelarvamused. Huvitav, et tugevaid negatiivseid emotsioone (sinna ei koliks isegi siis kui peale makstaks!) tekitab tavaliselt just Lasnamäe, mitte Mustamäe, Õismäe või Annelinn, mis on samamoodi paneelmaju täis ehitatud magalad.

Sellest, et lausega "ma olen Lasnamäelt" on midagi viltu, sain ma teada alles siis, kui minust oli saanud Tartu Ülikooli tudeng. Kui üks mu kursavendadest teatas, et näiteks tema vanaema ei luba tal mingil juhul Lasnamäele minna, sest eesti poistele antakse seal peksa. Raudkindlalt! Teises lauses võrdles noormees venelasi neegritega /.../ See oli naljakas, ja samal ajal jõudis mulle kohale, et minu elukoht kutsub esile mitmemõttelisi emotsioone. /.../ Praegu ütlen ma enda kohta Lasnamäe tüdruk isegi teatava uhkusega. Ma olen Lasnamäelt - ja see tähendab, et ma tunnen päris hästi elu, mida elatakse ühes omaette riigis.

A Hvostov. Võõrad lood (2008). See raamat on kokku pandud mitmes erinevas ajas toimuvatest lugudest, mis kõik käsitlevad inimesi, kes on Eestis võõrad - nad on siia sattunud riikidevahelise poliitika, sõja või usulise tagakiusamise tõttu.

I Asimov. The Gods Themselves (1972). Vahelduva põnevuse tasemega romaan, mille tegevus leiab aset kolmes erinevas kohas - suhteliselt tänapäevasel Maal, teises universumis ja Kuul millalgi lähitulevikus. Läbivaks teemaks on universumitevaheline pump, mis annab energiat mõlemale poolele, kuid muudab samas ka veidi nende füüsikalisi omadusi. Kõige huvitavam oli teise universumi olendite kirjeldus. Meeldis uitmõte kvasaritest, kui endiste pumpamiste jälgedest (vrld Luiged Kristjan Sanderi raamatus "13 talvist hetke"), kahjuks sellega eriti kaugele ei mindud.

I Asimov, R Silverberg. The Ugly Little Boy (1992). Samanimelise novelli laiendus romaani kujul. Teadusliku eksperimendi raames tuuakse tänapäeva neandertaali poiss. Selgub, et kui kummaline välimus kõrvale jätta, siis on tegu täiesti tavalise poisiga, mitte mingisuguse ahvinimesega. See tõstatab eksperimendiga seotud eetilised ja moraalsed küsimused. Raamat oli novellist haaravam, sest kirjeldati ka neandertaallaste ühiskonda ja reaktsiooni poisi kadumisele.

I Asimov. The Currents of Space (1952). Kurjade kapitalistide alistatud planeedile satub kummaline mäluta mees, kellele hakkavad tasapisi meenuma killukesed tema eelmisest elust ja nende poliitiline tähtsus. Asimovi nn robotiseeria võlu kõrval see romaan muidugi kahvatab.

S Oksanen. Kui tuvid kadusid (2012). Oksaneni uus romaan kujutab samuti eestlaste rasket elu. Peategelasteks on ideoloogiliselt paindlik edujanus mees, kes löntsib iga võõrvõimuga kaasa. Sellise tundetuse ohvriks langeb ka tema naine, kes astub abiellu suurte lootustega, kuid ei saa iial kogeda normaalset perekonnaelu.

A Hvostov. Sillamäe passioon (2011). Hvostov kirjutab huumorivõtmes oma lapsepõlvest Sillamäel. Detailsuses on kohtati liialegi mindud: küll sellel mehel on alles hea mälu, ise küll ei tahaks kõikvõimalikke lapsepõlvepettumusi kogu elu endaga kaasas kanda...

Kohalikust smaragdrohelisest mürgijärvest:

Seda põrgulikku veesilma võiks vaatama saata kõik mu kaasmaalased, kes peavad tarbimisvabadust üheks peamiseks vabaduse liigiks. Igal asjal on oma hind, seda teab enamik meist, aga teab vaid teoreetiliselt. Seal järve juures on see hind näha ja kes tahab, võib ka katsuda. Et siis kogu elu selle jälge oma ihul kanda.

Külma sõja aegsest öisest häirest Nõukogude armees ja tuumasõja hirmust:

Ma olin nõukogude armees mitte lihtsalt mingites raketivägedes, vaid õhutõrjes. Sõja korral olnuks minu ülesandeks mõnede väga lihtsate liigutuste tegemine /.../ Meid treeniti sellise automatismini, et me pidime tegema need liigutused ka siis, kui meil on kõik muud keha- või ajufunktsioonid välja lülitatud. Suurest hirmust näiteks. Me pidime neid suutma teha talvel ja suvel, valges ja pimedas, gaasimaski ja kummiülikonda kandes. /.../ Ja siis korraga... Häire. /.../ Seekord pole see mängult, seekord pole see õppus. /.../ Joostes raketi poole, võideldes sees paisuva õudustundega sain ma aru, et on olemas ka midagi määramatult koledamat kui kõigest minu surm. Samal ajal magas kuskil Tallinnas Tondil üks kümneaastane tüdruk sügavat und. /.../ mängunurka olid kuhjatud sajad paberist volditud linnud. /.../ Mina jooksin raketi poole ja teadsin, et varsti lakkab maailm olemast. See ei olnud enam mina ise, kes seal tookord jooksis. Ma koosnesin ainult hirmust. Midagi nii õudset pole ma kogenud enne ega pärast. Maailm ei lakanud tookord olemast. Vist. Ma järeldan seda asjaolust, et ma kirjutan praegu neid ridu, nagu ka sellest, et ma kohtasin aastaid hiljem seda inimest, kes väikese tüdrukuna paberkurgesid voltis ja selle eest lõpuks kõvasti narrida sai /.../.

M Berg. Moemaja (2012). Heietused Nõukogude Eesti moemaailmast ajakirja "Siluett" tegijate silme läbi.

A Anvelt. Direktor. Ühe turu erastamise lugu (2010). Politseinik Sanderi järgmisi tegemisi kujutav romaan. Tallinna turu erastamine on ärevaks teinud nii poliitikud kui ka allilma. Seni on see raha-auk toitnud kõiki. Kuid kui usaldus kaob, hakkavad kuulid lendama.

G R R Martin. A Dance with Dragons (2011). Ja läbi see seeria nüüd ongi, tuleb oodata, kuni juurde kirjutatakse. Ja muide, elav tõend G. R. R. Martini kergekäelisusest oma tegelaste tapmisel: pilt lehtedest, mida ma kasutasin tegelaste meeldejätmiseks lugemise ajal (ristike nime ees tähendab, et tegelane on surnud).

A Kivirähk. Lood (2012). Vana hea Kivirähk lahjendatud versioonis. Kõik lood algavad huvitavalt, aga lõpuks jääb justkui midagi puudu - romaanide vastu ei saa.

I Asimov. The Caves of Steel (1953), The Naked Sun (1955), The Robots of Dawn (1983). Robots and Empire (1985). Asimovi nn robotiseeria, mille keskseteks tegelasteks on maalasest detektiiv Elijah Baley ja tema robotist partner Daneel Olivaw. Esimesed kolm raamatut keskenduvad kuritegude lahendamisele erinevatel planeetidel, viimase raamatu tegevus toimub peale Baley surma ja käsitleb rohkem poliitikat. Ulmekriminull on muidugi ka omaette võttes huvitav kombinatsioon, aga minu jaoks oli põnevam osa raamatutest ikkagi taustal lahti rulluv varaste kosmoseasunike (ingl k Spacers, eesti keelde tõlgitud kui välisilmlased) ja maalaste konflikt. Meeldis, et kujutatavad maailmad ja neis tekkida võivad konfliktid olid detailideni läbi mõeldud: nt Maal seoses tiheasustusega tekkinud uued kombed ja noorukite hulljulged mängud seoses omapärase transpordisüsteemiga. Samuti oli põhjalikult käsitletud erinevate ühiskondade eripäradest (maalaste agrofoobia, Solaria robotikesksus ja Aurora vabameelsus) lähtuvaid probleeme. Läbivaks kõrvalliiniks on robotite roll inimühiskonna allakäigus. Samuti õhkub raamatust veidi hirmu robotite ees, sest nagu viimased raamatud näitavad, ei ole isegi robootika esimene seadus nii raudkindel kui loota tahaks. Parim raamat oli minu arvates The Robots of Dawn, kus esimest korda tutvustatakse lugejale robot Giskard Reventlov'd.

J Hanzelka, M Zikmund. Kuusirp kummuli (1965). Reisikiri kahe tšehhi autoreisist Aasiasse. Huvitav oli mitmesuguste bürokraatlike takistuste kirjeldus suure kontrasti tõttu tänapäevase olukorraga: lubade saamine reisimiseks ja raadio kasutamiseks, turistidele keelatud piirkonnad jms. Raamatu põhitoon oli pigem nukker: keset antiikaja kõrgkultuuri varemeid elavad vaesed ja kirjaoskamatud. Huvitav killuke Albaania ajaloost: kuna suguvõsade meesliinide vaheline veritasu oli niivõrd tavaline, varjusid mehed kivitorni (kulla) ja ühiskondlikult aktiivsed (loe: tegid kõik töö ära) olid naised, keda veritasu ei puudutanud.

C Palahniuk. Rant: An Oral Biography of Buster Casey (2007). Sõprade ja tuttavate meenutustest kokku pandud lugu, millest koorub välja loo nimitegelase, Ranti olemus. Raamatu teine pool kaldub sügavale ulmevaldkonda. Läbivateks teemadeks on marutaud ja tahtlik autoõnnetuste tegemine (ingl k Party Crashing). Väike mõtteülesanne: kuidas välisel vaatlusel aimu saada, et su teismeline emost tütar on nakatunud marutaudi? Huvitav kõrval-liin: peategelase ema peidab toidu sisse nõelu ja muud teravat, mis tagab selle, et sööjad tõepoolest naudivad tema toitu, sest on sunnitud rahulikult mäluma ja maitsele keskenduma.

G R R Martin. A Feast for Crows (2011). Seeria neljas raamat. Kohati tekivad mõnusad seosed vahepeal loetud kolme jutukesega (The Tales of Dunk and Egg), mille tegevus toimub paar põlve varem samas väljamõeldud maailmas. Selles raamatus tuuakse sisse uusi tegelasi ja mõned vanad tegelaseks jätakse natukeseks ajaks kõrvale. Peale seeria pikka järjestikust lugemist tekib mõningane masendus: lisaks elu-olu segi paisanud sõjakoledustele ähvardab lähenev talv, inimesed on kurjad ja kalgid ning isegi positiivsete kangelastega juhtub halbu asju (ma nii lootsin, et neid säästetakse).

G R R Martin. A Storm of Swords. 2: Blood and Gold (2011). Seeria kolmanda raamatu jätk. Martin oskab ikka jätkuvalt üllatada, oh jeerum-jeerum.

G R R Martin. A Storm of Swords. 1: Steel and Snow (2011). Seeria kolmas raamat. Lõpuks ometi on rohkem juttu ebasurnutest - põnev, sest nad on midagi hoopis muud kui tüüpilised filmides nähtud sombid.

V Grossman. Kõik voolab (1990). Lühike romaan, mille läbivaks liiniks on otse ülikoolist vangilaagrisse saadetud mehest, kes nüüd peale Stalini surma saab vabaks. Ta on üks paljudest kaotatud eludest: ilma jäetud võimalusest teha karjääri, abielluda oma noorpõlvekallimaga ja saada lapsi. Suur osa raamatust on pildikesed minevikust, vangilaagri mälestused ja holodomori kirjeldused, mis hävitasid minu õndsa teadmatuse...

/.../ mingit ajaloo arengut ei ole olemas, /.../ inimene on alati identne iseendaga, miskit pole parata, arengut ei ole. Ja seadus on lihtne: vägivalla jäävuse seadus. /.../ Vägivald on igavene, ükskõik mida ka tehtakski selle likvideerimiseks, see ei kao, ei vähene, ainult muundub. Kord on see orjus, kord mongoli ike. Kord rändab ühelt mandrilt teisele, kord on see klassikaline, siis jälle rassiline, siis suubub materiaalsfäärist keskaegsesse religioossusesse, kord langeb värviliste kaela, siis jälle kirjanike ja kunstnike selga, vägivalla kogus aga jääb maa peal alati samaks /.../.

G R R Martin. A Clash of Kings (2011). Seeria teine raamat. Esimese raamatuga võrreldes pakkus natuke rohkem põnevust ja uusi vaatenurki, st ei olnud lihtsalt seebi illustratsioon.

M Gorki. Ema (1952). Teada-tuntud punane teos tüüpilisest töölisklassi emast, kes teeb tavatu sammu ja asub koos pojaga võitlema kommunistlike ideede eest. Vastuvoolu ujumine ja oma ideede levitamine oli sel ajal muidugi suhteliselt raske (lendlehtede ja raamatute trükk ja isiklik levitamine vähelejäämist vältides). Tänapäeval on meil ju näiteks Delfi kommentaarium, kus saab jutlustatada Rikaste ja Tööinimeste vahelisest lõhest. Raamatu algusel polnudki viga, kuid lõpp läks natuke liiga idealistlikuks: autor maalib pildi vapratest ja alati positiivsetest seltsimeestest, kes tõstavad alati esikohale tööliskonna harimise ega hooli enda ohverdustest (sunnitöö, perekonna loomisest loobumine).

G R R Martin. A Game of Thrones (2011). Mahuka seeria esimene raamat, mille lugemisele kulus suur osa viimasest puhkusest. Tegevus toimub väljamõeldud maailmas, kus peateemaks on trooni pärast jagelemine. Selle taustal läheneb aga pikk ja karm talv ning põhjast ähvardab ammu-unustatud oht ebasurnute näol. Kuna tegelasi on hirmus palju ja neid on esimese hooga raske meelde jätta, siis vastava seebi vaatamine enne raamatu lugemist oli igati mõistlik.

J Lindsay. Double Dexter (2012). Seeria kuues raamat sarimõrtsukaid tapvast sarimõrtsukast. Seekord on teemaks politseinike tapja ning Dexter maadleb veel abieluprobleemidega ning püüab jälile saada enda hämarate tegude pealtnägijale. Kurb oli, et enamik võtmehetkedest olid suhteliselt etteaimatavad.

C Palahniuk. Invisible Monsters (2000). Tüüpiline Palahniuki raamat, mis oma veidi kõhedal moel paljastab peategelased nende kõige halvemast küljest. Loo peategelaseks on näkku tulistatud modell, kellest saab üleö�� koletis. Kõlama jääb, et keegi ei ole selline nagu ta näib, ei seest ega väljast. Välist külge saab muuta ilukirurgia, oma olemust muudavad inimesed tahtlikult või tahtmatult ümbritseva toimel või soovist teistele meeldida. Raputavaid sužeepöördeid on ohtralt, seega ei ole see raamat, mida saaks peatselt uuesti lugeda.

I Gontšarov. Fregatt "Pallada" (1958). Reisikiri 1850-te suurejoonelisest ekspeditsioonist Jaapanisse, kus autor oli sekretäri ülesannetes. Ligi 70-leheküljeline (!) eessõna ehmatas algul ära, aga samas selgitas hästi tausta ja andis näpunäiteid autori stiili eripärade kohta, millele lugedes võiks tähelepanu pöörata.

Gontšarov on lihtne vene mees, ebatüüpiline seikleja, kes kogus tükk aega julgust, et vahetada oma mugav korter merereisi ebamugavuste vastu. Sageli ta mitte ei naudi kohtumisi võõraste kulutuuridega, vaid pigem tunneb võõristust. Ka oma kirjeldustes on ta väga otsekohene või irooniline ega karda halvasti öelda.

Kui palju kulda ja karda, nikerdusi, järeletehtud kalliskive, ja milline maitsetus selles idamaises kirevuses! Hiinlased ja indialased näivad mõlemad olevat üheskoos rakendanud oma maitset ehitusse ja hoone kaunistustesse: seetõttu pole seda kivide, kassikulla ja luitunud kangaste hunnikut vaadates, millele lisanduvad elavad lilled, kuidagi võimalik kujutlust saada ehituse ja kaunistuste stiilist.

Hiina naistest:

Jalad on neil kõigil suuremal või vähemal määral moonutatud; kellel aga nad "kasvatamatuse, vanemate hoolimatuse tõttu" säilitanud loomuliku kuju, need kinnitavad oma õigete jalgade alla teised, kunstlikud, kuid nii väikesed, et absoluutselt ei saa nendega käia, ja seepärast käivad teenijatüdrukute abiga.

Jaapanlastest:

Kõigile neile on omane puhtus ja korralikkus niihästi omaenda isikus kui ka riietuses. /.../ Kombed on neil korralikud; käitumises on nad viisakad - ühe sõnaga, justkui igati mõistlikud inimesed, aga nendega pole võimalik asju ajada: venitavad, vigurdavad, petavad, ja pärast ütlevad ei.

Korealastest:

Me sammusime /.../ hurtsikute poole, mida nägime puude all. Samal ajal kogunesid elanikud kaugemal hulgana kokku; neli neist, nende hulgas ka üks pika sauaga vanamees, istusid kõrvuti rohule ja näisid valmistuvat tseremooniaalseks vastuvõtuks, kõnedeks, tervitusteks või millekski selletaoliseks. Kõik inimsoo looduslapsed armastavad ülespuhutust, dekoratsioone ja uhkeldamist. Kuid meie heitsime neile põgusa pilgu, noogutasime peaga ja läksime ükskõikselt randa mööda edasi, küla poole. Millisteks barbariteks ning mühkamiteks nad meid pidasid!

Kõige põnevam osa raamatust oli suhtlemine jaapanlastega. Nimelt toimus ekspeditsioon ajal, mil Hiina oli juba ammu Euroopaga kaubandussuhetes (ja muudes suhetes, nimelt käisid oopiumisõjad). Jaapan aga oli suhete alustamises äärmiselt ettevaatlik ja igasugune läbikäimine oli rangelt reglementeeritud, nt ilma loata ei tohtinud venelastelt isegi kingitusi vastu võtta. Samuti aeti igasugustes tseremooniates hullumiseni täpsust taga, nt vaieldi nädalate kaupa tähtsa kohtumise läbiviimise pisidetailide üle.

Päris huvitavad olid autori esimesed kohtumised puuviljadega, näiteks tänapäeval nii tavalist ja suhteliselt odavat banaani ei tundnud ta isegi mitte välimuse järgi ära. See paneb mõtlema, kuidas me võiks oma ajastu väikeseid mugavusi väärilisemalt hinnata.

Luksus on pahe, ebanormaalsus, inimese ebaloomulik kaldumine väljapoole loomulikkude vajaduste piire, kõlvatus. Kas pole siis kõlvatus ja ebanormaalsus maksta tuhat kuldraha linnuajudest või -keeltest roa eest, või kalafilee eest mitte sellepärast, et need road oleksid peenemaitselisemad kui muud, mittekallid, vaid sellepärast, et neid ja ajusid ning kalu on raske muretseda? /.../ Upsakus ja robustne liialdamine naudingutes - need on luksuse iseloomulikud jooned. /.../ Mugavus on teistmoodi: nii nagu luksus on hullus, ebanormaalne ning ebaloomulik kõrvalekaldumine looduse ja mõistuse poolt kättenäidatud vajadustest, nõnda on mugavus nende vajaduste arukas, rangelt ning peensusteni väljaarendatud rahuldamine. /.../ Ülemaailmse kaubanduse ülesanne selles seisabki, et odavdada neid esemeid, teha kõikjal kättesaadavaks need vahendid ja mugavused, millega inimene on harjunud oma kodus. /.../ Ja kaubandus ei jää iial kiratsema, kui ta rahuldab enamiku ehkki peeni, kuid mõistlikke vajadusi, mitte aga väheste pööraseid tujusid. /.../ Veel midagi: mis on olnud kättesaamatu luksusena väheste päralt, see saab tänu tsivilisatsioonile kättesaadavaks kõigile. Põhjamaal maksab ananass viis või kümme rubla, siin - krossi: tsivilisatsiooni ülesandeks on toimetada ta kiiresti põhjamaile ja teha ta hinnaks viis kopikat, et ka teie ja mina võiksime maiustada.

K Sander. 13 talvist hetke (2008). Romaanivõistluse tööd ei ole veel kunagi pettumust valmistanud. Esimene lugu Maa paralleelreaalsusest, kus siin on tulnukad (vms) oma põhiideelt sarnane Solarise ja Väljasõiduga rohelusse - st läbiv teema on teadmatus, milleks eeldada, et tulnukad on inimesesarnased? Kolmeosaline romaan raamatu teises pooles käsitleb Venemaa tulevikku, kui seal tulnuks võimule anarhistid.

L Sommer. Räestu raamat (2012). Raamat Võrumaal asuva Räestu küla lugudest nii autori enda kui ka autori hingest läbi filtreerituna teiste küla elanike kogemuste läbi. Stiil (y-täht, võru keel, lõikudega eraldamata mõttevool) vajab natuke harjumist, aga muidu on see üks mõnus lugemine, mis pakub koduseid äratundmishetki suvesid maal vanaema juures veetnud linnalapsele. Minu jaoks oli huvitav autori maailmanägemus - suguvõsa ajalugu on talle väga südamelähedane, need ei ole lihtsalt vanad lood. Räestu on justkui paljude inimeste ühiseksisteerimise paik, mistõttu põlvkondade ja isegi inimeste vahelised piirid kaovad. Vanavanemate asemele võib küll tallu kolida lapselaps, ent midagi jääb ikka samaks - nad liiguvad samal maalapikesel, vaatavad samu iidseid puid, kasutavad samu radu, vajutavad päev sedasama lambilülitit ning justkui ulatavad üle aastate teineteisele käe.

E Kasak. A Kull. Kuradi tark jumala loll (2006). Konverentsi "Jumal teaduses" ettekannete kogumik. Kuigi vahele sattus ka igavamaid osi (nt keelelised küsimused), siis lõppkokkuvõttes ikkagi väga huvitav raamat. Näiteks üks mõte Anne Kulli ettekandest: kuigi me kipume pidama teadust väga ratsionaalseks ja rangelt faktidel põhinevaks, on sealgi oma koht usul:

[Füüsik] ütleb, et on täiesti kindel, et kvargid ja glüüonid eksisteerivad, kuigi ta pole neist ühtegi näinud ja tõenäoliselt ei hakka keegi neid nägema. Füüsikud arvavad, et need osakesed on aatomites nii tihedalt seotud, et neid pole mingi väega võimalik eraldada. Ometigi on nii tema kui ka ta tema kolleegid veendunud, et glüüonid on olemas. On veendunud sellepärast, et see usk võimaldab seletada suurt osa füüsikalisest kogemusest, mida muidu oleks võimatu mõista. Usk kvarkide ja glüüonite olemasolusse annab mõistetavuse ja mõistetavus omakorda veenab nende reaalsuses.

Analoogiline mõte on Mihkel Kaljuranna ettekandes. Nimelt religioon on kenasti hakkama saanud uuemate arusaamadega teaduses nagu Suur Pauk, evolutsiooniteooria ja DNA. Just nagu lotovõiduna võimaldab just meie universum suurepäraselt elu ja intellekti eksisteerimist (fundamentaalkonstantide nn täppishäälestus). Ja nii vägeva molekuli nagu DNA juhuslik teke on omamoodi ime. Antud näiteid saab käsitleda ühelt poolt kui väikse tõenäosusega (aga mitte võimatuid) juhuslikke sündmusi, teiselt poolt kui sihipärast ja mõtestatud loomisakti (intelligentne disain).

Selles osas on teatav iroonia, et läbi kogu senise inimkonna ajaloo on teadus ajanud Jumalat minema nendest tühimikest, mis on looduse seletamisel teataval ajavahemikul veel jäänud. Nüüd näib teadus olevat olukorras, kus ta peab looma metafüüsilisi konstruktsioone (multiversumi olemasolu ei saa verifitseerida/falsifitseerida, nagu ei saa tõestada Jumala olemasolu) selleks, et anda mittereligioosseid tõlgendusi loodusteaduslikele faktidele.

Ja teisest Anne Kulli ettekandest oli huvitav käsitlus nn onkohiirest. See on spetsiaalselt rinnavähi uurimiseks loodud geneetiliselt muundatud hiir, kelle lühikese elu põhiliseks funktsiooniks on see, et varem või hiljem tekib tal paratamatult vähk. Seega on ta mingis mõttes moodne versioon lunastusloost - see hiir on olend, kes elab, kannatab ja sureb selleks, et inimesed saaksid elada rinnavähita.

A Anvelt. Punane elavhõbe (2010). Pilk 90-te kurjategijate ja politseinike maailma Eestis ja Venemaal. Väga mitmetasandiline lugu: nt üsna positiivne kangelane Reps, kes siiski ei kavatsegi ausat elu elama hakata; noor politseinik Sander ja tema häviv abielu; Marju, kes püüab välja rabeleda oma tunnetest kurjategija vastu ja eluga edasi minna; mõte, et politseinikud ja pätid ei olegi oma olemuselt kuigi erinevad.

N Gogol. Tarass Bulba (1955). Pikavõitu ajalooline jutustus Zaparožje kasakast Tarass Bulbast, kes viib oma pojad mehistuma sõjas Poola vastu. Kui algul õhkub loost ülistust kangetele meestele, siis pikapeale muutub romaan aina süngemaks ja peategelane aina kibestunumaks.

N Gogol. Surnud hinged (1949). Legendaarne romaan pärisorjuse aegsest Venemaast. Peategelaseks on laitmatute maneeridega Tšitšikov. Kuid meeldiva fassaadi põhiline eesmärk on äraldata usaldust, et täide viia oma salajased kavatsused: osta kokku suur hulk surnud, kuid juriidiliselt elus olevaid talupoegi. Romaani käigus jääb suhteliselt pikaks ajaks selgusetuks, mida Tšitšikovist arvata (on ta siis kaabakas või ei) ja mida ta surnud hingedega ette kavatseb võtta. Omaette tähelepanu väärib ohtratesse detailidesse uppuv ilustatud peetervõsalik kõnepruuk ise, stiilinäide:

Muidugi võib härrasid ametnikke osalt vabandada nende raske seisukorra tõttu. Öeldakse ju, et uppuja haarab isegi õlekõrrest ja tal ei ole sel hetkel enam nii palju mõistust taipamaks, et õlekõrs kannatab ehk vaevalt kärbest vee peal, tema ise aga kaalub puuda neli, kui mitte koguni viis; ent ei sähvata seda taipu ta peas ja ta haarab õlekõrrest. Nõnda ka meie härrased haarasid lõpuks Nozdrevi järele.

Raamatu lõpuosa oleks nagu teise inimese kirjutatud, selline muhe naljatlev stiil (kallis sõber, las ma räägin sulle ühe loo) kaob täitsa ära. Aga ega kirjanikuhärra ei olnudki ju siis kõige paremas seisukorras kui arvestada seda väikest fakti, et ta põletas osa romaani teisest poolest lihtsalt ära.

E Uus. Kuu külm kuma (2005). Romaanivõistlusel äramärgitud romaan noorest ja andekast neiust, kellele on avanenud võimalus Tais õppida. Paraku vaevleb ta ise-enda meelte vangistuses ja langeb puhuti halvavasse depressiooni (tal on diagnoositud bipolaarne häire). Salasuhe õpetajaga ei tee olukorda sugugi kergemaks. Kannatused on paraku subjektiivsed ja kõrvalseisjale raskesti hoomatavad, seega on peategelast ka kerge hukka mõista, sest tal on justkui kõik õnnelikkuse eeldused täidetud.

Kui keegi on füüsiliselt haige, tuntakse talle kaasa ja tahetakse aidata. Kui keegi on kurb, norus, vaikne, õnnetu, siis öeldakse, et "võta ennast kokku!" või "saa sellest üle", teadmata, et vaimne valu võib olla suurem kui nii mõnigi füüsiline valu.

Päris huvitav kõrvalmõte oli ka tema arutlus suhete osas, kust ilmneb, et ta eelistab toredatele inimestele tõe asemel pakkuda väikest ilusat valet:

Enamik poisse, kellega sa kohtamas oled käinud, ei ole sulle armumiseni meeldinud, aga kuna nad on olnud head inimesed, /.../ tahtsid neid lihtsalt õnnelikuks teha. Sest sul on see võimalus! Paljud inimesed on õnnetud ja kui sina saad nende heaks midagi teha, siis sa ju teed selle väikese asja.

N Gogol. Jutustused (1970). Üllatavalt hea raamat, veidi meenutab Tšehhovi jutustusi, st kujutab sümpaatseid tavalisi inimesi tavatutes olukordades (jutustus "Vana maailma mõisnikud"). Algul tundus natuke stiil natuke imal-romantiline (stiilinäide: rauge kuplina maa kohale kummardunud helesinine mõõtmatu ookean näib uinuvat üleni hurma uppununa, hoides ja hellitades maad-kaunitari oma õhulises embuses). Kuid teised jutustused olid juba märksa sügavamad ja sisse toodi ka müstika ja õuduse element (jutustused "Portree" ja "Sinel").

E Gerlach. Aus dem Harem in die Welt. Erlebnisse unter den Frauen Südarabiens (1962). Lugu 1950-te Jeemeni naiste elust. Päris huvitav on vaadata kõrvale Game of Thronesi, kus paistab olevat küll pime keskaeg, ent naiste ja meeste eludes nii drastilist vahet ei ole. Nt lisaks teada-tuntud keha kinnikatmisele (kirjeldatakse kui ringi liikuvaid riidekuhilaid) ei tohi nad ka võõraste kuuldes rääkida, teatud aegadel väljas liikuda ning neil ei ole mingit kindlust, et neid ei vahetata järgmisel päeval uuema mudeli vastu. Huvitav on, et paljud neist piirangutest ei olegi tegelikult ranged koraani käsud vaid mingil hetkel kujunenud ja pigem ühiskonna enda (sh naiste) säilitatav traditsioon. Kõik läänelik levib seal väga aeglaselt, palju on ebausku (nt ei tohi lapsi nimetada "ilusateks", sest ilus võib ligi tõmmata kurja silma) ja paaniliselt kardetakse moodsat arstiabi.

J Heller. Catch-22 (1961). Nii kummalise nimega raamat lihtsalt tuli läbi lugeda, kuigi see on ilmselgelt "meestekas". Tegevus toimub II maailmasõja ajal ja raamatu põhiliiniks on lendur (kapten John Yossarian), kes tahab koju saada, kuid ei saa, sest selleks vajalike lennatud missioonide arvu tõstetakse lõputult. Tegu ei ole küll mingi naljaraamatuga (ikkagi sõda lahti ju), kuid must huumor ja bürokraatia absurdsuse rõhutamine on olulisel kohal. Päris huvitav on, et vaenlastele (sakslastele) ei pööratagi eriti tähelepanu: lenduri jaoks on teda alla tulistav nimetu sakslane ja teda ohtlikule missioonile käsutav ülemus enam-vähem võrdväärsed vaenlased.

P Gauguin. Noa Noa (1962). Paul Gauguini raamat tema esimesest reisist Tahitile, kuhu ta läks rahakesksest tsivilisatsioonist eemalduma. Tahitil sõbruneb ta kohalikega ja elab nende lihtsat elu. Mõned asjad tunduvad siiski natuke kahtlased, nt kolmeteistaastane pärismaalasest "abikaasa", kes jääb peatselt rasedana maha, kui Gauguinil on vaja perekondlikel põhjustel Prantsusmaale tagasi sõita. Kui natuke taustainfot lugeda, siis selgub, et see raamat on paljuski väljamõeldis, soovitud ideaali kujutis. Nagu Gauguini kohta öeldakse - a dreadful man who made some beautiful art.

D Beerling. Smaragdplaneet. Kuidas taimed on muutnud Maa ajalugu (2012). Paleobotaanika kliimamuutuste vaatenurgast. Ohtralt huvitavaid fakte ja elustikku mõjutavaid tagasisidevõrke (suurem hapnikusisaldus tingib hiidputukate tekke, C4 taimede esiletõus, polaarmetsad ja krokodillid poolustel).

J Herriot. Kõik see Issanda loomaaed (1999). Loomaarsti mälestused ja naljakad juhtumid patsientide ja nende omanikega.

J Galsworthy. Forsyte'ide saaga (1960). Järjekordne raamat (kolm raamatut, kui täpsem olla) rikaste ja ilusate raskest elust 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimesel poolel. Romaani keskseks ideeks on omamine. Forsyte'id armastavad rääkida rahast ja selle kasvatamisest ning planeerivad keskealistena hoolikalt oma testamente: kui palju ja kellele pärandada, kuidas kõrvale hiilida pärandimaksudest ja kuidas kindlustada raha jäämine perekonda. Esimese raamatu peategelane Soames laiendab vastavaid põhimõtteid ka oma naisele, püüdes võika järjekindlusega kindlustada ja kehtestada enda omandiõigust ka siis, kui vastastikuse armastuse puudumine on ilmselge.

F Fühmann. Nibelungide laul (1974). Saksa kangelaseepos proosana. Algab nagu muinasjutt ikka: üllas Siegfried abiellub imekauni Kriemhildiga. Paraku lõppeb kaunis armastuslugu suurte taplemiste ja kõrgete laibakuhjadega.

A France. Crainquebille (1974). Eelmise sajandivahetuse paiku kirjutatud novellide kogumik. Nagu autor ise enda loomingut romaanidele vastandab:

[Novell on] kindlam vahend meeldida vaimuinimestele, kelle iga tund on arvel ja kes oskavad hinnata aja väärtust. Kas pole kirjanike elementaarne viisakusnõue lühidus? Novellist piisab kõigeks. Ta võimaldab väheste sõnadega anda rohkesti mõtet.

T Fontane (1969) Effi Briest. Romaan abielust 19. sajandi lõpul noore naise pilgu läbi (fun fact: romaani autoriks on 75-aastane mees). Kellele ema kellele tütar - 17. aastane Effi pannakse mehele tema ema kunagisele kavalerile. Algul suurte lootustega abieluranda tüürinud Effi tunneb ennast üsna õnnetuna, sest on väga üksildane ja ei tunne abikaasaga sügavamat emotsionaalset sidet.

L Feuchtwanger (1956) Panzerkreuzer Potemkin und andere Erzählungen. Valik jutustusi.

L Feuchtwanger (1960) Goya. Romaan maalikunstnik Francisco Goya elust 1790-tel. Palju päris huvitavaid lugusid tema maalidest, mida ongi huvitavam lahti mõtestada ajastu kontekstis. Nt erinevad nägemuslikud maalid ja joonistused nõidadest ja deemonitest olid inkvisitsiooni kuldajastut arvesse võttes pärs julged teosed. Teine huvitavam osa oli tollase õukonnakombestiku kirjeldus, kus igal sõnal ja liigutusel oli tohutu tähtsus ja potentsiaal muuta inimsaatusi. Tolasesse poliitikasse suhtub autor üsna negatiivselt, kuna tähtsatel kohtadel olid mitte asjatundjad, vaid kuninganna soosikud (loe: armukesed).

L Feuchtwanger (1971) Edu. Romaan Münchenist 1920-tel aastatel, mis oli suur poliitiliste segaduste ajajärk. Raamatu läbivaks liiniks on leiutatud põhjustel vangi pandud kunstikriitik martin Krüger. Autor läheb detailides meeldivalt sügavuti - ühiskonnas toimuvate poliitiliste sündmuste taustal annab edasi ka kõigi tegelaste mõtted, motiivid ja unistused (mitte Balzaci stiitlis räägime-nüüd-sellest-uksest). Seega romaani pealkiri võiks vabalt olla veelgi üldisem: Elu. On ohtralt väikesi kõrvalekaldeid klassikalisest romaanistiilist, nt vahepalana "Baierlaste elulood" ja hetkeolukorra lühikirjeldused läbi arvude. Kuigi autor teatab raamatu lõpus, et tegu ei ole ajalooliste tegelastega, on teiste nimede taga ilmselgelt teada-tuntud isikud (nt Kutzner = Hitler, ja ka india viljakussümbol = haakrist).

C Palahniuk (2005) Haunted. Posu noori läheb kolmeks kuuks kirjanike laagrisse, mis seisneb nende majja lukustamises. See raamlugu on niru (ma ei usu eales, et kõik inimesed sarnases olukorras nii enesehävitajalikult käituksid), väikesed jutustused raamloo sees aga täitsa head, kuigi esineb koledaid faktivigu, mida saanuks väikese taustauuringuga kindlasti välistada. Huvitav oli näiteks seletus sellele, miks on küll legendid lumeinimesest, ent keegi ei ole kasvõi neist mõne surnukeha leidnud: lumeinimene on analoogiliselt libahundile vaid teatav periood geneetiliselt veidi erinevate (kuid välimuselt tavapäraste) inimeste elutsüklis. Ja raamatu viimane lugu: astronautide selge kinnitus, et pärast surma ootab meid kõiki paradiis, vallandab Maal emigreerumise (loe: enesetappude) laine.

FR Faehlmann (1979). Müütilised muistendid. Vanemuisest, Ilmarisest, Jutast ja teistest.

E Enno (1973). Minu sõbrad. Ernst Enno unustatud proosateos, väike kogumik lapsepõlvemälestustest, mis esitatud läbi erinevate kodukülas kohatud inimeste. Mõtlikud ja armsad lood.

E Drinneberg (1926) Von Ceylon zum Himalaja. Üks õite vana reisikiri (valdavalt) India kohta. Autor on suhteliselt neutraalne kirjeldaja, kohati on selle maa suhtes suisa kriitiline: nt kuidas enamik turgudel müüdavast india käsitöös on Euroopa masstoodang ja rändab kiiresti turistidega oma päritolumaale tagasi ning kuidas kõike järele aimatakse, mistõttu õiget bajadeeri on raske kohata. Reisikirja lõpupoole tõstab Indiaga võrreldes esile Birmat: kuidas sealsed elanikud on kõige õnnelikum ja muretum rahvas, keda mured ei näi puudutavat. Ja teiselt poolt: kui Indias on usk A ja O, mis halvab igapäevaelu, siis Birmas jääb usk pigem templi müüride taha. Huvitav oli toda rahva kirjeldus. See on oma välimuselt naabritest eristuv rahvakild, kelle usk on tihedalt seotud piimandusega (preester on ühtlasi piimajagaja jms). Kuna raamat on suhteliselt vana, annab Wiki võimaluse ajas edasi hüpata ja näha, et raamatu järgi kohe-kohe juhtuvat todade väljasuremist tegelikult ei tulnudki (pigem beebibuum). Siiski muutunud on palju, nt paljusid raamatus toodud kohanimesid enam aktiivselt ei kasutata.

F Dostojevski (1981) Väike kangelane. Huvitav komplekt Dostojevski jutustusi ja raamatukatkeid, kus on peategelasteks lapsed.

M Järve (2011). Esimene aasta. Täitsa Eesti oma postapokalüptikat kujutav romaan! Kuripahad äärmuslased lasevad maailma lahti õhu teel leviva ja pika peiteajaga ebolaviiruse, mis paraku jõuab ka Eestisse. Romaan kirjeldab juhuslikult kokku juhtunud väikeste seltskondada põgenemist ja koondumist Lõuna-Eesti metsade vahele ja sündmuste käiku katastroofile järgneva esimese aasta jooksul. Kuigi raamat võtab väga süngeid toone, võiks öelda, et lõpp on lootusrikas. Ses suhtes, et on välja pakutud täitsa usutav alternatiiv esimesena pähe tulevale elukorraldusele, kus ellujääjate valikud on olla kas rüüstaja või ohver. Eks kõige hullem ongi uue ja vana elukorralduse vaheline segane aeg.

C Palahniuk (2003) Diary. Noorena kuulsaks kunstnikuks saamisest unistanud Misty elu läheb teisiti, kui ta jääb rasedaks ja saab hoopiski koduperenaiseks rikaste ja ilusate saarel. Paraku ka kaunis pere-elu armastava abikaasaga jääb tulemata. Raamat kujutab Mistyt lahkamas saarerahva saladusi peale tema abikaasa ebaõnnestunud enesetappu ja koomasse jäämist. Palju huvitavaid mõtteid kunsti teemadel (nt kunst kui eneseväljendus ja maailmale mingi sügavama mõtte edasiandmine - mida peaksid elust ja maailmast teadma hilisteismelised kunstitudengid?).

FM Dostojewski. Die Brüder Karamasow. Väidetavalt isegi Dostojevski esikteos ja ühe koduka alusel kõigile noortele meestele kohustuslik. Kolme isaliku hoolitsuseta jäänud venna lugu. Esimene raamat on igavavõitu, teine raamat juba palju huvitavam, iseäranis lõpus kohtukõnede osa. Põhiteemadeks on ohtrad armukolmnurgad ja mõrvalugu. Huvitav on see, et ka lugeja ei tea päris pikalt, kas mõrvas süüdistatu on ikka selle korda saatnud, sest mõrva hetkest hüpatakse lihtsalt üle. Dostojevski kirjutamistiil on omaette huvitav: ta räägib lugejaga (no ma ei ole enne sellest juttu teinud, aga nüüd oleks päris hea tema terviseprobleeme mainida).

C Palahniuk (2008) Choke. Victor Mancini on kimpus oma vanadekodus aeglaselt hääbuva keha ja juba hääbunud mõistusega emaga. Hooldusarvete tasumiseks ja elu vürtsitamiseks teeskleb ta erinevates restoranides toidu kätte lämbumist. Konks on selles, et kord tema "elu päästnud" õnnelikud tunnevad end kogu ülejäänud elu Victori heaolu eest (rahaliselt) vastutavana. Teiseks oluliseks alateemaks on seksisõltuvus. Huvitavad mõttevälgatused on veel Jeesuse poeg, tuhmi mõistusega vanainimestele oluliste inimeste teesklemine, kivide kogumine ja rangelt ajastutruu muuseum. Omaette võlu seisneb selles, et audioraamatut loeb ette autor ise. Eriti mõjus on tema veidi tundetu, sisust distantseeruv hääletoon. Alati ühte ja sama moodi öeldud fraasid kõlavad justkui... luuletus ei ole õige sõna, aga see on esimene sõna mis pähe tuleb. Lõpus on väike autori monoloog ja intervjuu, kus ta räägib, kuidas ta looni jõudis (küll see mees on palju näinud).

S Larsson (2010) The Girl Who Kicked the Hornet's Nest. Salander kosub haiglas ja ülejäänud panevad pilti kokku, et teda kohtus edukalt kaitsta. Erinevalt teistest raamatutest on siin vähem äksi ja rohkem juriidikat ja vandenõuteooriaid. Kartsin, et kohtuprotsess on väga tüütu ja lohisev (vt Hellati "Naiste maailm") aga nii õnneks ei läinud (autor ei olnud jurist ka). Raamatu lõpuosas tuuakse lugu kenasti kokku ja kujuneb pilt, milliseks peategelase elu tulevikus kujuneb ja kuidas ta kõigi oma väikeste kiiksudega ühiskonda sobitub.

S Larsson (2009) The Girl Who Played with Fire. Seekord lahendatakse  inimkaubandust uurinud ajakirjanike mõrva ja selle käigus selgub üht-teist Salanderi mineviku kohta. Kui minna absurdi piirimaile, siis on raamatus ka väike Star Warsi element ja lõpuks juhtub olulise tegelasega midagi nii koledat, et seda on raske uskuda.

S Larsson (2009) The Girl with the Dragon Tattoo. Audioraamat! Lugu algab kahe eraldi peategelase loona - Mikael Blomkvist on uuriv ajakirjanik, kelle viimane lugu ebaõnnestus ja võtab vastu tööpakkumise kodust eemal. Lisbeth Salander on "probleemne noor", kes töötab eradetektiivina turvafirmas. Raamatu põhilooks on ammuse mõrvamüsteeriumi lahendamine. Väikseks kõrvalteemaks on sotsiaalhoolekandesüsteemi kriitika - kas see, et inimene on veidi teistmoodi, temaga ei õnnestu suhelda ja me ei tea, mida ta mõtleb, annab aluse ta kuskile psühhiaatriahaiglasse lukustada? Raamatu lõpp on natu kurb.

J Cook. Reis lõunapoolusele ja ümber maailma (1960). James Cooki merereisidest 18. sajandil tema enda sõnadega. On palju spetsiifilist - nt saarte koordinaadid ja edasikulgemise üksikasjalik kirjeldus. Raamatu põnevaim osa on kohtumised pärismaalastega, nt ka Cooki kohtumine Lihavõttesaarega - sada aastat hiljem oli see juba hoopis teine paik. Omaette teemaks on erinevate pärismaalaste moraalinormid - varastamine omadelt on rangelt karistatav, aga kui varastatakse võõrastelt (kaugetelt merereisijatelt), ei pilguta keegi silmagi. Suur osa raamatust keskendub Cooki edukale võitlusele skorbuudiga, ta jõudis väga õigetele järeldustele. Paraku Inglismaal tema kogemustes õpetust ei võetud ja skorbuut põhjustas arvestatavaid inimkaotusi ka edaspidi.

W Collins. Kuukivi (1985). 19. sajandil kirja pandud romaan, loetakse esimeseks ingliskeelseks detektiiviromaaniks. Lugu kodumaalt varastatud India teemandist (kuukivist) mitme erineva inimese mälestuste kaudu. Ohtralt põnevaid tegelasi (nt Gabriel Betteredge, kes iga elulise küsimuse juures leiab juhatust "Robinson Crusoe" raamatust; fanaatiline Drusilla Clack, kes inimeste isiklikku arvamust eirates püüab neid kangekaelselt usu poole suunata).

J Clarkson. Sõit on sees (2010). Autopedede arvamusliider räägib elust ja inimestest ning jõuab lõpuks ikka autode juurde tagasi.

CW Ceram. Jumalad, hauakambrid, õpetlased. Romaan arheoloogiast (1961). Suurte vanade kultuuride avastamise lood arheoloogia ajaloos silmapaistvate inimeste kogemuste läbi. Kummaline on mõelda neile hoomamatult vanadele kultuuridele, millest osa vajus nii täielikult unustuse hõlma, et meie tänapäevased teadmised põhinevadki vaid muististel. Nagu raamatus ise öeldakse:

Kui tahame inimestena õppida tagasihoidlikkust, siis ei ole vaja suunata pilku tähistaeva poole. Piisab pilgust kultuuridele, mis olid olemas tuhandeid aastaid enne meid, mis enne meid suured olid ja enne meid hukkusid.

Huvitavamad mõttekillud: maiad hukutas mingis mõttes terav sotsiaalne lõhe - olid talupojad ja linnaelanikud, vahepealsed astmed puudusid. Teaduslikult kõrgelt arenenud maiad tegid vana aja täpseima kalendri ja uurisid tähti, ent ei leiutanud kunagi atra ja ei kasutanud transpordil ratast. Ja olustikupilt Egiptuse hiilgeaja lõpu pimedatest öödest, kus ühed hiilivad hauakambritesse vargile ja teised kannavad vaaraode muumiaid parematesse peidukohtadesse.

A Carr. Tuulepealne tee. Looduseuurija seiklused Kariibi mere kaugetel randadel (1965). Merikilpkonni uuriva teadlase seiklused Kariibi mere ääres. Vaatenurk loodusele on Koržetsi stiilis: kilpkonnad kui põnevad elajad ning eluslooduse pärl ja millega nad kõige maitsvamad on. Huvitav vaatenurk: kui muidu on levinud arvamus, et eurooplased rikkusid alkoholiga pärismaalased ära, siis siit loeb välja, et siin-seal olid suisa traditsioonilised joomapeod juba enne eurooplaste tulekut:

Mõtlesin vanale sambo rahvale, kellest need inimesed põlvnesid /.../. Hulk päevi enne pidu istusid neiud ringis, närisid maniokki, et tärklist suhkruks muuta, ja sülitasid selle kanuudesse käärima. Peod olid tseremoniaalsed joomingud, kusjuures kogu küla ammutas kanuudest nii kaua, kui kõik teadvuse kaotasid. Destilleeritud guaaro, mis asendas pärismaise mišla, oli jõle solk /.../, kuid võrreldes mišlaga oli guaaro märksa puhtam.

Raamatu lõpp, mis kirjeldab kilpkonnavarude süstemaatilist hävitamist, on seda kurvem, et autor avaldab lootust, et Kolumbuse-aegsed kilpkonnade tohutud "laevastikud" taastuvad - aasta siis oli 1956, nüüd on rohekilpkonn (Chelonia) ohustatud liik.

O Carius. Tiigrid poris. Tankikomandöri mälestused (2009). Võib-olla mitte kõige kohasem raamat Lasnamäe bussis lugemiseks... 18. aastasena II maailmasõtta läinud sakslase lugu - lahingud, haavatasaamised ja lõpuks ka vangilangemine, kõrvalteemana kehvade juhtide kehvad otsused ja algse vaimustuse muundumine veendumuseks, et sõda ei võideta. Meeletu vahe võrreldes Willi Bredeli kujutusega (vt Die Enkel): mingis mõttes erapooletu kujutus, kuna ei idealiseerita ei üht ega teist poolt, st ka sakslased teevad vigu ning venelaste tehnika ja strateegia on teinekord kadestamisväärne. Lahingustseenide täielikuks mõistmiseks puudub mul üks kromosoom, kuid raamat on ikkagi lugemisväärne.

J Caldwell. Hulljulge reis (1966). II Maailmasõja lõpu järgses segaduses ei leia noor mees oma abikaasa juurde tagasi pöördumiseks muud varianti kui sõita väikesel jahil Panamast üle Vaikse ookeani Austraaliasse. Olude sunnil asub ta teele muu meeskonnata ja muidugi keeravad asjad lõpuks väga halvaks - ta jääb merehätta toidu ja napi veevaruga. Ja muide see on väga hea raamat! Ühelt poolt mõnus realistlik vaatenurk (peategelane on väga inimlik kõigi oma eksimustega), teiselt poolt hea huumor: nt kui tuli välja, et silmapiiril oli pilv, mitte maa: Oleksin nutnud, kui poleks olnud tarvis säilitada kehaniiskust.

W Bredel. Die Enkel (1955). Triloogiast Verwandte und Bekannte. Lugu on jõudnud Hitleri perioodi. Seeria kõige parem raamat. Muljetavaldavaimad olid üksik-pimevangistuse (vangistatu kogemuse läbi) ja Hamburgi pommitamise (varjendis olijate pilgu läbi) kirjeldused. Nagu eelmisedki raamatud, on seegi poliitikast läbi imbunud (pahad natsid ja õilsad vene sõdurid).

W Bredel. Die Söhne (1955). Triloogiast Verwandte und Bekannte. Eelneva raamatu jätk läbi järgneva põlve silmade. Sõda ja kommunistide esiletõus. Veidi kurb oli lugeda, kuidas peategelane oma poliitiliste veendumuste nimel ikka ja jälle oma eraelu untsu keerab.

W Bredel. Väter (1955). Triloogiast Verwandte und Bekannte. 19. sajandi lõpu töölisperekonna elu. Positiivsena jäi meelde armas vanapaar, kes üksteiseta elada ei osanudki, samas kui nooremate abielud olid suhteliselt õnnetud. Põhiteemaks töölisklassi esiletõus.

J Bondarev. Vaikus (1965). Koolist II maailmasõtta läinud poisid püüavad peale sõjast tulekut normaalsesse ellu sulanduda, kuid see ei õnnestu eriti hästi. Raamat lõppes kuidagi ootamatult, jäi lahtisi otsi: kas Kostja ja Asja ikka leiavad üksteist, mis Sergei ja Nina suhtest saab?

JR Becher. Abschied (1958). Mitte eriti eeskujuliku koolipoisi elu eelmise sajandi algusest esimese maailmasõjani. Läbivaks teemaks soov muutuda. Kõige meeldejäävamaks motiiviks oli raamatus kirjeldatud tegelaste meeletu sõjaihalus, Sarajevo atendaadi järel on tänavad peomeeleolus. Või nagu peategelase isa arutleb: päevast päeva kontorisse ja tagasi käia on tapvalt igav, aga sõjas on kõigil oma koht ja roll, näeb maailma, inimene areneb. Balzaciga võrreldes (keele mõttes) palju kergem lugemine.

B Bazunov, V Gantman. Kolm jalga kiilu all (1967). Paadiretk mööda Nõukogude Liidu siseveekogusid. Ohtralt kodumaa saavutuste ülistamist, muud kohad täitsa loetavad (paraku neid ei ole kuigi palju).

M Õun, H Ojalo. Võitlused Läänemerel 1914-1918. Esimene maailmasõde koduvetes (2011). Remondi ajal olid raamaturiiulid kinni kaetud ja valik raamatute osas napp. Faktitihe ajalooraamat, ent täitsa loetavalt kirja pandud. Kohati üllatavalt detailidesse laskuv (kuidas plahvatus madrustel pead otsast rebis ja kuidas sai surma Adamson-Ericu eksabikaasa).

J Wyndham. Trifiidide päev (1990). Ulmekas maailmast, kus enamik inimkonnast on äkitselt pimedaks jäänud ja ei ole enam looduse kroon. Oi kuidas mulle meeldivad kõik filmid/raamatud maailma hävingu teemal - the end of the World as we know it (vt ka The Road, Apocalypto, 28 Days Later)!

H de Balzac. Tante Lisbeth (1987). Kõik petavad kõiki ja hauvad kõigi vastu kurje plaane ja surevad õnnetuna. Suht masendav oli alati andestava abikaasa kuju, kes eitab kangekaelselt, et mees teda petab, kuigi faktid on vääramatud.

H de Balzac. Eugenie Grandet (1962). Peaks ütlema, et Balzac on saksa keeles üüratult raske lugeda (kui pikkadest kirjeldustest jagu saab, on küll edasi juba lihtsam). Kõige suurema elamuse jättis ehk see, kuidas terve naispere elab ühe vanaäti hirmuvalitsuse all (nt 20+ noore naise koduarest) - erinev ajastu, mis muud. Sõnaleid - kui eestlased hoiavad kedagi nagu silmatera, siis sakslased nagu "silmaõuna" (Augenapfel).

V Astafjev. Kurb detektiiv (1988). Invaliidist miilitsa elu ja elufilosoofia, Punane elavhõbe on selle raamatu kõrval ninnu-nännu: ohtralt traagilisi elulugusid, pildikesi Venemaa üksikutest vanamemmedest koosnevatest küladest, mis on kõik liiga masendav, et olla puhtalt väljamõeldis. Lõpp seevastu kena, armastus võidab taas.

B Zeidler. Claude Monet. Elu ja looming (2007). Üks tavalisest põhjalikum kunstiraamat on vahelduseks täitsa tore. Põhiline elamus oli ehk see, kui raske ja närvesööv võib olla ühe kunstniku elu - meie mõtleme, et üks habetunud onu lihtsalt ootab kuni vaim peale tuleb ja siis istub ja maalib kuskil looduses, kuid tegelikult on probleeme palju: raske on teatud maastiku edasi andmiseks sobivaid värve leida, kõike toone tollal ei olnudki poest saada, oma vaimusilma eesmärgi saavutamiseks tuleb ohtralt erinevaid tehnikaid läbi katsetada.

VK Arsenjev. Dersu Urzala (1948). Usuurimaa ekspeditsioonidest keskendudes nimitegelasele, rändkütist pärismaalasele. Kapaga loodusromantikat. Raamatu sisust huvitavamgi oli keel, ilmselt seoses ilmumisaastaga esines palju kummalisi sõna- ja õigekeelevariante, nt erilane, žen-šeni juured, palukad.

G Aleksejev, Voitkovski K. Autoga Jakutskist Moskvasse (1968). Plaan raamaturiiul A-st Z-ni läbi lugeda on jõudnud alles teise raamatuni... Kui väike nõukogude-vaimustus kõrvale jätta (kuidas X linnas satuti pidustustele ja nähti toredat töölisrahvast, kes valmistab X tooteid kõikidesse ilma nurkadesse), siis on raamatus nii mõnigi põnev seik - nt igikeltsa tingimustes ehitamine, Tommoti rahasüsteem, Baikal jms.

R Raud. Wend (2008). Linna saabub salapärane mees oma õele külla... aga lõpus ei saanud enam midagi aru :(

E Tammer. Nõukogude armee ja eesti mees (2010). Kohati päris hirmus, kohati kurb.

L Carroll. The Annotated Alice (2001). Ma olen jätkuvalt seisukohal, et Alice pole suurem asi raamat, ent koos kommentaaridega on küll lugemist väärt. Kõige põnevamad olid ehk sissevaated Victoria-aegse Inglismaa kombestikku (selle aja släng ja naljad) - kuivõrd oluline võib olla ajastu tundmine raamatu mõistmisel.

J Lindsay. Dexter is Delicious (2010). Seekord jageleb Dexter inimsööjatega. Muidu põnev ja suisa pea-aegu 2. raamatu tasemel, ent kõiki lõpu üllatushetked aimasin ette ära...

C Palahniuk. Fight Club (2006). Üle nii kümne aasta originaalkeeles üle loetud (halval mälul on omad eelised - saab häid raamatuid uuesti avastada). Muidu Palahniuk nigu ikka - hullud inimesed ja mõõdukalt vägivalda.

J Aldridge. Viimane pilguheit (1982). Ilukirjanduslik üllitis Ernest Hemingway ja Scott Fitzgeraldi sõprusest ja selle hääbumisest noore "maakuti" silmade läbi. Üks parimaid loomeinimeste jõudeelu kujutavaid teoseid, mida ma lugenud olen (vrld Humboldti pärand).

J Kaplinski. Lahkujad (2009). Ulmemaiguline filosoofilis-eetiline lugu kirjapanduna kolme "neoteenilisest mutandist" looma poolt, st loomad, kes on vähemalt sama targad kui inimesed. Ohtralt loodusromantikat ja looduskaitse-eetikat. Mõtisklused teemadel kuidas maailm oleks parem paik kui inimest ei oleks ei paku suurt midagi inimesele, kes tuhandeid lehekülgi looduskaitsebioloogilist kirjandust läbi lugenud. Pigem siinkohal mõte ühest looduskaitselisest teosest: on vale arvata, et kui inimesed (poliitikud, majandusgurud) teaksid looduse nirust seisust sama palju kui looduskaitsjad, teeksid nad teistsuguseid otsuseid.

C Palahniuk. Survivor (2003). "Enesetapusekti" argipäev ja langus viimaste elusolevate liikmete pilgu läbi. Eredamad detailid - näiline depressiivsete abiliin, mis hoopiski õhutab helistajaid enesetapule; õnnetusi ette nägev naine, kes mõistab, kuivõrd tulutu on inimeste ette hoiatamine ja selle asemel haarab popcorni ja naudib šõud; orjatööjõu eksport kui kultuse majandusliku edu tagatis. Oma äärmustes meenutab mõneti Vonneguti teoseid.

J Lindsay. Dexter by Design (2009). Seekord teemaks arenenud ilumeelega killer, kes muuseas ka Dexteri üle kavaldab. Huvitav mõte - kui kaugele võib minna performance (mõrv laval), enne kui inimesed sekkuvad?

J Lindsay. Dexter. An Omnibus (2008). Teine raamat on väga kriipi (ja väga hea) - pole ime, et seda seebivormi ei valatud... Kolmanda raamatuga tase veidi langeb, lõpp kisub suisa imalaks.

S Truu. Südamel ei ole kortse (1987). Lugu vanadekodu elanike raskest elust. Ei mingeid ülevaid lugemiselamusi - lihtsalt Truu on riiulis kohe Traveni kõrval.

B Traven. Die Baumwollpflücker (1954). Lihttöölise rännakud ja tööotsad Mehhikos. Kõige muljetavaldavam oli saabumine võõrasse kohta võimaliku puuvillakorjamise töö peale - keegi ei ole kontaktisikust kuulnudki, lõpuks minnakse suvalise tüübi nõuande järgi 80-90 km osutatud suunas. Hoopis võõras on veepuuduse temaatika - mitmeks kuuks (seni kuni saabub uus vihmaperiood) on joogiks-pesemiseks ette nähtud vaid tünn vihmavett. Kõikjal lokkav tööpuudus, tööotsade järele sõitmine, peost suhu elamine ja tööandjalt petta saamine on üsna masendav.

B Renser, T Toomistu. Seitse maailma (2009). Kaks tšikki rändavad mööda Lõuna-Ameerikat ja proovivad ära kõikvõimalikud traditsioonilised hallutsinogeenid.

M Duras. Armuke (2006). Taaskord kategooriast mälumängul võidetud raamatud, mis võiks läbi lugeda. Jutustus 15 aastasest tüdrukust, kes on rikkuri armukeseks; tüdruku mõtted ja tema perekonna vaesuses virelemise lugu.

A Mägi. Mis meelde on jäänud (2001). Kultuuritegelase mälestusteraamat. Parim osa oli noorusmälestused Tartus, pagulasaastad jms polnud kuigi huvitav lugemine.

D Adams. The Hitch Hiker's Guide to the Galaxy. A Triology in Five Parts (1995). Pooleli, kuna allolevad paremad raamatud tulid vahele ja bussis lugemiseks on tegu liiga suure raamatuga :P Ja ma kipun alati magama jääma, kui ma seda loen...

Das Molekular-Cafe (1987). Ulmejuttude kogumik mitmete helgete hetkedega - mikromasinate ülestõus koostöös sipelgatega; võidusõitja, kelle kõik kehaosad on kunstlikega asendatud, mistõttu teda ei saa enam bioloogilises mõttes inimeseks pidada; salapärane tippteadlaste fantaasiaid neelav masin ulmekirjandustööstuse teenistuses; robotid, kes otsustavad, et nad küll saavad, aga ei viitsi käske täita. Omaette lugemisväärtus oli ka hirmsate kapitalistide ja klassiühiskonna võtmes järelsõna.

S Bellow. Humboldti pärand (2006). Nobeli laureaat küll, aga raamat on niiiiii igav (kultuuritegelane räägib kui lahe mees ta on + tema suhted naistega). Raamatu nimikangelane Humboldt on tegevuse toimumise ajaks juba surnud. Fun fact - autori enda lahutus kestis 15 (!) aastat ja see on oluline teema ka raamatus.

S Oksanen. Puhastus (2009). Kahe põlvkonna traagiline olevik ja minevik kokku kirjutatuna. Hästi kirjutatud raamat ja kurb raamat on halb kombinatsioon - teeb endal ka meele nukraks.

O Ruitlane. Naine (2009). Lugu sellest, kui raske on Mehe elu. Tegelikult - õel naine olgugi karistuseks mehele, kes paremini valida ei oska. Raamatu illustratsioonid on ka lehitsemisväärsed.

E Kasak. Vaba pattulangemise seadus (2009). Lugu sellest, kuidas maailmast kaob elekter. Ohtralt põnevaid mõttekäike, lõpu poole vajus veidi ära - minu, lihtsureliku, jaoks läks asi sutsu keeruliseks

B Goldacre. Pahateadus (2009). Eelkõige meditsiinivaldkonnale keskenduvalt seletab ära, kuidas me kipume teaduseks pidama seda, mis teadus ei ole ja usume seetõttu valesid asju.

J Lindsay. Darkly Dreaming Dexter (2009). Kuna sari on nii hiljuti nähtud, siis päris palju kohti on juba sõna-sõnalt tuttavad. Kohati see, mis on teistmoodi, tekitab nördimust (nt LaGuertat esitletakse algul väga-väga rumalana).

SD Levitt, SJ Dubner. Freakonomics. Hullumajandus (2008). Mõjustamise psühholoogia ja Läbimurdepunkti laadne igapäevaelu osas silmi avav raamat. Näide pärlitest: tänavanurgal narkot müües on tõenäosus surma saada suurem kui Texase osariigis surmamõistetuna otsuse täideviimist oodates.

J Clarkson. No tule taevas appi! (2009). Eelneva loogiline jätk aga ilma uudsuse võluta.

J Clarkson. Jeremy Clarkson autode kallal (2009). Natuke liiga  Inglismaa-keskne on see jutt, aga põnev lugeda ka neil, kes autodest midagi ei jaga (nimesid ei nimeta, näpuga ei näita, aga -> Kadi)

J Eugenides, Middlesex (2003). Ühe suguvõsa ajalugu läbi hermafrodiidi eneseteadvustamise.

RB Cialdini. Mõjustamise psühholoogia: teooria ja praktika (2005). Mõtestab tavaelulised seigad nagu nt telefonimüük, reklaamid jms mõjustamise psühholoogia võtmes lahti.

J Kaus, M Kivastik, A Kivirähk, K Rakke, P Sauter, U Vadi, E Vetemaa. Jalutuskäigu kaugusel (2007). Ports novelle, mis kõik sisaldavad kaht etteantud lauset.

H Lehiste. Valitud kaebused: vested ja humoreskid (1990). Huumoriklassika.

G Malcolm. Läbimurdepunkt: sellest, kuidas väikestel asjadel võib suur mõju olla (2004). Liigitaks populaarteaduslikuks psühholoogiaraamatuks.

L Taxil. Lustakas piibel (1963). Kriitiliselt piiblist, kirjutatud muide 19 sajandil.

M Traat. Minge üles mägedele (romaaniseeria), algab raamatuga "Puud olid, puud olid hellad velled (1979). Kokku 13 romaani ühe talupere ajaloost, võib tõmmata paralleele Tõe ja Õigusega.

I Ilf, J Petrov. Kaksteist tooli. Kuldvasikas (1962). Põhimõtteliselt naljakas seiklusromaan, klassika. Kohustuslik kultuurilise üldhariduse mõttes (Ostap Bender jms).

 


 

Operatsioon A - Y

 

Mõni inimene kogub andunult pastakaid, teine veedab terve suve iluaeda siludes. Mõni inimene roomab igal vabal hetkel fotoaparaadiga metsas, teisele meeldib arvutis inimesi tulistada. Erinevad inimesed, erinevad hobid. Mina näiteks kavatsen tasapisi tähestiku järjekorras läbi lugeda kogu ilukirjanduse, mis on erinevaid teid pidi minuni jõudnud. Moraal - ära hinda raamatut kaane järgi.

 


 

Kohustuslikud

Head

Viimati loetud

Operatsioon A– Y

   
 
             
Viimati täiendatud 21. juunil 2018