Button Text  
             
 
Filmilogi
Button Text
Button Text
Button Text
Button Text
Button Text
 

Vaadatavad

 

Butterfly Caught (2017). Kolme noore naise heitlused ja rasked valikud näitlejaks pürgimise teel.

Irma la Douce (1963). Endine politseinik armub ja püüab päästa karjäärile pühendunud prostituuti. Nalja ja janti kui palju.

Tomb Rider (2018). Põhimõtteliselt Indiana Jones... lihtsalt peategelane on naine ja kurjade natside asemel on kurjad militaristid. Põnev, möllu saab, peategelane on sümpaatne.

Game Night (2018). Seltskond osaleb "eriti tõetruus" lavastuses, mis ühel hetkel osutub tõeliseks kuriteoks. Peategelaste paarike oli sümpaatne, naljad ei olnud alati õnnestunud.

Landing Up (2018). Kodutu neiu lööb ennast õhtuti üles, et leida baaridest keegi, kelle juurde ööseks katuse alla saada. Peale tõeliselt toreda noormehega kohtumist püüab ta säilitada illusiooni, et on täiesti tavaline tüdruk. Lugu on mõjus, kuid peategelane ei ole kuigi sümpaatne.

Isle of Dogs (2018). Eriti kummaline, aga ikkagi naljakas animafilm. Koeravaenulik Jaapani linnake saadab oma lemmikud prügisaarele. Üks poiss läheb oma kallist lemmikut otsima.

Jumanji: Welcome to the Jungle (2017). Tore järg enam kui 20 aastat tagasi (!) tehtud õuduselementidega põnevikule.

Ready Player One (2018). Seltskond noori jahivad virtuaalreaalsuses suurt auhinda. Lugu ise on üsna lihtne aga haarav, meenutab oma ülesehituselt väga Harry Potteri lugusid.

The Death of Stalin (2017). Film Stalini režiimi lõpu päevadest. Võiks olla ahastamapanev nutufilm, aga pigem püüab olla komöödia. Huvitav, et film võtab piinamisi jms ebainimlikkust sama kergelt kui asjaosalised ise.

Murder on the Orient Express (2017). Hercule Poirot lahendab mõrva luksusrongi pardal.

Thor: Ragnarok (2017). Thor ja sõbrad pistavad seekord rinda maailmalõpuga. Kangelasefilm, mis ei võta ennast liiga tõsiselt.

A Futile and Stupid Gesture (2018). Dokumentaalimaiguline film legendaarsest nalja-ajakirjast ja peategelaseks oleva koomiku kurvast eluteest.

Blade Runner 2049 (2017). Kultusulmeka jätk. Peategelane on tehisinimeste uus, alluvam väljalase, kes notib maha vanemaid iseseisvalt mõtlevaid mudeleid. Lisaks sissevaade muutunud ühiskonda ning mõtisklus sündinud ja kokku pandud bioloogiliste olendite erinevustest.

Dunkirk (2017). Sõjafilm. Teise maailmasõja ajal jäävad sajad tuhanded sõdurid mere ja saksa vägede vahele lõksu. Inglismaale viivad neid lõpuks eraisikute alused. Võimas vaatepilt, lugu ise on pigem lihtne.

Wonder Woman (2017). Amatsoonide saarel üles kasvanud hakkaja noor naine satub maailmasõja aegsesse Euroopasse. Maailma päästmise loo taustal oli huvitav jälgida justkui kultuuriliselt mahajäänud naisterahva (väga tänapäevaste) põhimõtete põrkumist meestekeskse (tänapäeva mõistes tagurliku) ühiskonnaga. Filmi lõpp vajus ära, muidu hea.

What Happened to Monday (2017). Ulmekas süngest tulevikumaailmast, kus on range ühelapsepoliitika. Peategelasteks on seitsmikutest õded, kes elavad näiliselt ühe isikuna, keda igal nädalapäeval näitleb erinev õde. Ühel päeval ei tule üks õdedest enam töölt koju ja teised püüavad mõistatada, mis toimub. Idee on väga hea, esituses on mitmeid lünki ja ebaloogilisusi.

Bitcoin Heist (2016). Täitsa hea Vietnami krimipõnevik. Seltskond erinevate annetega inimesi liidavad jõud ühe kurikaela tabamiseks.

Guardians of the Galaxy Vol. 2 (2017). Lõbusa ulmeka teine osa. Lihtne meelelahutus, oli labaseid nalju, oli häid nalju. Pisike Groot oli nunnu.

Get Out (2017). Valge tüdruk tutvustab oma vanematele esmakordselt neegrist poiss-sõpra. Algul kulgeb nädalavahetus tüdruku vanemate juures meeldivalt ja tundub, et noormees on omaks võetud. Kuid siis hakkab kummalisi asju juhtuma.

Alien: Covenant (2017). Tulnukafilmi järg (või siis eellugu). Pahaaimamatud koloniseerijad lähevad "natukeseks" tee peale jäävat planeeti vaatama ja hakkavad juhtuma igasugu koledad asjad.

Притяжение (2017) e. Attraction. Kuidas võetaks külalised kosmosest vastu kui nad ei maanduks mitte USA-s, vaid Moskvas? Ladvik võib ju oma strateegiad koostada, kuid kohalikud kutid lähevad ikkagi raudlattidega oma teritooriumi kaitsma. Nalja saab! On sarnasusi klassikalise vene ulmega: mõtled, tõmbad paralleele praeguse ühiskonnaga ja hakkab natuke kurb.

All Nighter (2017). Eluga ummikusse jooksnud noormees moodustab üheks päevaks kummalise tiimi kärjäärimehega, kes otsib taga oma tütart. Ohtralt totraid olukordi ja vihjete järel jooksmist (vt "Harold and Kumar Go to White Castle").

Moana (2016). Multikas natuke ebatüüpilisest Disney printsessist ja väga ebatüüpilisest kangelaslikust pooljumalast, kes seilavad suure mere taha, et maailma päästa.

La La Land (2016). Kohtuvad kaks noort: üks unistab oma džässiklubist, teine tahab saada näitlejaks. Seni peavad nad vähem inspireerivate ametitega endal kuidagi hinge sees hoidma. Äkki peakski oma soovid ümber kirjutama ja tiksuma turvalistes raamides, kindlal töökohal nagu ühiskondlikult kohane?

November (2017). Rehepapi filmiversioon. Tragikoomiline ängi täis maailm, kus kahe noore tunded on ainult ristiks kaelas.

Come and Find Me (2017). Kaks noort ja ilusat inimest armuvad, kolivad kokku ja ühel päeval neiu lihtsalt kaob. Veel aasta hiljemgi püüab meespool teda leida ja avastab nii mõndagi üllatavat.

The Fifth Element (1997). Ulmeklassika uuesti üle vaadatud. Koos üli-inimlike võimetega punapeaga peab Mees Maikas kosmoseavarustest üles leidma maagilised kivid ja planeet Maa päästma.

My Cousin Vinny (1992). Absurdse kokkusattumuse tõttu tekib kahel noormehel reaalne oht saada mõrvas süüdi mõistetud. Neile appi tulev sugulasest jurist osutub täisesti kogenematuks ja olukord kisub nukraks.

The Girl on the Train (2016). Triller. Nukra minevikuga naine jälgib iga päev rongiaknast oma endist kodutänavat, kuni ühel päeval märkab midagi ja sekkub. Meeldis, kuidas lugu pillutab vaataja arvamust peategelasest seinast-seina.

Star Wars: Episode V - The Empire Strikes Back (1980). Tähesõdade filmituumiku teine film. Kaugele kõledale planeedile pagenud vastupanuvõtlus peab oma baasi jälle mujale kolima. Luke irdub seltskonnast ja alustab jedi väljaõppega.

Star Wars: Episode IV - A New Hope (1977). Tähesõdade kõikse esimene film. Printsess Leia saadetud robotid maanduvad lähimal planeedil ja külvavad palju segadust. Lihtne maapoiss Luke Skywalker on sunnitud kangelaseks hakkama ja andma oma panuse impeeriumi vastasesse võitlusesse.

Miss Peregrine's Home for Peculiar Children (2016). Loo peategelane on poiss, kes saab teada, et tema vanaisa lood eriliste võimetega laste pansionaadist ei olegi väljamõeldised. Mõnus peidetud salakogukonna hõng nagu Harry Potteri maailmas.

Kubo and the Two Strings (2016). Stopp-kaader animatsioon. Väike jaapani poiss Kubo eksib ema keeldude vastu ja saab aimu, mille eest teda aastaid hoiatatud on. Mõnusalt teistmoodi lugu, väga haarav, kuid lõpus vajub kahjuks ära.

Rogue One: A Star Wars Story (2016). Star Warsi maailma kõrvallugu. Kirjeldatakse suurte sündmuste taga olevaid väikesi mutrikesi, tundmatuid kangelasi. Huvitav, et vastupanuliikumist ei kirjeldatud ülistavalt (head pahade vastu), vaid üsna realistlikult: inimestena koos oma nõrkuste ja segaste motiividega.

Fantastic Beasts and Where to Find Them (2016). Võlurid püüavad tavainimeste maailmas märkamatuks jääda, kuid seda raskendab ports New Yorki valla pääsenud maagilisi elukaid. Mõnus täiendus Potteri-maailmale hoopis teisest ajastust.

Sausage Party (2016). Ohtrate allavöönaljadega multikas toiduainetest, kes ei tea oma kurba saatust. Veel pöörasem kui arvasin aga palju õnnestunud nalju ka.

Central Intelligence (2016). Komöödia kahest endisest koolivennast, kelle rollid on vahetunud: paksuke endale lihased kasvatanud ja cooliks hakanud, üle kooli kutt on väikestviisi keskeakriisis. Erinevalt paljudest analoogilistest filmidest oli näitlejatöö väga hea ja lugu pakkus ka üllatusi.

The Secret Life of Pets (2016). Multikas lemmikloomade tegemistest ajal mil peremehed tööl on. Väga hästi on tabatud loomade maneere ja oli palju väga häid nalju. Ja üllataval kombel eestikeelse pealelugemisega palju naljakam kui originaalkeeles.

Star Trek Beyond (2016). Armastatud ulmesaaga kolmas film. Lihtsakoeline lugu aga oi kui efektne.

Nerve (2016). Põnevik. Sotsiaalmeedia ja reaalne elu puutuvad valusalt kokku, kui noor neiu hakkab suure raha lootuses mängima mängu, mis paneb algul lihtsalt tema julguse mõnusalt proovile, kuid muutub peatselt liiga ohtlikuks.

Me Before You (2016). Romantiline draama. Ühest tavalisest toredast neiust saab halvatud kõrgklassi noormehe hooldaja. Kas tüdruku rõõmus meel suudab temas äratada uuesti elutahte?

Zootopia (2016). Multikas jänes-politseinikust, kes püüab kadunud saarmat otsides enda väärtust tõestada. Palju vaimukaid nalju: näiteks autoregistribüroos aegluubis töötavad laisikud.

Cidade dos Homens (2007) e. City of Men. Lugu Rio de Janeiro agulirajooni noormeestest. Kaks sõpra on erinevatel põhjustel ilma isata üles kasvanud. Üks neist üritab olla heaks isaks oma teismelisena saadud pojale, teine tahab oma seni tundmatuks jäänud isaga kontakti saada. See kõik toimub keset gängide madinat, millesse sõbrad segatakse vastu nende tahtmist.

Absolutely Anything (2015). Lihtne mõnus komöödia. Salamisi naabritüdrukut imetlev kooliõpetaja saab kosmilise loosi tahtel võime teha mida iganes. Kuid kas ta kasutab seda andi kurjalt või püüab oma eluõnne saavutada moraalselt vastuvõetavamal moel?

Star Wars: Episode VII - The Force Awakens (2015). Mõnus kosmosemuinasjutt.

Deadpool (2016). Kiiksuga superkangelasefilm. Esimene film peale neljakuust (!) filmivaatamise pausi.

The Young and Prodigious T.S. Spivet (2013). Idüllilises maakolkas elav 10-aastane poiss saab oma leiutise eest auhinna ja sõidab riigi teise otsa seda kätte saama. Ühtlasi lahatakse tema natuke veidras kuid armsas perekonnas toimunud traagilise sündmuse tagamaid.

Self/less (2015). Ulmepõnevik. Vähki surev ärimees laseb enda teadvuse nooremasse kehasse kopeerida. Tasapisi hakkavad ennast ilmutama kõrvalmõjud ja peategelasel tekib tunne, et asi ei ole päris nii lihtne, nagu algul mõista anti.

Vehkleja (2015). Tõsielul põhinev lugu Stalini-aegsest Eestist. Kõrgemate instantside huviorbiiti sattunud eestlane põgeneb vaiksesse Haapsalusse ja hakkab koolilastele raskuste kiuste vehklemistunde andma.

Ant-Man (2015). Uus Marveli superkangelase film. Peategelasele annab võimed eriline kostüüm, mis muundab ta imepisikeseks ja väga tugevaks. Meeldisid filmi väikesed eneseiroonia kohad (hirmus võitlusmöll raudteel: kaader suumitakse välja ja kuuleme vaid mänguveduri väikest kõlksu).

Minions (2015). Kurjamite sabarakkudest kollaste tegelaste täitsa oma multikas. Ohtralt naljakat sibelemist vürtsitatuna veidikese musta huumoriga.

The Man from U.N.C.L.E. (2015). Hoogne spioonifilm külma sõja aegadest, mil ühe missiooni nimel teevad nõukogude ja ameerika agendid koostööd.

Infini (2015). Ulmekas. Teleporteerujate tiim saabub missioonile kaugele külmale planeedile, kus töötajatega on midagi koledat juhtunud. Filmil on mõnus esimese Alieni filmi õhustik. Puuduseks on natuke segane algus: kuna näod ei ole veel päris hästi meelde jäänud, siis jääb sissejuhatus napiks.

Who Am I - Kein System ist sicher (2014) e. WhoAmI. Hoogne film häkkerite tiimist, kes algul teevad natuke nalja, kuid siis topivad oma nina tõsisematesse asjadesse. Filmis on ka psühholoogiline element.

Jurassic World (2015). Vanast filmist tuttav sauruste teemapark on juba pikka aega avatud ja toimib kenasti. Kuid publiku meelitamise huvides püütakse pidevalt pakkuda midagi uut ja hirmsamat - ka siis, kui see eeldab olemasolevate liikide geneetilist modifitseerimist. Otse loomulikult lähevad asjad kontrolli alt välja ning õõvastav klientide kontide krudin on garanteeritud.

Terminator Genisys (2015). Huvitav jätk Terminaatori seeriale. Nagu varasematest filmidest tuttav, saadab tuleviku John Connor hea sõbra Kyle Reesi aastasse 1984 oma emale appi. Saabudes selgub, et minevik pole päris selline, nagu arvatud.

Geon-chook-hak-gae-ron (2012) e. Architecture 101. Arhitekti rahulikult kulgeva elu lööb segamini taaskohtumine ülikooliaegse esimese armastusega. Tasapisi selgub, et minevikus juhtunu mõlgub meeles neil mõlemal. Saab ainult õhata, mis kõik oleks võinud olla kui nad oleks oma tunnetest rääkinud juba siis... 

Dracula Untold (2014). Huvitav alternatiivne nägemus krahv Dracula kujunemisloost. Türgi iket kartes ei näe meeleheitel valitseja muud võimalust kui pöörduda abi saamiseks mustade jõudude poole.

Life as We Know It (2010). Romantiline komöödia. Loo peategelased on kaks vaba ja vallatut noort inimest, kes peale ühiste sõprade traagilist surma saavad teada, et on ühiselt määratud orvuks jäänud lapse hooldajateks. Raskuste kiuste püüavad nad lapse kasvatamise endi õlule võtta.

La Cueva (2014) e. In Darkness We Fall. Igati realistlik õudukas. Noorte seltskond läheb hetke-emotsiooni ajel koobastikku avastama ning ei leia enam väljapääsu. Lõbusast meelelahutusest kujuneb võitlus elu päästmise nimel.

Still Alice (2014). Loo peategelane saab varase Alzheimeri diagnoosi. End seni oma intelligentsuse kaugu identifitseerinud naisele ja tema perele on see ränk katsumus.

Kung Fury (2015). Pöörane lühikomöödia. Hästi võitluskunste valdav Miami politseinik läheb ajas tagasi, et võtta rajalt maha kõigi aegade suurim kurikael Hitler.

Focus (2015). Pikkade näppudega naine kohtub tõelisest skeemimeistrist mehega, kuid tundub, et järjekordne skeem on olulisem nende vahel tärkavatest tunnetest. Filmis on ohtralt mõnusaid pöördeid - lugu ei ole kunagi nii lihtne kui algul tundub.

Mad Max: Fury Road (2015). Peale pikka pausi järjekordne film postapokalüptilisest Mad Maxi maailmast. Ka seekord on peategelane sattunud ekstsentrilise diktaatori juhitud linnakesse. Selleks, et aidata ennast, peab ta ühtlasi aitama põgenike seltskonda. Filmis on ohtralt suurejoonelisi võitlus-stseene ja huvitavaid killukesi uuest ühiskonnakorraldusest.

The Imitation Game (2014). Tõsielust inspireeritud film kujutab matemaatik Alan Turingit, kelle juhitud tiim murdis II maailmasõja ajal sakslaste Enigma koodi. Filmis jätkub nii pinevust, põnevaid pöördeid kui ka huvitavaid kõrvallugusid - väärib vaatamist.

Whiplash (2014). Lugu muusikaõpetajast, kelle arvates on õpilaste armutu on tagantpiitsutamine lubatav, kui see aitab vormida uusi talente. Loo peategelane, algaja džässtrummar on piisavalt auahne, et kogu selle hullusega kaasa minna.

The Theory of Everything (2014). Ilus lugu raskest suhtest Stephen Hawkingi ja tema naise vahel: süveneva haiguse kiuste kasvatavad nad üles kolm last ja Hawkingist saab maailmakuulus teadlane.

I Origins (2014). Loo peategelaseks on teadlane, kes püüab laborikatsetega kukutada kreatsionismi ja ühes sellega ka religiooni. Kuid üks hoopis teiste tõekspidamistega noor naine esitab talle vastupidise väljakutse: kas üks tõsiteadlane oleks valmis oma seisukohti muutma, kui korrektsed teaduslikud katsed viitaks näiteks reinkarnatsiooni võimalikkusele.

1944 (2015). Film 1944. aasta sõjasündmustest Eestis. Lugu kujutatakse kahe vastaspoolel sõdiva eestlase silmade läi: üks neist Saksa sõjaväe koosseisus ja teine Punaarmees. Loo esimene pool Sinimägede kaevikutes oli väga hea, aga lõpu poole kippus film ära vajuma.

Gone Girl (2014). Põnevik. Peategelase naine kaob kahtlastel asjaoludel nende pulma-aastapäeva hommikul. Tasapisi muutub mees aina kahtlasemaks.

Predestination (2014). Ulmekas. Salapärast terroristi jahtiv ajas rändav agent vestleb oma viimast missiooni täites paha-aimamatu noormehega. Noormehe nukker elulugu pakub ootamatuid üllatusi ja lugu läheb aina pöörasemaks ja pöörasemaks... ja siis veel pöörasemaks. Mõned loo põhielemendid on teaduslikus mõttes küsitavad, aga see on üks neid hetki, kus tuleb lihtsalt vabalt võtta ja lugu nautida. Ei soovita enne filmi vaatamist väga palju uurida, võib hea elamuse ära rikkuda!

Boyhood (2014). Lugu ühest tavalisest väiksest poisist, kellest kasvab tavaline suur poiss. Filmi põhiline võlu seisneb selles, et näeme ühtesid ja samasid näitlejaid 12 filmimisaasta jooksul. Olgem ausad, ega suurt midagi vahepeal ei juhtu. Läbivaks jooneks on mõtisklus elust kui sellisest - minu arvates täitsa armas, aga iga vaataja huvi ilmselt ei köidaks.

Dawn of the Planet of the Apes (2014). Üks ja sama laborist valla pääsenud viirus on muutnud ahvid intelligentseks, kuid samal ajal hävitanud enamiku inimkonnast. Film näitab viiruse vallapääsemise tagajärgi kümme aastat hiljem: meie karvased vennad tunnevad end tühjaks jäänud loodumaastikel vägagi koduselt. Kuid vaatamata sellele, et ellujäänud inimesi on väga vähe, paistab planeet kahele tsivilisatsioonile ikkagi kitsaks jäävat. Minu arvates seeria esimesest filmist natuke nõrgem.

What If (2013). Üks armas romantiline draama. Kohtuvad noormees ja neiu, kelle vahel tekib kohe hea klapp... mis areneb aga vaid tugevaks sõpruseks, sest neiul on juba elukaaslane olemas. Aga otse loomulikult ei allu tunded ei mõistuse ega põhimõtete kontrollile ning saatus tüürib neid omatahtsi.

If I Stay (2014). Teismeline lootustandev tšellist satub oma edu haripunktil raskesse liiklusõnnetusse. Tema keha on küll koomas, kuid ta ise liigub vaimuna ringi (vt "Just Like Heaven") ja kogeb oma elu murdepunkti kogu selle valus.

Blue Jasmine (2013). Luksusliku eluga harjunud keskealine daam kaotab lühikese ajaga kõik, sest tuleb välja, et tema abikaasa ärid on üks suur pettus. Teise linna õe juurde kolides ei suuda ta oma olukorda tõeliselt tunnistada ega elus paremaid otsuseid teha. Tuleb välja, et on olemas ka häid Woody Alleni filme!

Back to the Future Part III (1990). Ulmeklassika. Doktori aitamiseks sõidab Marty Metsiku Lääne aegsesse minevikku.

Third Person (2013). Loo keskseks tegelaseks on kirjanik, kes kirjutab oma isiklikest kogemustest kolmandas isikus, sest muud moodi ta oma tundeid läbi tunda ei oska. Vaataja ette tuuakse kolm paari, keda ühendab lapse kaotamise kogemus. Nagu IMDb-d lugedes selgus, on filmi lõpp vihjetest tulvil. Aga vähemalt mul ei õnnestunud neid kõiki tabada, millest on kahju - oleks palju põnevam vaadata olnud.

White House Down (2013). Uut tööd otsiv turvamees tuleb oma tütrega Valge Maja ekskursioonile just sellel päeval kui Pahad seda ründavad. Peategelasel õnnestub pantvangi võtmisest pääseda ja edasi teeb ta kõik endast oleneva, et Pahadest jagu saada (vt "Die Hard"). Möllu ja üllatusi filmis jätkub: tegu ei ole küll filmikunsti tippsaavutusega, aga lihtsalt meelelahutuseks kõlbab küll.

Guardians of the Galaxy (2014). Vahelduseks üks mitte ülemäära tõsine ulmekas. Maailma päästmise tüütu kohustus langeb üsna ebatõenäoliste kangelaste õlule. Nagu ulme-komöödiale kohale, leiab tegelaste seast ka väga kummalisi kujusid (nt humanoidne puu) ja nalja saab kõvasti.

Atonement (2007). Ühel II maailmasõja eelsel suvel naudib keskmisest jõukam pere Inglismaal suve. Kuid asjad võtavad järsult tõsisema pöörde. Nimelt erinevate kokkusattumuste tulemusena annab 13. aastane peretütar tuttava noormehe osas valesüüdistuse. See lapsik vale muudab kahe armastaja ülejäänud elu täielikult.

Philomena (2013). Teismelisena katoliiklikul Iirimaal lapse saanud naine teeb 50 aastat hiljem viimase pingutuse oma kadunud poega leida. Toonane nunnaklooster tegutseb jätkuvalt, kuid adopteerimisdokumentide osas nad aidata ei saa. Loosse pühendatud ajakirjanik kaevab sügavamalt ja leiab uued juhtniidid Ameerikast. Tasapisi rullub lahti nukker ja kohati ebaõiglane lugu. Kõige muljetavaldavam osa filmist on peategelase suhtumine maailma: ta ei ole kindlasti mitte naiivne või allaheitlik, aga näeb alati kõigis parimat, sest ei soovi elada kibestumuses.

Dabba (2013) e. The Lunchbox. India romantiline draama. Pühendunud koduperenaine üritab abikaasa kõhu kaudu leida uuesti teed tema südamesse, kuid kokanduslikud pingutused jäävad tähelepanuta. Ükskord viib dabbawala tema valmistatud lõunasöögi eksikombel hoopiski vanemale leskmehele, kes on kodustest roogadest vaimustatud. Lõunasöögikarpide vahendusel asuvad nad üksteisega usalduslikku kirjavahetusse ja leiavad lohutust oma nukras argipäevas.

Kaze tachinu (2013) e. The Wind Rises. Animafilm on inspireeritud Teise maailmasõja ajal tegutsenud Jaapani lennukiprojekteerija Jirô Horikoshi elust. Suur osa loost kujutab karjääri lennukitööstuses, kuid päris palju on ka maagilist romantikat. Natuke nukralt kumas läbi ehtjaapanlik mentaliteet: töö on ikka kõige tähtsam ja pere-elu on teisel kohal. Isegi siis kui see töö on "ühekordseks kasutamiseks" mõeldud sõjalennukite tootmine... Rahvuskangelasest rääkiva filmi puhul on see muidugi andestatav.

Marnie (1964). Kauni saripetturi Marnie karjäär saab ootamatu lõpu, kui järjekordne ohver temasse armub ja püüab naist mõista ja aidata. See vastutahtmist aitamine on kohati üsna julm, eriti kui arvesse võtta naise äärmist lähedusepelgust. Hästi efektne oli peategelase vaimses mõttes nurka ajamine, kus kindlalt ja süstemaatiliselt lükati ümber iga ta vale.

22 Jump Street (2014). Number väiksema komöödia jätk. Kaks mitte ülearu andekat politseiniku teesklevad kolledžiõpilasi, et välja selgitada narkojõugu võtmetegelased.

How to Train Your Dragon 2 (2014). Loheratsanikust poisist on viie aastaga sirgunud iseteadlik noormees, kes avastab lohe seljas ümbruskonnas uusi paiku. Järjekordse retke käigus kohtub ta küttide laevaga ja loheidülliga harjunud külaelanike jaoks avaneb uus süngem maailm.

Золотой телёнок (1968) e. The Little Golden Calf. Ostab Benderi teised seiklused. Seekord on suur kombinaator võtnud eesmärgiks saada miljonäriks. Kuigi ilmselgelt on tegu komöödiaga, kumab läbi õite traagilisi noote.

12 стульев (1971) e. Twelve Chairs. Legendaarse raamatu filmiversioon. Ideedest pulbitsev Ostap Bender rändab toolidesse peidetud briljantide otsingul läbi laia Venemaa (sensu lato). Filmikunstis on armsalt ajastutruid elemente.

RoboCop (1987). Õnnetult surma saanud politseiniku kehast pannakse tema enda ja perekonna teadmata (tuleb lugeda väikeses tekstis kirja töölepingus!) kokku robot-politseinik. Algul on tegu igati usina masinaga, milles bioloogiline komponent on pigem vaid kaasreisija. Kuid tasapisi hakkab ta kokku koguma killukesi oma eelmise elu kohta.

Transcendence (2014). Tehisintellekti kallal töötav teadlane on sunnitud oma teooriaid kiirkorras praktikas rakendama, sest peatselt on see on tema jaoks ainuke võimalus mingilgi moel eksisteerida. Kui algul on kõik väga õnnelikud, kui mees arvuti kujul nendega taaskord ühineb, siis tasapisi süveneb kahtlus - on see maailmavallutuslike ambitsioonidega superorganism ikka tõepoolest tema? Loogika ja tõepärasus ei ole ilmselt kõige tugevam osa filmist, aga romantikaliin on huvitav, visuaal on vägev ja teadust tehakse ka nii et tolmab.

Gake no ue no Ponyo (2008) e. Ponyo. Animafilm. Kalast printsess soovib muutuda inimeseks. Kuid väikese tüdruku kuju saab ta ainult ajutiselt, sest maagia mõjul on looduse tasakaal häiritud ja nii see jääda ei saa.

Õlimäe õied (2013). Dokumentaalfilm vanast naisest, päritolult eestlasest, kelle seiklusrikas elu on ta lõpuks toonud Iisraeli nunnakloostrisse.

Captain America: The Winter Soldier (2014). Kui seni oli Kapten Ameerika superkangelasele sobimatult jõustruktuuridega heades suhetes, siis nüüd peab ta rohkem isepäi tegutsema. Olukorra teeb raskemaks, et Talvesõdur, kes on teistele kauge ajaloo järelkaja, on tema jaoks valus minevikumälestus. Võrreldes eelmisega (vt "Captain America: The First Avenger") oli seekordne film palju põnevam, ilmselt oli abiks ka S.H.I.E.L.D.-i tegemiste jälgimine.

Frozen (2013). Muusikaline multikas. Kaks printsessi on üles kasvanud teineteisest isoleerituna, sest üks õdedest kardab oma võluvõimetega teisele viga teha. Otse loomulikult läheb maagia käest ära ja suvine kuningriik mattub päeva pealt paksu lume alla. Visuaalne pool oli ilus, nagu sellistel koguperefilmidel ikka. Lumememm ja temaga seonduvad naljad olid ka päris head.

The Hobbit: The Desolation of Samug (2013). Kääbikusaaga teine film. Üsna raske on võtta seisukohta filmi osas, mis algab ja lõppeb poole pealt...

The Lego Movie (2014). Lihtne ehitaja naudib oma elu vahvas totalitaarses riigis, kui äkki haaratakse ta maailmapäästmise missioonile. Legod animatsiooni vahendina ei ole eriti ilusad vaadata, aga head naljad kompenseerivad selle. Kindlasti ei ole tegu ainult lastele mõeldud linateosega.

Wadjda (2012). Saudi-Araabia film. Tavalisel koolitüdrukul on läänemaailma (aga mitte kodukandi) mõttes igati kohane unistus jalgrattast. Läbi tema igapäevaelu avaneb Saudi-Araabia naiste reeglitest piiratud maailm. Meeldis, et naiste õigustest jutustades ei mindud liiga dramaatiliseks. Pigem kirjeldati tavasid kui harjumuspärast keskkonda, millega ollakse harjunud. Naised ei ole tingimata lihtsalt ohvrid, vaid ka traditsiooniliste käitumisnormide edasikandjad.

Изгнание (2007) e. The Banishment. Näiliselt igati tore ja tavaline pere suundub maale kadunud vanaisa majja suve veetma. Ootamatu uudis lõpetab suveidülli kiiresti. Huvitav film, aga nii mõnedki mõtted jäid veidi häguseks ja raskesti hoomatavaks. Sama režissööri Возвращение (2003) vastu ikka ei saa...

The Wolf of Wall Street (2013). Film põhineb tegelikel sündmustel ja kujutab börsimaakler Jordan Belforti pöörast elu ja sellele järgnevat kriminaaljuurdlust. Film on hästi hoogne, sisaldab nii mõndagi head nalja, aga erilisele sügavmõttelisusele ei pretendeeri.

Thor: The Dark World (2013). Thori järjefilm. Seekord peab õilis kangelane päästma oma südamedaami tumedate jõudude meelevallast. Visuaal on vägev, nagu ikka, aga mulle meeldis esimene film rohkem (IMDb hetkel veel ei nõustu).

12 Years a Slave (2013). Tõsielul põhinev draama. Tegevus toimub 19. sajandi Ameerikas. Seni vaba mehena elanud neeger langeb pettuse ohvriks ja ta müüakse lõunaosariiki orjaks. Film on süngevõitu ja sisaldab mitmeid koledaid kaadreid. Šokeerida suudab see film kindlasti, aga pisarat välja ei võlu.

Reservoir Dogs (1992). Vägivallast (ja mitte ainult sellest) nõretav kultusfilm. Kriminaalide bande pääseb hoolikalt plaanitud juveeliröövist vaevu eluga. Kohtumispaigaks valitud laohoones hakkab areneb pinev vastasseis: ilmselgelt on keegi kaaslased politseile reetnud. Vahele pillutakse kaadreid tegelaste minevikust ja tasapisi muutub pilt selgemaks.

Mean Girls (2004). Kooli uus tüdruk võetakse ilusate ja populaarsete tüdrukute seltskonda. Kuigi nendega on algul raske suhestuda, hakkavad kaaslaste negatiivsemad omadused peategelasele hästi külge.

Medianeras (2011) e. Sidewalls. Buenos Airese kaootilise arhitektuuri keskel püüavad noored leida oma õnne ja armastust, kuid katsed nurjuvad. Internet ja suhtlemisportaalid on justkui ühendav kanal, kuid samas peidab inimesed üksteise eest suletud korteriuste taha.

Monty Python and the Holy Grail (1975). Absurdihuumori klassika. Film kujutab kuningas Arturi ja tema ustavate rüütlite seiklusi läbi kõverpeegli.

Riddick (2013). Kolmas Riddicki seeria film. Erinevalt teisest osast, on seekordses jälle tunda mõnusat Alieni-õhustikku: tundmatu planeet ja oht pimedusest.

Before Midnight (2013). Seeria kolmas film. Endised kirglikud armunud on takerdunud argiprobleemide rägastikku ja kõhklevad suhte tulevikus. Eelmiste filmide õhustikuga võrreldes on see ikka ääretult nukker jätk kaunile loole.

This Is the End (2013). Komöödia. Staarnäitlejate peo ajal leiab juhtumisi aset maailma lõpp. Nappide toiduvarudega ja kitsasse ruumi surutuna paljastub inimeste tõeline pale ja tekivad konfliktid.

Layer Cake (2004). Krimipõnevik. Lihtne narkodiiler satub suuremate ülemuste julmade skeemide keskele ja ainult tema nutikas meel võib ta sellest olukorrast eluga päästa. Teisel vaatamisel oli film palju huvitavam (üks neist filmidest, mida vaadates on hea kogu aeg teadvusel olla).

Fitzcarraldo (1982). Ekstsentriline ooperifanaatik võtab ette ohtliku laevaretke pärismaalaste valdustesse. Filmi vägevaim hetk on see, kui ühisel lihasjõul taritakse suur aurik mäe otsa. Ja mis veel vägevam - tegu ei ole eriefektiga. Nagu Werner Herzogi filmide puhul vist tavaline, siis ka siin on lugu ja tegelased õite kummalised, aga filmi õhustik poeb hinge ja jääb meelde.

Star Trek (2009). Ulmesaaga uusversiooni esimene film. Päris huvitav on näha esimest osa alles peale teise filmi vaatamist ja näha, kuidas tuttav tiim kokku koguneb (vrld Firefly).

R.I.P.D. (2013). Ulme-elementidega komöödia. Õnnetult surma saanud politseinik saadetakse Taevast maale tagasi, et ta püüaks kinni teispoolsusest kõrvale hoidvad surnud. Ta peab kurvast minevikust lahti laskma ja kohanema senistest ettekujutustest erineva maailmapildiga (vt Men in Black).

The Internship (2013). Keskeale liginevad sõbrad kaotavad töö ja otsustavad proovida oma õnne Google'i praktikantidena. Lisaks uuele erialale sisenemise raskustele tuleb neil lisaks kohanduda ka noorema põlvkonna teistmoodi mõttemaailmaga. Nagu komöödiale kohane, läheb lõpuks ikka kõik hästi. Peategelaste eelnevaid rolle arvestades oli see üllatavalt hea film.

Jack the Giant Slayer (2013). Lihtne fantaasiafilm. Tavaline talupoiss Jack ostab hobuse eest peotäie võlu-ube ning satub sekeldustesse, kuhu on mässitud ka printsess. Visuaal on ilus (3D) ja lugu ise on ka põnev (ei ole täiesti etteaimatav).

The Lone Ranger (2013). Vesternivõtmes põnevik. Pintsaklipslane ja hull indiaanlane võitlevad õigluse eest. Üldist komöödiailmelisust lõhuvad mitmed kurvad hetked (nt Toto minevik, indiaanlaste olukord).

Tot altijd (2012) e. Time of My Life. Film MS-patsiendi võitlustest eutanaasia legaliseerimisel.

Mad Max 2: The Road Warrior (1981). Postapokalüptikaseeria teine film. Muserdatud Max nõustub aitama väikest rüüstajate piiramisrõngas tegutsevat kogukonda. Nagu Mad Maxi filmide puhul ikka, on loost endast haaravamgi  filmi loodav absoluutse lootusetuse õhkkond (vt Firefly ja reaver-id).

Grizzly Man (2005). Ohtrate originaalkaadritega dokumentaalfilm grisliaktivistist Timothy Treadwellist, kes elas pikalt Alaskal karude seltsis ja leidis nende kaudu ka oma otsa. Oma tasakaalukuselt on see üks parimaid dokumentaalfilme: kuulatakse ära erinevad arvamused, peategelast püütakse mõista, kuid loodusromantikaga ei pingutata üle (vrld Into the Wild). Werner Herzogi kujundab oma kommentaaridega filmile kindla selgroo ja dokumentaalkaadritest koorub midagi enamat kui lihtsalt liidetavate summa.

The Story of Luke (2012). Üks nendest maailma avastava autisti filmidest, mis oli vaatamata eelarvamusi sisendavale teemale täitsa vaadatav (IMDb kommentaare võib ikka usaldada). Peale vanaema surma kolib Luke oma onu pere juurde. Vestlustest vanaisaga jõuab temani tõdemus, et 20-ndad eluaastad on just õige aeg, et hankida endale töö ja naine. Filmis oli just õiges tasakaalus realistlikkust (vanaisa olukord ja lagunev abielu) ja roosamannat (enamik autiste vast ikka ei ole nii suhtlemisaltid). Seth Greeni mängitud tegelane oli päris lahe. Huvitav oli tema lähenemine "normaalsetele" inimestele kui etoloogilisele uurimisobjektile.

Pacific Rim (2013). Ulmekas äksifilmi nahas (või vastupidi). Vaikse ookeani põhjas asuvast portaalist sisenevad Maale hiigelsuured koletislikud tulnukad, kaijud. Raamlugu oli huvitav ja mõnusalt mitmekülgne (nt kaiju kehaosade must turg). 3D efektid olid ka vägevad ja muljetavaldavaid võitlusstseene oli ohtralt. Samas, kuigi mitte üllatuslikult, oli ka kohti, mis tegid ajule haiget või olid muidu tobedad. Aga kinos vaatamiseks suurepärane film, mis teeb ära sarnastele ah-et-tulnukad-või-eks-me-pea-nendega-kuidagi-harjuma-filmidele (vt Monsters, District 9), sh ka pea-aegu kultusfilmidele (vt Cloverfield).

Boy (2010). Uus-Meremaa film. Peale ema surma on vennakesed jäänud vanaema kasvatada. Noorem ei mäletagi oma vanemaid, kuid vanem on nappide mälestuskildude ja unistuste najal rajanud enda isast idealiseeritud pildi. Kui isa ükskord päriselt kodukanti tagasi jõuab, siis algul on rõõm suur, kuid tasapisi selgub, et isa on ideaalist õite kaugel...

Before Sunset (2005). Jätkufilm romantilisele draamale. Peale üheksat aastat kohtuvad oma suhte juba eos maha matnud noored taas. Ülimalt lahe on, et näitlejad on samad, kui 1995. aasta filmis. Samas lugu ise ei ole enam samavõrd liigutav, sest peategelased on juba vanemad ja elus veidike pettunud ning nende suhtumine armastusse on tunduvalt pragmaatilisem.

Before Sunrise (1995). Armas lugu kahest noorest, ameeriklasest ja prantslannast, kes tunnevad rongis kohtudes üksteise vastu maagilist tõmmet ja otsustavad julguse kokku võtta ja neile antud loetud ühised tunnid öises Viinis mööda saata. See on ühtlasi nii romantiline kui ka kurb, sest kardetavasti jääb see nende esimeseks ja viimaseks kohtumiseks.

Mad Max (1979). Strugatskiliku postapokalüptilise õhustikuga draamafilm. Inimühiskonna riismetel hädapärast hingitsevad politseijõud püüavad ohjeldada sadistlikku mootorrattajõuku. Ühele noorele politseinikule (raskustega äratuntav Mel Gibson) kujuneb see probleem väga isiklikuks, sest jõugule jääb silma just tema perekond. Film ise on põnev, aga takistamatult õilmitsev vägivald paneb ahastama (vt Róza).

Bill & Ted's Excellent Adventure (1989). Ulmekomöödia kahest võluvast võrukaelast (sh üht neist mängib Keanu Reeves), kes peavad tulevikumaailma huvides edukalt ära tegema ajalookursuse lõpuettekande. Ja parim õpetamisviis on ju teadupärast "ajaoo elavaks tegemine".

Dragon Lore: Curse of the Shadow (2013). Üllatavalt mitte-paha fantaasiafilm. Pearahakütist haldjatar on sunnitud kampa lööma inimese ja orgiga. Kohati võib aimata, et tegu on vähetuntud tegijate filmiga. Aga olemas on kõik see, mida ühest heast fantaasiafilmist loota võiks: ängistav õhustik, vägevad kostüümid ja kenad vaated.

Rosemary's Baby (1968). Filmiajaloo klassika, mis lihtsalt tuli ära vaadata. Võluv noorpaar kolib uude korterisse ja sõbruneb veidi kummalise vanapaariga. Tasapisi kujuneb noores naises veendumus, et majas ei ole kõik päris korras ja naabritel on tema peagi sündiva lapsega mingid õõvastavad plaanid. Oleks huvitav näha olnud, millise filmi oleks sama stsenaariumi põhjal teinud Hitchcock, sest õhustik on tema filmidele iseloomulik, aga ilma küüsi närima ajava pingeta.

Persepolis (2007). 1970-te Iraan teismelise tüdruku silmade läbi. Marjane on sõnakas neiu, kes ei sobi oma ajastu Iraani, aga samas ei kohandu ka Lääne kultuuriruumis. Tänu naljadele ja ilusale animatsioonile ei kujunenud filmist õnneks lihtsalt veel üks nutune ajalookirjeldus.

Now You See Me (2013). Neli erinevas valdkonnas tugevat mustkunstnikku ühendavad jõud ning teevad publikut jalust rabava etenduse. FBI ning Interpol uurivad asja, ning tekib kahtlus, et kõige taga on mingi suurem skeem... kuid mis täpselt? Suuremas osas on film väga põnev, aga vaatajat aina enam ja enam üllatada on paratamatult raske. Seega filmi lõpp vajub veidi ära.

21 & Over (2013). Noortekomöödia. Õhtul enne tähtsat tööintervjuud veavad sõbrad endise keskkoolikaaslase sünnipäeva tähistama (vt The Hangover). On häid nalju ja mitte nii häid nalju. Aga vaadata tasus ikkagi.

Escape from New York (1981). Ulmepõnevik. Lähitulevikus, 1997. aastal on seoses kuritegevuse tõusuga tervest Manhattanist tehtud üks suur vanglasaar. Valvatakse ainult saare piire, vangla siseterritooriumil on vangid jäetud ise-enese hooleks. Asi läheb jamaks siis, kui Manhattanile kukub presidendi lennuk ja president võetakse pantvangi. Teda saadetakse päästma üks võimekas kriminaal (vt Lockout).

The Incredible Burt Wonderstone (2013). Komöödia. Staar-mustkunstnikud on sunnitud ümber hindama oma etenduse ja partnerluse kui sellise, sest pildile ilmub uuema aja meelelahutaja. Vaatamise vältel läheb film järjest paremaks, filmi võtmetrikk oli juba haigelt naljakas :)

Jagten (2012) e. The Hunt. Lasteaialapse poolt lendu lastud paar mõtlematut fraasi vallandavad väikelinnas pedofiiliaskandaali. Hukkamõistuks ei ole palju vaja, isegi mitte tõendeid. Senises toredas naabruskonnas levib tõrjumise õhkkond kulutulena. On paar piinliku kohta, kus peategelane ära keerab. Aga muidu on tegu huvitava, psühholoogiliselt pineva filmiga.

Hansel & Gretel: Witch Hunters (2013). Lugu sellest, kuidas muinasjututegelased Hans ja Grete peale nõia käest põgenemist edasi elasid. Tegu on üsna tavalise koletiste tapmise filmiga. Südame võitsid armsad detailid: kadunud laste pildid piimapudelitel, hoolikalt kaunistatud relvad, Hansule suhkru söömisest tekkinud diabeet jms.

День радио (2008). Viimane Kvartett I film, mis veel nägemata oli. Teistest filmidest tuttaval seltskonnal tuleb ületada üllatuste rägastik, et saada eetrisse raadiosaade, mille teema muutus viimasel hetkel.

Albert Nobbs (2011). Albert Nobbs on meheks riietatud naine 19. sajandi Iirimaal. Selline pettus kaalub üles avastamise hirmu, sest võimaldab tal kelnerina töötada ja  iseseisvat elu elada.

Sliding Doors (1998). Armas romantiline lugu naisest, kelle elusaatust mõjutab oluliselt üks väike hetk: kas ta jõuab rongile või ei. Ühel juhul jätkub tema elu vanaviisi tööd rabades, teisel juhul pöörab ta tänu rongis kohatud mehele elus uue lehekülje.

День выборов (2007) e. Election Day. Teistestki filmidest (vt О чём говорят мужчины) tuttava sõpradeneliku hoogsad seiklused Venemaa avarustes. Seltskond, kus igaühel on oma kiiks, püüab vaatamata kõiksugu viperustele uut kubernerikandidaati edukalt valimiskarusellist läbi tarida.

Cop Out (2010). Kaks veidi vastandlikku politseinikku ajavad pahasid taga ja püüavad samal ajal oma elu joonde saada, sest ühel on vaja raha tütre pulmade korraldamiseks ja teine kahtlustab, et naine peatab teda.

Le magasin des suicides (2012) e. The Suicide Shop. Päris vaimukas multikas perekonnast, mis peab enesetapjatele mõeldud abivahendite poekest. Sisu ei ole filmis väga palju, seetõttu on osa loost täidetud lauludega.

Red (2010). Kõbusa pensionäri eredamaks hetkeks päevas on telefonikõned vallalise ametnikuga, kellega ta loodab peatselt päriselt kokku saada. Aga tegu ei ole lihtsa armastusfilmiga (Bruce Willis peaosas võiks sellele viidata). Peatselt selgub, et kõbus pensionär on hoopiski endine eriagent, keda nüüd kõrvaldada üritatakse. Aetakse kokku vanad ja kobedad ning eriti möllurohke esimene kohting võib alata.

John Dies at the End (2012). Ulme-õudus-seiklusfilm. Seltskond noori proovib peo käigus müstilist musta narkootikumi, mis annab murdosale ülima ettenägelikkuse, kuid enamikule on paraku surmav. Hiljem selgub, et tegu ei olegi mitte aine, vaid hoopiski tulnukorganismiga. Üks nendest filmidest, mis on hirmus kummaline, aga mässib sind mõnusalt oma alternatiivmaailma, kuigi kõigist detailidest kohe aru ei saagi (vt Night Watch), mis on ilmselt raamatu filmivormi surumise paratamatu kaasnähe.

Upside Down (2012). Ulmesugemetega romantikafilm. Film kujutab ulmelist vastandgravitatsioonidega maailma, kus kõik inimesed on sünnipäraselt jaotunud "ülemisteks" ja "alumisteks" elanikeks. Vastandmaailmade inimeste omavaheline läbikäimine ei ole soositud ja see loobib kaikaid kodaratasse filmi peategelaste, Adama ja Edeni, armastusloole. Ulmemaailma kujutus oli põnev, romantiline lugu aga lihtsalt selline nagu nad ikka on.

Argo (2012). Tõsielul põhinev film, mis kujutab kuue ameerika diplomaadi päästmist Iraanist, kus on lahvatanud revolutsioon. Panused on suured, sest igasugune eksimus võib ohustada ülejäänud pantvangi võetud diplomaatide elusid.

The Fast and the Furious: Tokyo Drift (2006). Kiirete ja vihaste seeriasse sulandatud noortefilm. Pidevalt pahandustesse sattuv poiss saadetakse isa juurde Jaapanisse, kus ta tutvub kohaliku driftikultuuri ja maffiaga. Filmil polnud väga viga, aga arutust autode lõhkumisest sai lõpuks villand.

Frankenweenie (2012). Teadushuviline koolipoiss äratab oma pööningulaboris uuesti ellu õnnetult hukka saanud kalli koera. Aga igal mõjul on oma vastumõju - tema salajane meetod tuleb välja ja hakkab võõrastes kätes oma elu elama. See oli üsna tavaline multikas, mis pakub õdusat äraolemist, aga ei tekita ülevoolavat vaimustust. Meeldisid väikesed teravmeelsed detailid (lemmikloomade nimed, väikesed viited kirjanduslikele eeskujudele). Ei meeldinud must-valge pilt, mis on kindlasti väga gunztipärane, aga eriti multika puhul eelistaks ikkagi värvilist varianti.

Rope (1948). Kaks sõpra tapavad oma kolmanda sõbra. Ega tapmiseks mingit head põhjendust ei olegi, pigem on see nende jaoks vallatu seiklus, mida vaid ühiskonna koorekiht endale lubada tohib. Veendununa, et on sooritanud ideaalse roima, viivad nad - kirsikesena tordil - läbi meeleoluka peo sellal kui tapetu on veel samas ruumis. Peole kutsutud endine kasvataja, kes noormehi kooliajast saati hästi tunneb, aimab aga peatselt, et midagi on valesti.

Here Comes the Boom (2012). Bioloogiaõpetaja ärkab uuele elule, kui eelarvekärped ähvardavad lõpetada kooli orkestri tegevuse. Tema eelnevat maadluskogemust arvestades tundub, et sportliku vabavõitlusega võiks vajaliku suure summa piisavalt kiiresti kokku saada. Vaatamata eelarvamusele osutus film täitsa heaks: süžee ja naljad ei olnud nii äraleierdatud, et oleks piinlik vaadata (kui toidusõja episood välja arvata - mis teema on ameeriklastel toidusõdadega?). Hea positiivne film, mida vaadata, kui on olnud eriti nõme päev.

Rurôni Kenshin: Meiji kenkaku roman tan (2012) e. Ruroni Kenshin. Jaapani film. 1960-tel, samuraide ajastu lõppedes tõotab endine palgamõrtsukas Kenshin Himura, et ei võta enam ühtki elu. Aga kui oopiumikunn ründab kohalikku rahumeelset elanikkonda, on antud tõotust aina raskem pidada.

Mysterious Skin (2004). Selle filmi kirjeldus IMDB-s on suhteliselt eksitav, kuna viide tulnukatele ei ole kindlasti filmi põhiliiniks. Kujutatakse kahe teismelise poisi elu ja eneseotsinguid: üks neist soojendab raha eest keskealiste meeste voodeid ja tundub olevat oma eluga üsnagi ummikus, teine püüab lahendada oma lapsepõlves kogetud mäluaugu mõistatust. Lõpuks muidugi poisid kohtuvad ja kõik saab selgeks. Muidu oli põnev, aga enne vaatamist kulunuks ära hoiatus pedofiiliastseenide kohta.

Moonrise Kingdom (2012). Armas filmike kahest kirjasõbrast, asjalikust skaudist ja natuke pahelisest tüdrukust, kes otsustavad koos põgeneda. Väikesel saarel ei ole see aga sugugi lihtne ning varem või hiljem peavad mõlemad oma probleemidega jälle silmitsi seisma.

Premium Rush (2012). Paljunähtud autoga kihutamiste värskendava alternatiivina kujutatakse selles filmis jalgrattakullerit. Algul tavalisena näinud tööots osutub eluohtlikuks, sest saadetis on väga väärtuslik. Jalgratastega kihutamine on efektne, aga lugu ei hakka südamest kinni.

Savages (2012). Kaks edukat kanepikasvatajat satuvad hätta, kui Mehhiko kartell sunnib neile peale koostööd ja paremaks veenmiseks röövib nende (ühise) kallima. Põnevust jätkub kogu filmiks ja on nii mõnigi ootamatu süžeepööre. Samas jätab film natuke tühja tunde, kuna peategelastele, kes ei ole ka ise just üdini positiivsed kangelased, on kohati raske kaasa elada,

The Wind (1928). See on kindlasti parim tummfilm, mida ma näinud olen, aga seda eelkõige seetõttu, et ma ei ole eriti tummfilme vaadanud. Noor ja naiivne Letty kolib suurte lootustega kalli sugulase juurde, mille üle viimase naine ei ole kuigi õnnelik. Isegi loodus on vaenulik: preerias elavad oma elu lõputud tugevad tuuled, mille pidev undamine ajab hulluks (mul tekkis kohe analoogia Solarise merega). Lõpp oli ilmselgelt v����givaldselt külge keevitatud, aga muidu oli täitsa vaadatav film.

Atmen (2011) e. Breathing. Kerge režiimiga noortevanglas viibivat noormeest utsitatakse tööd leidma ning kõigi üllatuseks langeb ta valik morgi kasuks. Tasapisi koorub lahti noormehe lugu: kes ta selline üldse on ja miks ta noortevanglas on. See pildi kujunemine oli isegi huvitavam kui lugu ise. Peaks veel esile tooma, et see on väga hästi pealkirjastatud film (hingamine, kui asi mida elavad teevad ja surnud mitte, sukeldumise kõrvalteema ja veel paar detaili, mis selguvad filmi lõpupoole).

Dave (1993). Armas komöödia presidenti asendanud näitlejast, kelle tööots venib oluliselt pikemaks, kui õige president ataki saab. Ta saab oma tööga eelkäijast pareminigi hakkama ning ka presidendi naisele ei jää mehe muutumine paremuse suunas märkamata.

Abre los ojos (1997) e. Open Your Eyes. Mees kaotab autoõnnetuses oma kauni välimuse ja langeb sügavasse ahastusse. Nagu poleks elu juba küllalt keeruline, hakkab ka tema reaalsustaju trikke tegema (vt Black Swan). Selle filmiga on see häda, et uusversioon (vt Vanilla Sky) on juba nähtud ja kuna kaks filmi on väga sarnased, siis ei saa lugu enam puhtalt lehelt nautida. Aga jätkuvalt on tegu päris hea ulmedraamaga.

Singin' in the Rain (1952). Vaimukas komöödia kuulsatest tummfilminäitlejatest, kes peavad helifilmi saabudes ootamatult ümber kohanema. Hästi positiivne film: õel diiva leiab oma karistuse ja kaunil andekal noorel neiul läheb hästi.

Easy A (2010). Natuke teistmoodi komöödia keskkoolielust. Põhiliiniks on valel ajal vales kohas räägitud hädavale, mis hakkab oma elu elama.

The Dark Knight Rises (2012). Batmani-seeria kolmas film. Seekordne vastane toob Gothami anarhia ja kaotab paari liigutusega Bruce Waynei varanduse. Oli igavamaid ja põnevamaid kohti, aga üllatused lõpusirgel päästsid filmi. Nõustun ühe ajalehe retsensiooniga selles osas, et oleks tahtnud rohkem näha, kuidas linnas juhtuv üksikisikut puudutas, muidugi Bruce Wayne turul kartulisabas oleks olnud ka hea vaatepilt.

High Fidelity (2000). Nukrates toonides komöödia noorest kirglikust muusika-armastajast, kes püüab peale järjekordset valusat lahkuminekut mõista, miks tema suhted püsima ei jää. Filmi miinuseks on Jack Black oma tüüpilises rollis, aga lugu ise on lõppkokkuvõttes täitsa armas. Põhineb Nick Hornby raamatul "Elu edetabelid", mida ma olen isegi lugenud (mitte et ma sellest eriti midagi mäletaks).

Fletch Lives (1989). Jätkufilm pahasid jahtivast ajakirjanikust. Seekord tehakse kõvasti nalja orjanduse teemadel.

Tonari no Totoro (1988) e. My Neighbour Totoro. Animafilm. Ema haiglasoleku ajal kolib pereisa oma kahe tütrekesega maale. Lapsed kohtuvad metsas salapäraste olenditega.

Walk the Line (2005). Johnny Cashi elul põhinev draamafilm. Keskseks liiniks on suhe lauljanna June Carteriga.

Fletch (1985). Suvaliseks päevavargaks maskeeritud ajakirjanikule tehakse kummaline pakkumine, millesse süvenedes paljastub keeruline kuriteoskeem. Kõige parem osa filmist on peategelane ise: otsekohese ütlemisega tüüp, kes ei paista kartvat kedagi ega midagi ning teeb info kättesaamiseks mida iganes (põhiliselt tähendab see maskeerumist ja süüdimatut valetamist).

Trolljegeren (2010) e. Trollhunter. Pealetükkivad tudengid kavatsevad uurida salaküttimist, ent satuvad hoopiski erakliku trolliküti peale ning avastavad, et trollide olemasolu on avalikkuse eest hoolega varjatud saladus. Filmile lisasid võlu paljud väikesed usutavust lisavad detailid, nt trollindusega kaasnev bürokraatia. Suureks miinuseks oli aga libadokumentaalidele tüüpiline käsikaamera efekt. Ma mõistan, miks seda võtet kasutatakse, aga see on juba üsnagi äraleierdatud.

Alien3 (1992). Ulmesaaga kolmas film. On üks lihtne reegel - enne magama jäämist vaata, ega voodi all pole koletisi. Paraku Ripley jätab selle tegemata ja toob tulnuka vanglaplaneedile kaasa. Kuna ta on seal juhtumisi ainuke naisterahvas, on ilma verejanuliste koletistetagi juba segadust piisavalt.

Paha maa (2005) e. Frozen Land. Lugu sellest, kuidas üks tegu võib mõjutada väga paljusid teisi inimesi. Kodust välja aetud probleemne võsuke maksab prinditud 500-eurosega, mille poeomanik sokutab järgmisele kliendile. Kui inimesel on juba niigi palju probleeme (rahahädad, võitlus alkoholismiga, suhteprobleemid), siis veel üks negatiivne sündmus võib nad pöördumatult kaosesse kallutada. Muidu hea film, aga mõned ebameeldivad kohad kisuvad elamust alla.

A Dangerous Method (2011). Päriselt toimunud sündmustest inspireeritud lugu Carl Jungi suhtest patsiendiga (Sabina Spielrain, hilisem psühhoanalüütik), mis raputab mõlema elu. Kolmandaks oluliseks tegelaseks on Sigmund Freud, kes on algul dr. Jungile suur õpetaja, ent hiljem lähevad nende veendumused lahku.

Detachment (2011). Piirkonna kõige kehvemasse kooli saabub loetud nädalateks asendusõpetaja. Kuigi ta ise enam eriti ei usu, et ta noori inimesi aidata suudab, teeb ta seda siiski. Kõigist kujutatud õpetajate ja õpilaste lugudest kumab läbi, et elu on keeruline ja kõigil on probleeme. Enda vaimu harimine aitab selles virrvarris selget meelt säilitada, teha ise oma otsuseid ja mitte lasta end teiste arvamustest lükata-tõugata. Mingis mõttes on see kummarud õpetaja elukutsele: kuigi ükski õpilane neid eales ei täna, võib üks hooliv täiskasvanu nende eluteed tohutult muuta.

Karui-gurashi no Arietti (2010) e. The Secret World of Arrietty. Animafilm majas elavatest väikestest inimestest, kes "laenavad" kõike eluks vajalikku. Vastupidiselt nende elu ühele põhilisele reeglile (jääda alati varjatuks) hakkab peretütar Arrietty suhtlema majas elava poisiga.

Journey to the Center of the Earth (2008). Komöödiasugemetega põnevusfilm, mille põhi-ideeks on, et kõik kohad, millest Jules Verne kirjutas, on ka päriselt olemas. Seismilise aktiivsuse muutuse ilmnedes rändavad uurija ja tema noor ja vihane vennapoeg Islandile ja juhtumisi satuvad maakera südamesse. Teaduslikku tõepära ei maksa sellest filmist muidugi otsida aga igav ka ei hakka.

John Carter (2012). Legendaarne ulmeraamat filmina. John Carter on tavaline 19. sajandi mees, kes satub Marsile (Barsoomile, kui täpne olla). Arvestades loo kirjutamise aega oleks eeldanud absurdemat filmi, aga polnud viga midagi. Lõpp oli väga nutikalt lahendatud.

21 Jump Street (2012). Vana telesarja uusversioon kinolinal. Komöödia nohikust ja spordipoisist, kes küll keskkoolis ei suhelnud, ent politseikoolist said neist partnerid ja parimad sõbrad. Noorusliku välimuse tõttu suunatakse nad sala-agentidena kohalikku keskkooli narkokaubanduse jälgi ajama ning teismeliseiga oma võlus ja valus kordub uuesti.

Men in Black III (2012). Tulnukatest kurjameid jahtivate eriagentide järjekordsed seiklused teada tuntud headuses. Seekord avatakse natuke Agent K minevikku ja muuseas rännatakse ka minevikku.

The Apartment (1960). Poissmehest kontorirott on avastanud suurepärase teenimis- ja karjääri võimaluse - ta rendib vahetevahel loetud tundideks oma korterit töökaaslastele, et nad saaksid seal kohtuda oma armukestega. Kui anonüümsetest naistest saavad tema jaoks reaalsed näod ja tõelised lood tekivad tasapisi ka kõhklused, kas tema tegevus on ikka eetiline.

Death of a Superhero (2011). Nagu teismeline olla ei oleks juba piisavalt raske peab 15-aastane poiss toime tulema ka vähidiagnoosiga. Oma hirme elab ta välja joonistades superkangelast erinevates lootusetutes olukordades, kus Kuri paraku alati võidule pääseb (samamoodi nagu varem või hiljem võidab niikuinii Surm). Arvestades, et olukord on ikka väga niru (vrld analoogilise filmiga 50/50) on sisse toodud päris palju helgeid hetki.

The Avengers (2012). Klassikalise süšeega superkangelaste film. Seekord päästetakse ühistöö tulemusena maailma Loki käest (milline suurepärae ülikuri naeratus). Palju väikeseid nalju ja muidugi 3D.

Transformers: Revenge of the Fallen (2009). Seeria teine film. Selgub veel paar huvitavat infokildu autobotide mineviku kohta ja möll jõuab otsaga Egiptuse püramiidide vahele.

Superbad (2007). Komöödia keskkooliõpilaste Sethi ja Evani (stsenaariumi auotorite järgi) sündmusteküllasest õhtust (võtme-elementideks alkohol, tüdrukud ja politseinikud). Joonistuste osa filmi lõpus oli ka päris vaimukas.

Stranger than Fiction (2006). Suhteliselt igava eluga maksuametnik hakkab ühel hetkel kuulma tema elu kirjeldava jutustaja häält, mis on eriti närviajav, kuna vihjatakse tema peatsele surmale. Huvitav idee, aga põhimõtteliselt on tegu klassikalise muudan-oma-elu-selliseks-nagu-kunagi-igatsesin-filmiga (vt The Lie, Office Space).

The Cabin in the Woods (2011). Viis noort loodavad veeta mõned päevad metsamajakeses, kuid kõik ei lähe päris nii nagu plaanitud. Kuid lugu ise ei ole päris selline nagu aimata võiks, klassikaliseid õudukaklišeesid rünnatakse armutult. Ja Joss Whedoni kätt on ka selgelt tunda (vt Dollhouse).

Underworld: Rise of the Lycans (2009). Vahelduseks toimub (pea-aegu) kogu filmi tegevus libahuntide ja vampiiride vastuseisu algusaegadest. Libahuntide talitsemise vahend oli päris nutikas leiutis. Libahuntidest hakkas päris kahju... vähemalt seni kuni ma nägin dokumentaali Musta Delfiini nimelisest vanglast.

Kaze no tani no Naushika (1984) e. Nausicaä of the Valley of the Wind. Anime inimonna kaugest tulevikust, mil enamik planeedist on kaetud toksilise saastega ja inimasustus püsib väikeste saartena. Kummaline loodus, mida osad austavad ja osad hävitavad, meenutab Avatari. Mitte just väga helge film, sest näidatakse ohtralt kurje hiidputukaid (kui sa neid tapad, tulevad teised kätte maksma!) ja peetakse veriseid lahinguid.

Malèna (2000). Film 40-te Itaaliast. Malena on tagasihoidlik noor naine, kes ootab sõjast tagasi oma meest, kuid kuna ta on hingematvalt atraktiivne, levitatakse linnakeses alusetuid kuulujutte tema lõtvade elukommete kohta. Filmi peategelaseks on 12. aastane poiss Renato, kes oma kujutlustes (ohtralt vastavasisulisi katkeid neist filmikangelastena) kaitseb Malènat kõige kurja eest, kuid tegelikkuses käivad tema teod pigem jälitamise ja piilumise alla.

Resident Evil: Extinction (2007). Seeria kolmas film. Kuri viirus on levinud üle maailma ja ellujäänute ainus lootus on püsida pidevas liikumises. Nokatäite haaval sombisid hävitavad rongad (kes ka elusatest ära ei ütle) olid pää-ääris jubedad.

Resident Evil (2002). Film kujutab Umbrella nimelise meditsiinikorporatsiooni maa-alust hiigelpesa, kus asjad ei läinud nii nagu pidanuks. Eriüksus siseneb hoonesse, jageleb pea-arvutiga ja püüab välja selgitada, mis juhtus ja millega sealsetes laborites üldse tegeleti. Põnev film, aga õudukatega on paraku see häda, et nad on õudsed...

Real Steel (2011). Film lähitulevikust, kus on kujunenud välja selline spordiala nagu robotipoks. See ühine hobi ühendab ka peategelasi - isa ja poega. Positiivne oli see, et tulevikumaailm oli täitsa usutav - inimesed käisid valdavalt ikka särkides ja teksades ringi, ei söönud tuubist toitu ega lennanud autodega. Tulevikumaailmale viitas põhiliselt igasugu tehnikavidinate tase. Isegi robotid olid põhiliselt inimese juhitud tehisintellektita masinad.

One for the Money (2012). Töötu noor naine hakkab rahahädas tegeme tõsiste meeste tõsist tööd - kurikaelu pearaha saamiseks kinni nabima. Idee ise on veidi võõras (sest Eestis sellist süsteemi ei ole), aga film ise on hoogne ja lõbus.

Hugo (2011). Vaatamata Kurja Maailma pingutustele siiski täitsa legaalselt ära vaadatud! Vanemateta poisi raske elu 1930-te Pariisi rongijaamas, kus ta kelladel elu sees hoiab. Ohtralt kauneid vaateid kellamehhanismide vahelt. Ega lugu hinge just kinni ei võta (seevastu vt Prestige), aga ilus ja põnev on küll.

The Ides of March (2011). Presidendikampaania köögipoolel toimetav noor ja andekas mees loobub olude sunnil vähehaaval oma ideaalidest ja läheb üleüldise poriloopimisega kaasa.

The Darkest Hour (2011). 3D äksifilm tulnukate rünnaku järgsest Moskvast. See teema on muidugi üsna paljukäsitletud (vt Cloverfield), aga oli palju meeldivaid üllatajaid. Näiteks tegevus toimub Moskvas, mitte mõnes USA suurlinnas nagu tavaliselt. Tulnukad on nähtamatud ja meie tavakogemustest piisavalt erinevad, et inimesed ei oska neid algul kartagi. Selles osas tekkis paralleele Kristjan Sanderi raamatuga (vt 13 talvist hetke), kus samuti võideldakse kehatute olenditega, kelle olemust ja nõrkusi samm-sammult tundma õpitakse. On suhteliselt vaatemänguline, kuidas tulnukate liikumist peegeldab lampide süttimine ja virvendamine - hea idee. Filmi säravaimad hetked olid tõsised kohalikud mehed, kes õigustatud nördimusega vastutegevust alustavad - no mis need tulnukad siis tulevad meie õue peale kaklema! Kahjuks rikutakse see liin peatselt ära: filmi lõpupoole peavad kohalikud liigutava ilukõne nende kaitset vajavast Moskvast, mis lihtsalt ei ole usutav, pool saali turtsus selle koha peal vaikselt naerda. No ja nagu ikka ei maksa teaduslikku tausta väga tõsiselt võtta, nt Faraday puuri füüsikaga käiakse suhteliselt paindlikult ringi.

A Very Harold & Kumar 3D Christmas (2011). Komöödiaseeria kolmas osa, kuus aastat hiljem. Tudengiaja suurimad sõbrad on seoses Haroldi abiellumisega teineteisest lahku kasvanud. Juhuse tahtel satuvad nad taas kokku ja hakkab möllu saama, sest Kumar põletab maha Haroldi äiale väga olulise jõulupuu. 3D võimalusi kasutatakse igati ära. Eelnevad osad olid paremad.

The Girl With The Dragon Tattoo (2011). Põnevusfilm. Ilmselt lähtuvalt raamatu paksusest oli filmil kohutav tempo peal - kui poleks raamatut lugenud ja oleks vale koha peal silma pilgutanud, oleks ilmselt hiljem nii mõnigi detail segaseks jäänud. Hea on see, et Lisbeth Salanderi tegelaskuju, mis on kõige põnevam osa sellest seeriast, oli enam-vähem selliselt kujutatud, nagu raamatust tuttav. Kuid oli ka kahetsusväärseid möödapanekuid. Nt oli täiesti ära unustatud Bjurmani sadistlik pool (st üks meestest, kes vihkab naisi). Seetõttu tundus ka Salanderi vastukäik liialt agressiivne. Aga muidu nagu ikka - kui oled raamatut lugenud, siis raamat on alati parem.

Into The Wild (2007). Tõestisündinud lugu, mis põhineb Christopher McCandlessi läbielamistel. Vanemates ja ühiskonnas kui sellises pettunud noormees asub rännakule, et irduda võimalikult inimtühja Alaska piirkonda. Film kujutab tema kohtumisi erinevate inimestega ja üksildasi päevi keset loodust bussivrakis elades. Peaks ütlema, et filmi lõputoonid on oluliselt helgemad kui tegelik lugu Wikist loetuna tundub - ikka VÄGA masendav.

La piel que habito (2011) e. The Skin I Live In. Lugu paindliku eetikaga ilukirurgist, kes kasutab oma annet kurjasti. Peaks mainima, et on päris palju hetki, kus inimestega tehakse koledaid asju ja film ähvardas vahepeal vaatamise käigus päris madalasse kategooriasse langeda. Aga see hetk, kus lood kokku jooksevad, on lihtsalt nii võimas.

О чём ещё говорят мужчины (2011) e. What Men Still Talk About. Komöödia teine osa (vt О чём говорят мужчины). Neli sõpra veedavad segastes oludes koos vanaaastaõhtu ja puistavad südant oma sassis armusuhete ja ummikusse jõudnud elu osas. Peaks ütlema, et esimese filmi naljad (vaheklipid) olid naljakamad, kuigi ma vaatasin filmi ilma subtiitriteta ja paljugi jäi arusaamatuks.

The Illusionist (2006). Müstikasugemetega draama eelmise sajandi alguse populaarsest mustkunstnikust, kes Viinis etendusi andes taaskohtub oma lapsepõlvearmastusega.

Garden State (2004). Lugu sellest mis juhtub, kui jätta tabletid võtmata ja kuidas normaalsus on ülehinnatud. Kaks veidi probleemset noort kohtuvad arsti ukse taga ja koos veedetud neli päeva muudavad nende mõlema elu.

In Time (2011). Lugu kaugest tulevikust kus inimkond on geneetiliselt muudetud nii, et inimesed peale 25. eluaastat enam ei vanane. Kena? Paraku on siin üks aga - peale 25. eluaastat hakkab kell tiksuma ja inimene sureb kui ta ei jõua endale piisavalt aega osta - time is money, sõna otseses mõttes. Raha asemel tikusuvad kõigil käe peal aastad ja sekundid, mida teenitakse tööga ja kulutatakse tooteid ja teenuseid tarbides. See alternatiivne ühiskonnakorraldus ongi kõige huvitavam osa filmist. Nt sõnakasutuses: röövitud rikkuri mõrva lahendates "jälitatakse aega" (follow the time), nt perekonnasuhetes - peategelasele tutvustatakse kolme näiliselt samaealist naist - see on mu ema, see on mu naine, see on mu tütar. Veidi kummaline oli, et aja varastamine oli nii lihtne: filmis ei olnud ühtegi turvameedet peale isiklike ihukaitsjate. Üks paljudest filmidest, kus draamat ei oleks, kui inimesed saaks üksteisele mobiiliga helistada.

Fase 7 (2011) e. Phase 7. Huvitav lähenemine kurja maailmalõpuviiruse teemale. Kortermaja pannakse esimeste haigete ilmnedes karantiini ja kogu filmi tegevus toimubki valdavalt selle kortermaja piires, sellal kui väljas laguneb ühiskond as vi nõu it. Lõpp keerab natuke ära (vt Cube). Erinevalt USA filmidest lavale toodud püss (loe: rase naine) üllataval kombel pauku ei teegi.

Jodeiye Nader az Simin (2011) e. A Separation. Pikalt koos olnud ja ühist tütart kasvatav Iraani abielupaar läheb lootusetult tülli, kui tuleb otsustada, kas kolida või jääda kodumaale mehe vana ja väetit isa hooldama. Mees otsustab isaga jääda, kuid varsti tõusevad kohustused ja probleemid tal üle pea.

The Tree of Life (2011). Kolme venna üleskasvamise lugu raamituna elu kesksetest küsimustest: nt miks ma pean olema hea. Poiste vanemad on väga vastandlikud: isa on elus pettunud muusik, kes usub, et inimene "ei tohi olla liiga hea", muidu kasutatakse teda ära. Seetõttu on ta ka oma lastega ülirange. Seevastu ema usub, et õige on olla andestav ja hooliv, sest see, kes pole armastanud, pole ka elanud. Filmi mõtliku tooni süvendamiseks on vahele pikitud ohtralt ülevaid looduskaadreid.

The Help (2011). Lugu 60-te ideaalsetest kodudest, mis püsivad neeger-teenijate najal. Mõnedki tollased eelarvamused on üsna üllatavad, sest see aeg ei olnudki ju nii ammu - nt majja rajatakse eraldi tualettruum värvilistele, teenijatel peavad olema eraldi sööginõud jne. Loo peategelane otsustab väärkohtlemisest avalikkuse silmi avava raamatu kirjutada. Loo traagika on tsüklilisus - teenijad kasvatavad valgeid lapsi suure (vastastikuse) kiindumusega, kuid ühel hetkel need tütred muutuvad oma suhtumiselt täpselt sellisteks nagu nende emadki.

One Day (2011). Kolledžikaaslastest Dexterist ja Emmast saavad head sõbrad. Näidatakse nende elu ja vastastikust tõmbumist läbi aastate ühel ja samal päeval, 15. juulil. Kui hallist hiirekesest Emma puhkeb aastatega aina enam õide, siis Dexter liigub elupõletamise allakäiguspiraalis ühest suhtest teise.

Une vie de chat (2011) e. A Cat in Paris. Animafilm. Saatuse tahtel ootamatult üksikemaks jäänud politseinik püüab jagada oma aega ja tähelepanu töö ja tütre vahel. Krimi- ja koduse maailma ühenduslüliks osutub ootamatult tütre kass, kes öösiti käib omapäi.

Grand Prix (1966). Võidusõitjate eraelulised ja töised jagelemised. Filmi põhiloost huvitavamgi oli sissevaade vastava ajastu võidusõidumaailma (milliste autotega ja millistel radadel sõideti, ohutusvahendite nappus).

Scent of a Woman (1992). Rahahädas noormees nõustub nädalavahetusel depressiivsel pimedal mehel abiks olema, kuid lihtsast tööotsast saab midagi enamt, kui nad kahekesi New Yorki lendavad.

The Guard (2011). Krimikomöödia. FBI-agent saabub rahvusvahelise narkosmugeldamise uurimiseks Iirimaale, kus talle satub paariliseks kummaliste moraalinormidega kohalik korravalvur.

Midnight in Paris (2011). Oma esimese romaani kallal higistav mees tuleb kihlatuga Pariisi. Müstilistel asjaoludel hakkab ta öiste jalutuskäikude ajal sattuma 1920-te Pariisi, mis tema jaoks on inimkultuuri kuldaeg. Tulevane naine aga sellega ei nõustu ja eelistab kahe jalaga maas olla ning kihlatute erinevad huvid löövad järjest teravamalt edasi.

Super 8 (2011). Lõpuks nähtud. Sombifilmi üles võtvad lapsed saavad juhuslikult lindile ka tõestuse, et linnakeses juhtunud rongiõnnetus oli midagi enamat kui lihtsalt rongiõnnetus. Tulnukateema on klassikaline (vt E.T.: The Extra-Terrestrial). Lõpuks näidatakse ära ka valminud sombifilm.

Burn Notice: The Fall of Sam Axe (2011). Samanimelisest seebist inspireeritud film. Sam Axe tegutseb Ladina-Ameerikas ja selgub, miks tema sõjaväekarjäär lõppes.

Born to Race (2011). Ilusaid autosid ja kiireid tüdrukuid hindav noormees saadetakse isa juurde väikelinna (vt Twilight). Nagu ühes korralikus teismeliste filmis - tunded löövad vahetevahel lainetena üle pea aga olulised asjad saavad südamelt räägitud.

Green Lantern (2011). Üks lihtne ja loogiline tüüpiline superkangelase film. Testpiloot valitakse universumi kaitsjate sekka. Edu saavutamiseks tuleb tal võita enda sisemine ebakindlus, kuid lõpuks pääseb hea ikka võidule.

The Talented Mr. Ripley (1999). Ennast valuliselt mitte kellekski pidav Tom Ripley saab juhuse tahtel tasuta reisi Euroopasse ülesandega miljonäri poeg tagasi koju New Yorki meelitada. Võttes lipulauseks better to be a fake somebody than a real nobody hakkab ta siin-seal lisaks tavapärasele inimestega manipuleerimisele hoopis ise miljonäri pojana esinema. Lõpuks on valede võrk nii tihe, et tagasiteed enam pole.

Der Untergang (2004) e. Downfall. Adolf Hitleri viimased päevad Berliinis punkris redutades. Huvitav oleks teada, milline oli ajalooline tõde - nimelt film oli kuidagi väga ühetooniline (Hitler kui närvihaige päss, kes igal sammul tegi halbu otsuseid; igasuguse inimlikkuseta ja pidevalt omasid maha kõmmutavad natsid). Filmi kõige võikam stseen on kindlasti toatäie väikeste tüdrukute tapmine.

The Count of Monte Cristo (2002). Ma ei ole kunagi raamatut lugenud, seega nüüd on vähemalt teada, mis värk on. Ebaõiglaselt vangistatud mees haub kättemaksu.

Cowboys & Aliens (2011). 19. sajandi Arizonas maanduvad kurjad tulnukad. Filmis oli nii mõndagi tobedat (mida sa ikka sellise pealkirjaga filmist ootad), ent põhiliin - kuidas peategelane ikkagi oma "käevõru" sai ja mis temaga juhtus - oli küll põnev jälgida.

Your Highness (2011). Natuke tobe komöödia õilsate rüütlite ja kaunite neitside aegadest. Imetletud prints ja tema luuserist vend lähevad kaunist daami kurja nõia käest paistma. Sekka ohtralt allavöö-huumorit. Aga parem film kui nii mõnigi analoogiline (vt Robin Hood: Men in Tights).

Tu Xia Chuan Qi (2011) e. Legend of a Rabbit. Järjekordne annus Aasia filmikunsti. Multikas lihtsast pagariametit pidavast jänesest, kes rebitakse kung-fu maailma keeristesse. Palju väikeseid toredaid nalju, nt end pandaks maaliv karu, sääskede tapmine kung-fu moodi.

Sasame yuki (1983) e. The Makioka Sisters. Nelja lugupeetud suguvõsast pärit õe lugu 1930-te Jaapanis. Põhiprobleemiks püüd 3. õde lõpuks mehele panna, sest noorim ei saaks muidu abielluda. Ohtralt ajastu hingust ja palju kauneid kimonoid.

Cars 2 (2011). Autod sõidavad võidu ja maadlevad oma armu- ja sõprussuhetega. Eelmist filmi arvestades see, mida oodata võis, ent ilma uudsuse võluta ja 3D võluga.

Once Upon a Time in America (1984). 20. sajandi alguse New Yorgi kriminaalide jõugu esiletõus ja raske elu.

Trust (2010). 14-aastasest tüdrukust saab internetisõbrana näinud seksuaalkurjategija järjekordne ohver. Film avab teema mitmekülgsuse: "ohver", kes kaitseb kurjategijat ja peab veel pikalt juhtunut osaks nende suhtest, millese teised ei tohiks oma nina toppida; isa, kelle kinnisideeks saab kurjategija tabamine, unustades sealjuures tütre tunded; kurjategija etapiviisiline valede võrgu punumine, mistõttu isegi arukas tüdruk ei taba hetke, mil suhted tuleks katkestada.

The Pursuit of Happyness (2006). Üksikisa vireleb vaesuses, ent püüab haljale oksale trügida. Kummaline: kui peategelane on nii tark, nagu mõista antakse, siis miks ta teeb nii palju riskantseid valikuid (meditsiiniseadmete müügitöö, tasustamata praktikandikoht imeväikse tõenäosusega tööle saada, viimasel hetkel odavamale pinnale kolimine).

Frequency (2000). Juhuse tahtlel satuvad isa ja täiskasvanud poeg 30-aastase vahega omavahel raadios rääkima. Poeg püüab muuta perekonna kurba minevikku, kuid ühe asja muutmine mõjutab ka teisi sündmusi.

Babel (2006). Erinevad lood Mehhikos, Marokos ja Jaapanis, ühendavaks lüliks juhuslikust kuulist haavata saanud ameeriklanna.

Dark City (1998). Ulmekas: mäluta tüüp avastab end keset sünget päikeseta linna süüdistatuna kuritegudes, mida ta ei ole sooritanud. Ja siis lähevad asjad veel imelikumaks, nii mõneski punktis sarnasusi teiste filmidega (vt The Matrix, The Thirteenth Floor). Paraku hõljuvaid inimesi on ikka väga raske serveerida nii, et see ei muutuks totakaks.

Made in Dagenham (2010). 1968. aasta mäss Fordi autotehases, mil naised nõudsid esmakordselt nii häälekalt meestega võrdväärset tasustamist. Esialgset motivatsiooni hakkavad lõhkuma suhtekriisid.

Harry Potter and the Deathly Hallows II (2011). Täpselt see, mida raamatut lugedes eeldada võis: üsna sünge ja mõtlik, erinevalt varasematest osadest seekord olulisi detaile ei muudetud. Filmi lõpp (19 aastat hiljem) oli veidi hale: näitlejad oleks võinud ikka veelgi vanemaks meikida.

Taarka (2008). Lugu setu külalaulikust, kes võis küll olla andekas, ent oli kogukonnas põlastatud oma lõtvade elukommete ja üksikema staatuse tõttu. Jättis sügava mulje, ent sisaldas palju masendavaid stseene, mistõttu seda niipea uuesti ei tahaks vaadata (vt Klass ja Breaking the Waves).

The Quiet Earth (1985). Teadlane avastab, et tema uurimisrühma katse tagajärjel on teised inimesed maamunalt haihtunud. Tähelepanu oli pööratud detailidele: tööle jäänud keedukann, alla kukkunud lennuk, jooksma jäänud vesi. Põnev: valikulise ellujäämise loogika. Kummaline: ok, teadlasel oli juba enne paha aimdus, aga ta hakkas siiski liiga vara kiviga uksi lõhkuma. Värskendav: kui tavaliselt maailm on USA, siis seekord maailm on Uus-Meremaa. Ellujäämise protsenti arvestades (kuigi tegelik number peaks väiksem olema)võiks vähemalt mõelda võimalusele, et mujal maailmas on veel keegi elus. Ilus: lõpukaadrid.

Rango (2011). Luuserkameeleon püüab metsikus kõrbekolkas kõva meest (loe: kõva roomajat) mängida. Äratundmisrõõm - Beans (vt Jar Jar Binks).

Once Upon a Time in West (1968). New Orleansist maale saabuv värske pruut avastab, et on vahepeal leseks jäänud ja maadleb mehe pärandiga. Ohtralt karme mehi ja tähendusrikkaid tegevuseta kaadreid.

The Color Purple (1985). Draama 20. sajandi alguse Ameerikast, erinevate neegrinaist lood kahele õele keskendudes. Filmi põhiteemaks võiks olla see, kuidas neeger + naine = eriti tühi koht, mistõttu abi (nt peresisese vägivalla puhul) ei ole kuskilt loota. Aga lõpp on õnnelik!

Rio (2011). Tüüpiline multikas puurilinnust, kes avastab oma sünnimaa ja leiab armastuse.

Unknown (2011). Triller, teadlane satub abikaasaga tööreisil olles õnnetusse ja ärgates avastab, et tema koha maailmas on hõivanud keegi teine mees ja isegi abikaasa ei tunne teda ära. Tõeliselt üllatav süžeepööre, mis kõik ära seletab.

Beastly (2011). Kategooriast nii-huvitav-treiler-et-tahaks-teada-mis-värk-on. Ärahellitatud noormees langeb kohutava needuse ohvriks ja asub oma sisemise ilu kallal töötama, et võita neiu süda.

Far from Heaven (2002). Korralik pere-ema leiab hingesugulase neegrist aednikus ja avastab, et tema abikaasa on homo. Olukorra teevad keeruliseks ajastukohased vaated ja avalik hukkamõist. Filmi parem osa oli sissevaade 50-tesse kui teise ajastusse oma tõekspidamiste ja käitumismallidega (vt Mad Men).

Paul (2011). Nohikutest sõbrad (vt Hot Fuzz) nopivad üles sõbraliku tulnuka. Parim: tulnuka väike lisatöö ulmefilmide nõustajana.

Thor (2011). Kõuejumal Thor satub tänapäevasesse maailma. Eriefektid ja käitumise nihked sõltuvalt kultuurilise tausta erinevustest olid parim osa filmist, muidu klassikaline armastuslugu + kärts-mürts.

Megamind (2010). Kui superkangelasel saab kõrini, siis tuleb välja, et kurjam ei olegi nii üdini paha.

The Way Back (2010). II maailmasõda, vangid põgenevad Siberi vangilaagrist ja rändavad raskuste kiuste India poole. Kurvale loole vaatamata ei olnud kuigi veenev ega hinge minev. Veidi segaseks jäi, miks täpselt nad omavahel inglise, mitte vene keeles rääkisid (kuigi ok, vähemalt filmitegijad püüdsid mingi seletuse anda).

Kes (1969). Inglismaa agulipoisi trööstitu elu, millesse toob väikese rõõmukillu pistriku eest hoolitsemine ja tema dresseerimine. Huvitav (kuigi kurb) oli tollane koolielu: karmid õpetajad, kes oma antipaatiaid ei varjanud ja kasutasid ohtralt füüsilisi karistusi.

Cloverfield (2008). New York satub ootamatult teadmata päritoluga eluka(te) rünnaku alla ja see lugu on väljendatud tavaliste pealtnägijate silme läbi. Idee on hea: käsikaamera-stiilis jäädvustus annab hästi edasi kaost ja teadmatust. Samas oleks sellise idee saanud ka paremini välja mängida.

High Hopes (1988). Vanadaam oma täiskasvanud laste elude tõmbetuules. Hirmus ebameeldiv oli Valerie kuju (kõkutab naerda ja kisub oma ema paremale-vasakule). Oleks oodanud positiivsemat lõppu, nt et saadakse üle eriarvamustest lapse saamise teemas. Lihtsalt on nii kurb, kui 40-le liginedes ollakse raudkindlalt laste saamise vastu - ei ole enam eriti aega ümber mõelda.

Waiting for 'Superman' (2010). Dokumentaalfilm hukatuse äärel seisvast Ameerika haridussüsteemist.

The Usual Suspects (1995). Lõpuks vaadatud. Politseinikud kuulavad kurikaela üle. Müstiliseks võtmeisikuks osutub Keyser Söze.

Kuku: Mina jään ellu (2011). Dokumentaalfilm Arvo Kukumägist. Algul hulga seosetute klippidena tundunud lugu hakkas lõpupoole üht tervikut moodustama. Põhilised kõlama jäänud mõtted: (1) alkohol on ikka üks kole asi; (2) kui suur peab olema heade ja halbade aegade suhe, et jääda mehe juurde, kes kainena on su hingesugulane, parim sõber jne, ent purjus peaga sõimab su maapõhja.

Idiocracy (2006). Teravmeelne film maailma tulevikust, kus inimkonna IQ on drastiliselt langenud, kuna sajandeid on lollimad saanud rohkem lapsi, sellal kui targemad ootavad ja kaalutlevad.

Hereafter (2010). Kolm kokkupõimuvat lugu eludest, mida on mõjutanud surm. Huvitav mõte oli see, kui raske oleks üldse leida üht tõelist selgeltnägijat (antud juhul siis surnutega suhtlejat) paljude-paljude soolapuhujate seast.

Дневной дозор (2006) e. Day Watch. Valguse ja Pimeduse jõud kähmlevad taas ja maailm on hävingu äärel.

Ночной дозор (2004) e. Night Watch. Ulme-elementidega lugu tänapäeva Moskvast, kus tavaliste inimeste kõrval elavad ka Teised, kes siis omavahel kemplevad. Ohtralt mõnusat õhustiku tabamist - vampiir sõbraga läheb turule lihuniku juurde, kes valab talle kulunud termosest seaverd samal ajal kui mõranenud kahhelplaatidega ruumis järab koer räämas betoonpõrandal lihakäntsakat...

Breaking the Waves (1996). Kurb lugu sellest, kui tõsised on tagajärjed, kui mees suunab teda armastava veidi naiivse (so natuke hullu) naise halvale teele. Loo algus oli väga armas, kuid porri natu liiga palju. Samasuguse kurva mõtliku loo armastatu mõjutamisest oleks saanud edastada ka siis, kui võõraste meestega magamise asemel oleks halvatud mees õhutanud oma naist nt poest piima varastama :P

The Chronicles of Narnia: The Voyage of the Dawn Treader (2010). Tüüpiline Narnia - kurjus saab võidetud nii Narnias kui iseeneses. 3D on jätkuvalt äge.

TRON: Legacy (2010). Järg 1982. aasta filmile programmide karmist aga õiglasest maailmast. Mässumeelne tüüp päästab maailma ja pahad saavad karistatud. 3D on veel piisavalt äge, seega kõikvõimalik kriitika sisu arvel jääb visuaali varju.

Wall Street: Money Never Sleeps (2010). Suhetedraamad ümber paadunud ärimeeste, kes parandamatult jooksevad hea tehingu suunas ka siis, kui see eraelus ainult kahju toob.

Despicable Me (2010). Vananev varas saab endale konkurendi ja mõistab, et ta ei ole enam nii äge kui arvas. Peale selle püüab varastada kuud ja sõbruneb kolme lastekodulapsega.

Harry Potter and the Deathly Hallows I (2010). Ikka tore vaadata, kuidas raamatu sündmused pildis välja näevad. Ohtralt hingematvalt kauneid loodusavarusi. Erinevalt eelmisest filmist ei olnud seekord tunnet, et actionit on vägivaldselt ja kohatult juurde pandud.

Desperado (1995). Verine kättemaks kallima tapmise eest + romantikat ja üllatusi.

From Dusk Till Dawn (1996). Pätid satuvad vampiiride punkrisse. Lõpp on filmil efektne, ent muidu tavaline ohjeldamatu vägivalla film, kus peategelastele raske kaasa tunda.

Surrogates (2009). Tulevikumaailm, kus enamik inimesi varjub oma kodudes ja "päriselt" olemise asemel toimetavad maailmas imeilusad ja igavesti noored mõttega juhitavad surrogaadid-robotid.

4 Months, 3 Weeks and 2 Days (2007) e. 4 luni, 3 saptamâni si 2 zile. Tudeng aitab oma sõbrannal vabaneda soovimatust lapsest 80'te Rumeenias, kus abort on rangelt karistatav.

Mother and Child (2009). Keskseks looks 14-aastaselt oma vastsündinu lapsendada andnud keskealise naise hingevalu.

Goodfellas (1990). Väiksemat sorti gängsteri lugu.

MacGruber (2010). Actionkomöödia. Endine eriüksuslane (vms) naaseb pommiaugust, et maksta kätte vanale vaenlasele.

12 Angry Men (1957). Vandekohus mõistab, et ilmselge mõrvajuhtum ei olegi nii lihtne.

Paper Man (2009). Üksildane kirjanik, kellel loometöö ei edene, sõbruneb teismelise tüdrukuga. Ometi kord üks film, millest ei oska arvata, kuhu lugu edasi liigub. Kujuteldava kaaslase teema oli mõnus kiiksuga huumor.

Insomnia (2002). Vana auväärne uurija tuleb Alaskale abiks mõrva uurima, kuid nagu välja tuleb, on tema arusaamad õiglusest natuke väänatud.

TiMER (2009). Uus popp tehnikavidin loeb aega hetkeni, mil kohtud oma "sõulmeidiga" ja see on maailma arusaama elust ja armastusest oluliselt muutnud. Idee on parem kui film välja mängida suutis.

The Hurt Locker (2008). Demineerijate tiim riskib Iraagis iga päev eluga ja masendub keset sealset viletsust, suutmata kohaneda ka tsiviileluga.

Up In The Air (2009/I). Pilguheit elukutselise vallandaja argipäeva. Vt ka Thank You for Smoking (2005).

Collapse (2009/II). Šanrist intelligentne õudukas. Michael Ruppert räägib energia- ja majanduskriisist ning karjuvast vajadusest meie elustiili jäädavalt muuta. Suht masendav film.

Date Night (2010). Igav New Jersey abielupaar satub seikluste keerisesse.

It's a Wonderful Life (1946). Klassika. Nähes milline oleks maailm, kui teda poleks sündinud, saab mees aru, et tegelikult peaks ta oma eluga rahul olema.

Percy Jackson & the Olympians: The Lightning Thief (2010). Poiss saab teada, et ta on tegelikult pooljumal ja Poseidoni poeg. Lugu iseenesest etteaimatav, samas tänapäevane ka mütoloogiline maailm põnevalt sulandatud (nt kuidas mõõgatreeningute vahel käivad pooljumalad end tulistamismängudega lõõgastamas).

Virtuality (2009). Teleseriaalina sündimata jäänud loo algus filmiks keevitatuna. Ulmekrimiseep 10 aastast missiooni alustavatest astronautidest. Võtmeteemaks on igaühe isiklik virtuaalreaalsus ja sinna tungiv Paha. Et tegu on pilootosaga, siis jääb lõpp õhku rippuma ja midagi selgeks ei saa.

The Invention of Lying (2009). Romantikafilm ulme elementidega. Algus oli paljutõotav - tutvustus maailma, kus kõik räägivad ainult tõtt, sh milline on seetõttu nt filmikunst, aga lõpp vajus ära.

Дознание пилота Пиркса (1978) e. Test pilota Pirxa. Ulme. Silmaga eristamatud androidid ja päris inimesed on kosmoselaeval ja meeskond ei toimi päris nii nagu peaks. Idee iseenesest on huvitav (eriti androidi mõtisklused tema isikliku kasu osas). Eriefektid on ajastule vastaval tasemel.

Sherlock Holmes (2009). Holmes ja Watson ajavad taga üleloomulikku kurikaela. Ohtralt actionit aga lugu ise ei olnud kuigi köitev.

Alice in Wonderland (2010). Täiskasvanud Alice läheb Imedemaale tagasi. Lugu natuke liiga veider (nagu ka raamat), 3D võlu veel pehmendab hinnangut, aga mingit erilist süžeed filmis tegelikult ei olnud.

Smoke (1995). Palju väikeseid lugusid, mida seob tubakapoe omanik - pättide eest varjuv poiss, allakäigu trepil oleva tüdruku ema, naise matnud kirjanik. Muidu hea, aga filmi lõpp saabus kuidagi ootamatult, mingit pointi eriti ei olnudki.

Big Buck Bunny (2008). Lühike multikas väiksest paksust jännust, kellele teadmata liigist elukad närvidele käivad.

Sonnenallee (1999) e. Sun Alley. Vaatasin, et nemetski jasõkk väga meelest ära ei läheks. Noorte elu keelduderohkes Ida-Berliinis, mis, nagu filmi lõpus öeldakse, oli parim aeg nende elus, kuna nad olid noored.

Man on Wire (2008). Dokumentaal õhus kõndivast prantslasest ja kaksiktornide vallutamise loost.

The Men Who Stare at Goats (2009). Hipide tõekspidamistel tuginevast eriüksusest. Uuesti vaatama ei tõtta, kuid filmis olid omad hetked.

District 9 (2009). Sisu poolest paljutõotav - tulnukate slumm kui ühiskondlik probleem. Rohked loogikavead tegid aga ajule haiget.

Solaris (1972). Lõpuks ometi nähtud. 2002. aasta filmi eelis oli, et tegevus läks veidi kiiremini edasi. Aga muidu Solaris nagu Solaris ikka - mõtlik ja õõvastav.

Twilight (2008). Koolitüdruk armub vampiiri.

Fargo (1996). Mees satub rahalistesse raskustesse ja hakkab tegema kaabakatega koostööd, et lavastada oma naise rööv.

Opération lune (2002) e. Dark Side of the Moon. "Dokumentaalfilm" sellest, kuidas Kubrick aitas lavastada Kuul käimist.

Alpha Dog (2006). Draama narkoärikast.

Final Destination 4 (2009). Nagu alati, on hea nuputada, kuidas järgmine sureb. Seekord saab kuubikuid!

Inglourious Basterds (2009). Natse tapvad juudid. Kõik filmi head hetked nullivad ära jõhkrad veristamiskaadrid.

9 (2009). Antiutoopia inimeste ja masinate sõja järgsest maailmast.

Road to Victory (2007). Dopinguga (?) oma voodielu ära rikkunud sportlasest. Kui ma oleks mees, ma nutaks seda filmi vaadates.

Battle for Terra (2008). Multikas headest tulnukatest ja halbadest inimestest avakosmosest. Lugu ise on suhteliselt etteaimatav.

Road Trip: Beer Pong (2009). Tüüp-saab-teist-taga-ajades-teada-kui-palju-ta-oma-praegust-tüdrukut-armastab stiilis lugu + seiklused maanteel.

Fired Up (2009). Kisakooritüdrukud ja kisakooripoisid - tüüpiline noortelugu, aga sugugi mitte halb.

Ratatouille (2007). Rotist koka raske elu.

Ice Age: Dawn of The Dinosaurs (2009). Võib-olla ma olen selle filmi suhtes nii kriitiline, sest Tanel pildus kõrval kogu aeg kommentaare, mis valesti on :P

Harry Potter and the Half-Blood Prince (2009). Saab linnukese kirja panna, et nähtud. Raamatud jäävad alati paremateks. Võib-olla keskenduti liigselt actionile, suurel ekraanil samas muidugi võimas vaade.

A Clockwork Orange (1971). Noor kaak saab uuenduslikku psühhoteraapiat. Vägivalda on kole palju.

Slumdog Millionaire (2008). Läbi miljonimängu saate india poisi raske lapsepõlv.

The Curious Case of Benjamin Button (2008). Idee on hea (mees, kes nooreneb, mitte ei vanane), aga välja tuli tüüpiline mees-ajab-terve-elu-taga-üht-naist-ja-on-lõpuks-ikka-õnnetu lugu.

Frostbiten (2006) e. Frostbitten. Vampiirid hakkavad takistamatult tegutsema väikeses asulas teispool pöörijoont, kus kestab polaaröö (kui hea filmi-idee või mis!).

 

Kohustuslikud

Head

Vaadatavad

Üsna vaadatavad

Oli hetki

Pettumus

   
 
             
Viimati täiendatud 15. septembril 2018