Button Text  
             
 
Filmilogi
Button Text
Button Text
Button Text
Button Text
Button Text
 

Üsna vaadatavad

(Kehvem osa vaadatavatest filmidest)

 

Thors saga (2011). Lugu vägevatest Islandi ärimeestest, esiisast ja tema tänapäevasest järeltulijast, kes võtavad julgelt ette, ebaõnnestuvad ja proovivad uuesti.

Jurassic World: Fallen Kingdom (2018). Sauruste pargiga seotud inimesed lähevad tagasi saarele, et päästa saurused kui ohustatud liigid enne suurt vulkaanipurset. Otse loomalikult ajavad rahaahned ärimehed kõik vussi.

Pacific Rim: Uprising (2018). Film suurte koletistega võitlevatest suurtest robotitest. Teine osa. Efektne, aga lihtsakoelise looga.

Ride Lonesome (1959). Üksildane lunarahakoguja viib kriminaali lähimasse linna. Tasapisi selgub, et tal on suurem plaan seoses oma minevikuga.

Lady Bird (2017). Katoliiklikus kogukonnas lõpetab oma viimast keskkooliaastat vaesemast perest pärit neiu, kes häbeneb oma kodukanti ja loodab mõnda kaugesse uhkesse kolledžisse sisse saada.

Love Story (1970). Kõrgklassi noormees armub lihtsamat päritolu neiusse. Koos alustavad nad lihtsamat elu kuni saatus teeb omad korrektiivid.

Annihilation (2018). Bioloog liitub naiskonnaga, mis uurib Stalkeri stiilis tsooni (ainult rohelisem).

The Shape of Water (2017). Ulmeliste elementidega armastuslugu kuuekümnendatest. Tumm koristajanna armub kurjade teadlaste laborisse vangistatud amfiibinimesesse.

The Fear of 13 (2015). Dokumentaal 23 aastat surmanuhtlust oodanud vangist.

Kingsman: The Golden Circle (2017). Kingsmani salajane kogukond peab üles otsima ametivennad kaugel Ameerikas.

Despicable Me 3 (2017). Supervaras Gru on vajunud halli keskpärasusse kui kohtub oma särava vennaga. Hüvasti hall argipäev, seiklused algavad!

The Great Wall (2016). Alternatiivajalooline koletisefilm: endisaegsel Suurel Hiina Müüril peetakse lootusetuna tunduvat võitlust verejanuliste koletistega.

The Great Wall (2016). Alternatiivajalooline koletisefilm: endisaegsel Suurel Hiina Müüril peetakse lootusetuna tunduvat võitlust verejanuliste koletistega.

Life (2017). Õudukas. Marsilt pärinevat eluvormi uuritakse Maa orbiidil kosmosejaamas. Nunnu ainurakne kasvab kiirelt päris nutikaks hulkrakseks, kellel käivad neelud laeval ringi kõndiva orgaanika järele. Veatut loogikat ei maksa sellest filmist otsida, aga närvikõdi ja kosmost on piisavalt.

Headshot (2016). Mälukaotusega märulimees (vt "The Bourne Identity") tõttab oma südamedaami päästma.

Enter The Warriors Gate (2016). Poiss satub oma arvutimängude maailma Hiinasse, kus kauni printsessi päästmiseks tuleb käiku lasta oma (olematud) kung fu oskused.

Monster Trucks (2016). Noormees võtab oma südameasjaks senitundmatu eluka kaitsmise kurjade naftatöösturite eest (vt "Free Willy").

Collide (2016). Kallima nimel võtab endine autovaras ette ühe ja viimase tööotsa endise "tööandja" juures. Otse loomulikult läheb kõik metsa.

Rambo III (1988). Rambo Afganistanis.

Rambo: First Blood Part II (1985). Rambo kutsutakse tagasi Vietnami džunglisse, kus mõned kaasvõitlejad on ikka veel vangis.

Jack Reacher: Never Go Back (2016). Äksifilmi järg. Nimitegelane kistakse tippsõjaväelasi kaasavasse vandenõusse. Koos kaaslannadega tuleb mõistatus lahendada enne kui neile ots peale tehakse.

Star Wars: Episode VI - Return of the Jedi (1983). Tähesõdade filmituumiku kolmas lugu. Ennast värskelt jedina identifitseerima hakanud Luke koos kaaslastega maandub mõmmikuid täis metsaplaneedil. Eesmärgiks on nurjata kurikavala impeeriumi plaanid.

Futureworld (1976). Westworldi filmi jätk. Seekord on robotifirmal hoopis kurjemad plaanid.

Westworld (1973). Inimestega äravahetamiseni sarnaste robotitega asustatud teemaparki saabub uus seltskond puhkajaid. Michael Crictoni maailmale iseloomulikult lähevad asjad peagi lootusetult untsu. Väga terminaatori-hõnguline film.

Ghostbusters (2016). Vana tuntud tondipüüdjate idee naiselikus võtmes.

Er ist wieder da (2015) e. Look, Who's Back. Tujurikkujalik film Hitleri saabumisest tänapäeva Saksamaale. Ei tea, kas nutta või naerda, aga tema sõnavõtud hakkavad sütitama ka kaasaegseid. Ja ei ole ka üllatav arvestades praeguse Euroopa vaidlusi pagulasteemadel.

Sicario (2015). FBI agent kaasatakse Mehhiko narkovõrgu operatsiooni. Hull aeg nõuab segaseid inimesi. Selgub, et teispool piiri kasutatakse töös üsna räigeid võtteid ja vilistatakse igasugustele määrustele.

In My Dreams (2014). Lihtne romantikafilm. Maagiline purskkaev paneb naise ja mehe üheks nädalaks unenägudes kohtuma. Nende usk tõelisesse armastusse peab olema piisavalt tugev, et nad üksteist ka päris elus üles otsiks.

Fifty Shades of Grey (2015). Tudengineiule hakkab tähelepanu pöörama näiliselt ideaalne mees: ilus, viisakas ja pööraselt rikas. Kuid see kõik ongi liialt hea, et olla tõeline: mehe soovid magamistoas on üsna tavatud ja kõigutamatud. Naispeategelane peab otsustama, kui kaugele on ta suhtelaadse toote nimel nõus oma piire venitama. Hea illustratsioon samanimelisele romaanile.

P.S. I Love You (2007). Vähki surnud mees jätab oma liiga noorelt leseks jäänud naisele kümme kirja, mis jõuavad temani eri teid pidi ja aitavad eluga edasi minna.

The One I Love (2014). Abielupaar läheb terapeudi soovitusel nädalavahetuseks muust maailmast erdaldatud puhkemajja. Seal juhtub midagi müstilist, mistõttu nad peavad langetama otsuse oma suhte tuleviku kohta.

The Age of Adeline (2015). Kummaliste asjaolude kokkusattumise tulemusena jääb 20. sajandi algul sündinud Adeline igavesti nooreks. Probleemide vältimiseks vahetab ta kord kümnendis identiteeti ja väldib lähedasi suhteid.

Antarctica: A Year on Ice (2013). Dokumentaalfilm Antarktikas töötavatest tavalistest inimestest. Huvitav oli sealse elukorralduse tsüklilisus: polaarööks jääb asulatesse talvituma ainult murdosa suvisest elanikkonnast, kes on ennast pikaks isolatsiooniperioodiks vaimselt ette valmistanud.

Ghost World (2001). Äsja keskkooli lõpetanud sõbrannadel on meri põlvini: just nemad on kõige targemad ja erilisemad ning teevad kõik endast oleneva, et mitte olla sellised nagu Teised. Kindlasti ei ole see tavaline kerge noortekomöödia, nukra noodi saab nii peategelaste kui ka täiskasvanute kulgemine eluteel.

Mommy (2014). Hiljuti lesestunud ema püüab oma kasvatusasutusest välja visatud käitumisprobleemidega poega üksi kasvatada, sest nii on vähemalt mingigi lootus, et pojast saab kunagi normaalne vastutustundlik täiskasvanu.

Project Almanac (2014). Teismelised ehitavad leitud jooniste põhjal ajamasina. Algul ajavad nad korda oma kriitilisemad probleemid, kuid seejärel avastavad, et mineviku muutmisel on ränk hind nende tuttavatele.

Big Game (2014). Lapimaa avarustes sajab alla Ameerika presidendi lennuk. Presidendi ainsaks liitlaseks kurjade terroristide vastu on kohalik poiss, kes saadeti üksinda metsa oma kütioskusi tõestama.

The Book of Eli (2010). Peale ühiskonna hävingut rändab üksik mees läbi tühermaade ja ebasõbralike linnade, et toimetada kindlasse kohta maailma teadaolevalt viimane piibel.

Kingsman: The Secret Service (2014). Napi vanemliku hoolega üles kasvanud tavaline poiss värvatakse eriagentide treeningprogrammi. Filmis on palju häid kohti, kuid üldmulje jäi nõrgaks, sest massiline arutu tapmine ei ole enam käsitletav meelelahutusena (vt "John Wick").

Avengers: Age of Ultron (2015). Marveli superkangelased võitlevad kurja roboti vastu. Efektid on vägevad (eriti kui vaadata 3D IMAX-is) ja nalja saab, aga lugu ise ei paku erilist vaimset väljakutset.

Byôsoku 5 senchimêtoru (2007) e. Five Centimeters Per Second. Jaapani anime. Kolme ossa jagatud loo käigus sirgub koolipoiss Takakist noor mees. Erinevatel eluetappidel on mitmeid hetki, kus arglikust sümpaatiast võiks areneda suur armastus... kui ainult ükski pool kahest suu lahti teeks ja seda tunnistaks. Täiskasvanuna saab ainult nukrutseda ja mõelda, mis kõik oleks võinud kunagi olla. Kurb.

The Signal (2014). Omapärane ulmekas. Häkkeri jahil jõuab seltskond noori mahajäetud majja ja kohtub millegi seletamatuga. Enamik filmi tegevusest toimubki peale kohtumist ja peategelane püüab välja nuputada, mis siis täpselt vahepeal juhtus. Idee poolest võiks film olla palju parem, häiris pidev poolik vihjamine: vaatajale võinuks asju natuke rohkem seletada.

Big Hero 6 (2014). Multikas leiutajataibuga poisist, kes peale traagilisi sündmusi modifitseerib täispuhutava roboti ümber superkangelaseks: kes see ikka maailma päästab, kui ise ei päästa. Ohtralt nalja, aga ka pisaraid ja üllatusi nagu sellistes multikates ikka.

Uus Maailm (2011). Dokumentaalfilm Uue Maailma Seltsi sünnist, tõusust ja langusest.

The Hundred-Foot Journey (2014). Lihtne filmike Indiast Prantsusmaale kolinud perest, kes püüab oma restoraniäri taaskäivitada. Algul tundub, et ei neid ega nende kokakunsti ei taheta omaks võtta, kuid tasapisi suhted soojenevad.

Sweet November (2001). Lõpuks ometi algusest lõpuni ära nähtud. Liigselt karjäärile keskenduva mehe ellu pressib end juhuslikult kohatud nakatavalt rõõmus naine.

Dallas Buyers Club (2013). Lugu AIDS-i epideemia algusaegadest Ameerikas. Seni kuni ravimid läbivad teokiirusel kliinilisi katseid, surevad abivajajad oodates. Peategelane - omas ajas täiesti ebatüüpiline nakatunu - rajab lõplikult testimata ravimite müügivõrgu ning aitab saatusekaaslasi paremini kui meditsiinisüsteem. Sellele, kes on AIDS-i leviku algusaegadega kursis, ei ole filmis eriti palju uut ja nutuse õhustikuga ei ole nii lihtne kaasa minna. Huvitav oli jälgida suvalisest kolkaelektrikust peategelase muutumist  ravimieksperdiks ja juriidikas hästi orienteeruvaks ärimeheks.

Død snø (2009) e. Dead Snow. Sõbrad lähevad talvel üksildasse mägimajja puhkama ja segavad ilmsüüta natsisombide und. Üldjoontes on see üks üsna tüüpiline slasher kui mitte arvestada mõningaid täiesti ebatüüpilisi tegelasi: kangeid norra poisse on raske heidutada, nad lihtsalt osutavad endale käepäraste vahenditega esma-abi (vt "First Blood") ja rapivad sombisid edasi.

Stretch (2014). Eriti nigelasse rahalisse seisu jõudnud limusiinijuht teeb oma elu kõige pöörasema tööpäeva.

Maleficent (2014). Filmis kujutatakse uinuva kaunitari loost tuttava paha haldja tegelikke motiive ja nukrat saatust, mis pöörab vaataja senise kujutluse pea peale.

Let's Be Cops (2014). Lihtne komöödia. Kaks keskeale lähenevad sõpra on oma eluga rahulolematud. Politseinike teesklemine pakub hetkelistki vaheldust nende igavast argipäevast. Kuid ühel hetkel satuvad nad sündmuste keerisesse ja politseiniku-roll muutub liigagi reaalseks.

X-Men: Days of Future Past (2014). Seeria esimeste filmide võlu on juba ammu maha käinud, aga kus sa pääsed, vanast harjumusest vaatad ikka... Seekord näeme superkangelasi kauges tulevikus, kus nende sugu on haledalt nurka surutud ja ees terendab ainult paratamatu hääbumine. Ajaloo muutmiseks saadavad nad tagasi ühe omadest, kes peab minevikus omavahel vaenutsejatele mõistuse pähe panema.

Planes: Fire & Rescue (2014). Seeria teine osa. Lihtne lennuk püüab kodulinna huvides omandada juurde tuletõrjuja kutse. Selleks tuleb tal tõestada, et lisaks uhkele võistlusminevikule on temas ka piisavalt asjalikkust.

Transformers: Age of Extinction (2014). Juba seeria neljas film. Rahalistes raskustes virelev üksikisa lohistab endale koju romuks maskeerunud transformeri ja otse loomulikult sünnib sellest paksu pahandust. Möllu ja visuaali on nii palju nagu oodata võis ja rohkemgi veel. Ja ikka tore, kui tulnukad mürgeldavad vahelduseks mõnes linnas väljaspool Ameerikat (vt "The Darkest Hour"). Seevastu uued peategelased ei olnud eriti sümpaatsed.

Fed Up (2014). Dokumentaal. Kirjeldatakse toiduainetööstuse rolli Ameerika ülekaalulisusepideemias ja valitsuse võimetust. Kõige huvitavam (ja šokeerivam) oli koolisööklate probleem:  kuluefektiivsem on tellida koolitoit kiirtoiduketist. Filmi seisukohad olid kohati natuke liiga äärmuslikud, sest püüti kogu vastutust tööstuse kaela ajada.

My Darling Clementine (1946). Vestern. Neli venda satuvad karja ajades väikesesse linnakesse. Nende elu pöördub pea peale, kui noorem vend tapetakse ja kari varastatakse. Teised vennad hakkavad korravalvuriteks ja vannuvad, et jäävad linnakesse seni, kuni mõrvar on tabatud. Nagu ikka, lehvivad vahepeal läbi ka mõned kiired naised ja kaunid hobused.

Lost for Life (2013). Dokumentaal. Näidatakse erińevate teismeliste mõrvarite elu peale vanglas täisealiseks sirgumist. Neid kõiki ühendab, et neile määratud karistus on hirmutavalt lõplik: eluaegne ilma ennetähtaegse vabastamise võimaluseta. Vaataja ees avaneb ebamugav arutelu - kas teismelised mõrvarid on lootusetud sotsiopaadid või hoopiski õnnetud hinged, keda karistatakse ühe noorusrumaluse eest liiga karmilt. Ka kinnipeetavad ise defineerivad oma olukorda väga erinevalt. Mõni tunneb, et teda karistatakse kellegi teise (noorema ja rumalama) eksimuse eest, teine leiab, et tegelikult on süüdi teda lapsena rängalt traumeerinud vanemad. Kuid on ka neid, kes vanglas küpsedes on jõudnud tõdemuseni, et oma koletu teo eest tuleb vastutust kanda ainult neil endil ja ei jää üle midagi muud, kui püüda selle teadmisega kuidagiviisi edasi elada.

Divergent (2014). Jälle üks huvitav alternatiivühiskonda kujutav ulmekas. Tuleviku maailmas on kõik inimesed jaotatud kindlate isikuomaduste ja kohustustega klasside vahel. Loo peategelane osutub aga eriliseks ja ohtlikuks divergendiks, kes sobitub sama-aegselt kõikidesse klassidesse.

Strangers on a Train (1951). Lõpuks ka see ajatu klassik ära nähtud. Rongis satuvad kõrvuti istuma kaks meest, kellest üks paljastab oma geniaalse mõrvade vahetamise idee: kui tappa võhivõõras inimene, siis pole vahelejäämise ohtu, sest pole motiivi. Otse loomulikult läheb teoreetiliselt hea idee praktikas lootusetult untsu.

The Terminal (2004). Suhteliselt umbkeelne keskealine härrasmees jääb USA lennujaama lõksu, sest kodumaal puhkenud sõja tõttu on tema pass kehtetuks muutunud. Suure südamega mees võtab keerulisest olukorrast parima ning teeb pikkadeks kuudeks endale lennujaamast uue kodu.

RoboCop (2014). Ulmeklassika uusversioon. Tuleviku Ameerika tähtsad ja rikkad loodavad robotite abil kuritegevust oluliselt langetada ja enda rahalist heaolu kindlustada. Kuid rahvas on uuele poliitikale vastu. Kuldse keskteena luuakse raskelt haavatud politseinikust rahvale vastuvõetavam robot-inimene. Kuid kuivõrd saab seda kergesti kontrollitavat bioloogilist masinat pidada enam iseseisvalt mõtlevaks inimeseks? Olid mõned vägevad kohad, aga lugu ise ei olnud lõpuni haarav.

Walk of Shame (2014). Peale lõbusat ööd satub muidu igati viks ja viisakas uudistereporter paljude õnnetute kokkusattumuste tulemusena kahtlase linnaosa tänavatele uitama. Kui politseinikud teevad tema isiku kohta kõige hullemaid järeldusi, siis tundub, et tobedast olukorrast ei olegi pääsu.

Veronica Mars (2014). Keskkooli kokkutuleku varjus uurib eradetektiiv oma endisi klassikaaslasi kui võimalikke kahtlusalusi. Peategelane oli terava meele ja keele poolest põnev isiksus, aga lugu ise ei jätnud eriti sügavat muljet.

Barefoot (2014). Klassikaline romantiline draama. Rikkast perest pärit, kuid pahale teele sattunud noormees haarab venna pulma minnes käevangu värske vaimuhaigla patsiendi. Tasapisi selgub, et kurva minevikuga neiul on küll raskusi tavaelus kohanemisega, kuid muidu on ta igati tore ja armas.

Snowpiercer (2013). Ulmekas. Lähitulevikus muutub maailm kliimakatsetuste tulemusena eluks kõlbmatuks jääplaneediks. Kogu alles jäänud inimkond elab ühes alatasa liikuvas rongis. Valitsev räige klassiühiskond ajab selle alamad liikmed mässama ja verise arveteõiendamise taustal püüavad nad rongi veduri ära vallutada. Filmis oli paremaid ja kehvemaid hetki, kuid lõpuks tegid võikad veidrused ikkagi heale osale ära (nagu "Charlie and the Chocolate Factory" hardcore versioon).

Need for Speed (2014). Kiirete naiste ja ilusate autode film. Toimetuleku piiril virelevat autoremonditöökoja omanikku veetakse alt ja lõpuks päädib kõik (kuidagiviisi) sellega, et ta peab nagu hullumeelne läbi Ameerika kihutama. Film on kindlasti efektne (eriti suurelt ekraanilt), aga raamlugu ise on nõrgavõitu.

The Hunger Games: Catching Fire (2013). Jätkufilm. Peale näljamängude võitmist on Katnissist ja Peetast saanud telestaarid. Kuid keset häda ja viletsust on raske publikule naeratada ning Katnissist saab pooltahtmatult revolutsiooni sümbol. Mingist piirist alates muutub filmis kujutatud eliidi lõputu verejanu ja ükskõiksus raskesti usutavaks ning kogu see draama ei suuda enam pisarat välja rebida. Ilmselt oleks filmi asemel mõistlik raamatut lugeda, siis jõuaks loo sisu paremini kohale.

La grande bellezza (2013) e. The Great Beauty. 65-aastane itaalia härrasmees on näiliselt saavutanud kõik, millest noorena unistas. Teda ümbritsevad peod ja ühiskonna koorekiht. Kuid vaimsel tasandil on ta tülpinud ja näeb nii enda kui ka oma kaaslaste elu tühisena. Filmis oli mitmeid põnevaid tüüpe ja kauneid vaateid. Nagu haritud inimestele mõeldud gunztipärasele filmile kohane ei ole lool konkreetset selgroogu ja sügavalt vaimset sisu aitavad paremini esile tuua paljad kehad :P

Быстрее, чем кролики (2014) e. Faster Than Rabbits. Sõbrad ärkavad kummalises hoones ja püüavad ühiselt kilde kokku panna: mis eile juhtus, kuidas nad siia sattusid ja miks. Võrreldes nö rääkivate meeste seeriaga on üldine meeleolu natuke helgem ja komöödialikum.

Hesher (2010). Loo peategelane on koolipoiss, kes kaotas hiljuti autoõnnetuses oma ema. Isaga koos ja vanaema toel püüavad nad kuidagiviisi edasi eksisteerida. Kuid ootamatult sajab nende ellu noor ja mässumeelne Hesher, kes ei paista hoolivat kelleski ega millestki.

Don Jon (2013). Loo peategelane on noormees, kes on seni käsitlenud naisi tarbe-esemena, mida on kõige mugavam tarvitada videokujul. Ootamatult satub ta teistsuguse eksemplari peale ja leiab end püsisuhtest. Kuna kokku on pandud hulk eripäraseid tüüpe, siis on ka film ise natuke kummaline. Aga meeldis, et ei mindud klassikalist liini pidi ega kujutatud naispeategelast kui mingisugust ideaali, kelle nimel tuleks kõik ohverdada.

Alan Partridge: Alpha Papa (2013) Natuke teistmoodi briti komöödia.  Raadiosaatejuhist saab ootamatult pantvangidraama läbirääkija. Ta võtab oma kohustust mõnuga ja ei jäta kasutamata uue positsiooni hüvesid.

Red 2 (2013). Äksikomöödia jätkufilm. Armastuse leidnud endine eriagent ei saa jääda rahulikult koduseks meheks, sest minevik leiab ta kõikjalt üles. Üllatavalt efektiivseks relvaks osutub tema kõigile sümpaatne kallim.

Planes (2013). Armastatud automultika kõrval-lugu. Lihtne põllumajanduslennuk tõestab võistulendamisüritusel, et ta on midagi enamat kui see, kelleks ta loodud on (vt "Turbo").

We're the Millers (2013). Komöödia. Eduka narkosmugeldamise huvides otsustab suhteliselt suhtevõõras seltskond mängida Mehhikos puhkusreisil olevat perekonda. Seiklusterohke retke käigus muutuvad nad aga aina enam tõelise perekonna sarnaseks. Filmis on segamini väga häid ja täiesti nõmedaid nalju.

Turbo (2013). Multikas. Kiireid autosid jumaldav tigu omandab saatusliku õnnetuse tulemusene "üli-teolikud" võimed. Saab nii nalja kui ka draamat. Nagu sarnastes multikates ikka, on läbivaks ideeks, et piisava pingutusega võib saavutada mida iganes (vt ka Wait but why).

Despicable Me 2 (2013). Karismaatiline kurikael Gru püüab vahelduse mõttes teha midagi head. Nagu ka esimene film, ei tekita see erilist vaimustust, aga väikese meelelahutusena täidab oma funktsiooni ideaalselt.

The Chronicles of Riddick (2004). Testosterooniga vürtsitatud fantasy-põnevik (vt "Thor"). Seeria teises filmis on Riddick universumi ainuke lootus maailmu hävitavate Pahade vastu.

Winters Bone (2010). 17-aastane tüdruk jääb oma väikese õe ja venna ainsaks hoolekandjaks, kuigi juriidilises mõttes on neil ema ja isa olemas. Lihtsalt emal ei ole mõistus päris korras ja isa ei ole oma järjekordsetelt kriminaalsetelt askeldustelt koju naasnud. Et lõplikku allakäiku vältida, tuleks välja selgitada, kuhu täpselt isa kadus. Aga kuigi ümbruskonnas on kõik omavahel suguluses, ei ole keegi varmas tüdrukut aitama.

Sleepers (1996). Ohtrate staaridega draamafilm neljast sõbrast, kes pannakse noortevanglasse, kus neist saavad vägivalla ohvrid. Alles aastate möödudes tekib neil võimalus alanduste eest kätte maksta. Lahendus ei tundu oma kõigis detailides läbinisti loogiline ja mõistlik, aga film ise on siiski põnev jälgida.

Hannah and Her Sisters (1986). Loo peategelasteks on hulk oma elus veidi pettunud keskealisi. Ühe mehel tekib salasuhe oma naise õega ja ta seisab valiku ees: kas lõpetada abielu või jätkata kaksikelu. Paistab, et mulle eriti ei meeldi Woody Alleni filmid, aga vähemalt selle suutsin lõpuni vaadata.

Barfi! (2012). India armastusfilm. Loo peategelaseks on kurttumm noormees, kellel on armastuslugu heast perest pärineva kaunitariga. Ühiskondliku halvakspanu kartuses abiellub viimane siiski nn tavalise mehega, kuid nende elud jäävad siiski lõpuni seotuks. Helge meeleolu ja lootusrikkus on India filmide puhul tavalisest suur pluss, aga seekord oli sellega üle doseeritud ja kohatine jantlikkus rikkus filmi ära. 

Olympus Has Fallen (2013). Patriotismist nõretav põnevik. Terroristid ründavad Valget Maja ja presidendi ainsaks lootuseks on endine ihukaitsja, kes on sunnitud üksi kamba pahade vastu võitlema (vt "Die Hard").

Welcome to the Punch (2013). Põnevik. Kuulsa minevikuga vana kurikaela püütakse tabada tema poja kaudu, kes teeb kriminaalses maailmas esimesi (ebaõnnestunud) samme. Noorele uurijale on see viimane võimalus oma vanu eksimusi heastada. Möllu keskel selgub, et Head, ei olegi nii head ja Pahad ei olegi nii pahad.

Rise of the Guardians (2012). Multikas. Võtluses kurjaga ühendavad jõud Lihavõttejänes, Jõuluvana, Hambahaldjas jt tegelased, kelle olemasolu osas laste ajusid loputatakse. Lugu ise on lihtsakoeline (lastele suunatud multika puhul ei saa seda muidugi ette heita), suurimaks plussiks oli tegelaste värske kujutamine. Nt Jõuluvana on tätoveeritud käsivartega ja räägib vene aktsendiga.

Fast & Furious 6 (2013). Tutvustamist mittevajava seeria üsna tüüpiline film. On ohtralt efektseid kaadreid, millest mõne ajal tuleb aju välja lülitada. Kolmanda filmi vastu see ei saa (vt "The Fast and the Furious: Tokyo Drift").

Side Effects (2013). Noorele naisele kirjutatakse välja antidepressant, mille üheks kõrvalmõjuks on unes kõndimine.

Коктебель (2003) e. Roads to Koktebel. Isa ja poeg rändavad uue elu lootuses Krimmi poole, kuid elu teeb omad korrektuurid. Natuke liiga palju oli sisutuid kaadreid, mis ei kandnud erilist emotsiooni ega mõtet.

Sur mes lèvres (2001) e. Read My Lips. Köitva algusega lugu ületöötanud halli välimuse ja kuulmispuudega kontoritöötajast, kellel tekib sümpaatia uue töötaja, eksvangi suhtes. Vastandlikust paarist saab hea tiim. Filmi lõpp vajub ära ja üks kõrval-liin jääb pea-aegu arusaamatuks.

Gangster Squad (2013). 1949. aastal on Los Angeles ühe jultunud mafiooso mängumaa. Teda püüab peatada spetsiaalselt selle eesmärgiga loodud meeskond.

Jack Reacher (2012). Põnevik. Algselt lihtsana tundunud juurdlus, kus kõik märgid viitavad, et endine snaiper keeras ära ja tappis hulga inimesi, osutub lähemal vaatlusel hoopis keerukamaks. Asja asub uurima snaiperit tundnud müstiline Jack Reacher. Filmi algus on põnev, lõpp nagu äksifilmides tavaline.

Jason Becker: Not Dead Yet (2012). Üks neist dokumentaalfilmidest, mis on jahmatavamad kui väljamõeldis. Jason Becker kuulutati juba teismelisena oma ajastu kitarrigeeniuseks, kuid juba väga noorena diagnoositi tal närvihaigus, mis halvas kiirelt pea-aegu kogu tema keha ja hävitas igaveseks lootuse kitarri mängida.

Ljudozder vegetarijanac (2012) e. Cannibal Vegetarian. Lugu Horvaatia tipphaigla hinnatud günekoloogist, keda motiveerib eelkõige raha, mitte patsientide heaolu. Seni on tal õnnestunud kõik oma kahtlased teod kinni mätsida, kuid kõik ei ole äraostetavad ja olukord muutub tasapisi lootusetuks. Film oli huvitav, aga oleks tahtnud näha rohkem sügavust (nt tegelaste eetilisi kõhklusi) ja konkreetsemat lõppu.

Quiz Show (1994). Tõsielul põhinev draama. Telemälumängus kaotanud mängija teatab õiguskaitseorganitele, et mäng on lavastatud ja osalejatele öeldakse vastused ette. Noor advokaat hakkab asja uurima ja tuleb välja, et asjas on tõetera sees.

Salt (2010). Angelina Jolie kehastatud järjekordne supernaine, CIA-agent paljastatakse spioonina... või nii vähemalt tundub. Filmi jooksul peab tedmatusesse jäetud vaataja oma arusaamu korduvalt ümber hindama, põnevust jätkub.

Fire with Fire (2012). Lihtsast tuletõrjujast saab üleöö võtmetunnistaja, kes peab loobuma oma nimest ja tööst, et kohtuprotsessini elus püsida.

Red Dawn (2012). Ühel ilusal päeval võtab Põhja-Korea kätte ja vallutab ära Ameerika Ühendriigid. Õigel hetkel metsa põgenenud noortest kujuneb väike, aga oluline vastupanuüksus.

Wangan middonaito the movie (2009) e. Wangan Midnight: The Movie. Koolipoiss avastab romulast kena auto, mille ta taastab vaatamata hoiatustele, et tegu on saatanliku autoga, mis juba mitu eelmist omanikku manalateele saatnud. Palju kihutamist saab auto näha ka nüüd, uue omaniku käes. Info kurja auto uutest tegudest jõuab eelmise hukkunud omaniku lähedaste, kirurgi ja tema keskkoolitüdrukust (!) kallima kõrvu.

Idle Hands (1999). Õuduskomöödia. Logeleva poisi käe võtab enda kasutusse saatan (idle hands are the devil's playground) ja hakkab valimatult linnakese elanikke tapma, sh langevad ohvriteks käe tegeliku omaniku kaks sõpra. Need asjaolud kipuvad raskendama ka kaunile naabritüdrukule lähenemist.

Джунгли (2012) e. Dzhungli. Vene suhtekomöödia. Seni töösse sukeldunud arhitekt üritab oma abielu päästmise nimel töö kõrvale jätta ja naisega puhkusereisile minna. Aga keset metsikut loodust lähevad nende suhted niivõrd teravaks, et tsiviliseeritud meetodite asemel võetakse kasutusele muud vahendid.

Fun Size (2012). Lihtne komöödia. Halloweeni möllus kaotab koolitüdruk ära tema hoolde usaldatud väikevenna.

Hoshi o Ou Kodomo (2011) e. Children Who Chase Lost Voices. Jaapani animatsioon. Isa kaotanud üksildane tüdruk sukeldub müstilisse paralleelmaailma. Muidu põnev, aga lõpp vajus kuidagi ära.

L'immortel (2010) e. 22 Bullets. Eks-maffiaboss (vt "Léon: The Professional") on harmoonilise pere-elu nimel oma endisele patusele elule põhjalikult selja keeranud. Ta usub, et vägivald on mõttetu, sest sellele vastatakse ikka ja alati ainult vägivallaga ning lõpuks kaotavad kõik. Kuid ka peale erruminekut tuleb minevik teda kummitama ja tuleb välja, 22 kehasse kihutatud kuuli suudavad ka kõige jäigemaid veendumusi murda.

Detention (2011). Keskkoolinoorte niigi raske elu muutub veel raskemaks kui maskeeritud pahalane paar nende klassikaaslast maha koksab. Nime poolest on see küll õudusfilm, aga pigem on tegu ikkagi julgelt vinti üle keerava noortekomöödiaga. Teistest sarnastest filmidest eristavad seda ohtrad popkultuuriviited ja reaalsuse ning fantaasia piiril kõõlumine (aga selles osas veidi sarnane "Scott Pilgrim vs. the World" on ikka palju parem).

Seven Psychopaths (2012). Selles filmis on raamlooks sõbrad, kellest üks üritab kirjutada stsenaariumi ja teised kaks teenivad elatist koerte röövimisega. Paraku satub nende järgmiseks "kliendiks" väga napi kannatusega mees, kes asub seltskonda taga ajama. Loo käigus kohtub vaataja ka seitsme psühhopaadiga. Toredaid hetki oli (toatäis jäneseid, näiteks), kuid see ei ole selline film, mida kibeleks soovitama või uuesti vaatama.

The Pianist (2002). See on üsna tüüpiline nö holokaustifilm, mis põhineb poola pianisti Szpilmani elul... või siis püüdel holokausti ajal ellu jääda, kui täpne olla.

Lawrence of Arabia (1962). Tühiseks sõduriks peetud britist saab I maailmasõja ajal araablaste kangelane. Film ise ei olnud kuigi haarav (ikkagi "meestekas", on fakt, et ükski naine ei räägi selles filmis silpigi). Küll aga on põnev, et film põhineb tegelikel sündmustel ja päriselt elanud isikul.

The Hobbit: An Unexpected Journey (2012). Suure meediakära saatel saabunud triloogia esimene osa. Koduste mugavustega ära hellitatud kääbik liitub päkapikkude ekspeditsiooniga. Tore, et see raamat lõpuks filmiks tehti, aga kuna lugu ise on tuttav, siis oleks oodanud just eriefektide elamust. Võib-olla oli asi suuremas kaadrisageduses, aga visuaal ei jätnud väga head muljet ja meenutas kohmakat arvutimängugraafikat.

The Watch (2012). Neli tüüpi hakkavad kodanikualgatuse korras kodukandi tänavaid patrullima ja endalegi üllatuseks peavad hoopiski tulnukate invasiooni vastu võitlema hakkama. Kuigi treileri järgi võiks seda filmi pidada pigem halvaks komöödiaks, siis tegelikult pole hullu: saab nalja ja põnevust jagub lõpuni.

The Hunger Games (2012). Film põhineb kuulsal raamatul ja kujutab tulevikumaailma, kus suurema osa ühiskonnast moodustab 12. rajooni jagatud sunnismaine maarahvas, kellele vastandub rikas linnarahvas. Ajaloolistel põhjustel toimuvad igal aastal eri rajoonidest välja valitud noorte vahel vaatemängulised tapatalgud. Kuigi filmi on palju kõrvutatud filmiga Battle Royale, siis sarnasus piirdub üldise ideega, et noored viiakse metsa üksteist maha nottima. Battle Royale oli psühholoogiliselt huvitavam (vastased on klassikaaslased), tunduvalt loogilisem ja detailides läbi mõeldud... isegi õõvastavalt hästi läbi mõeldud.

Safety Not Guaranteed (2012). Ajakirjanik ja kaks praktikanti asuvad uurima meest, kes otsib ajalehe kuulutusterubriigis endale ajarännukaaslast. Kui algul tundub, et tegu on lihtsalt suvalise hulluga, siis tasapisi võtab maad kahtlus, et äkki suudab ta siiski ka päriselt minevikku reisida.

Rock of Ages (2012). Film muusikute elust 80-te Hollywoodis. Väikese ehmatusena selgus, et tegu on muusikaliga, kuid lõppkokkuvõttes oli muusika parim osa filmist.

Four Lions (2010). Üks neist filmidest, mis jätab vaataja segadusse - kas nüüd nutta või naerda - aga vähemalt ei jäta külmaks (vt "Project X"). Heaoluühiskonnast läbi imbunud briti moslemid püüavad alal hoida oma kultuurilist pärandit...  enesetaputerrorismi näol. Paraku ei tule see neil väga hästi välja. Sellise filmi hindamisel kuluks ära mingi huumorivolinik, kes tõmbab piiri musta huumori ja liiga valusa nalja vahele.

Waterworld (1995). Minu rafineeritud ulmemaitset on muidugi raske rahuldada, aga ka objektiivselt võttes on tegu üsna niru filmiga, eriti kui kõrvutada seda hiljuti nähtud teise Kevin Costneri postapokalüptikafilmiga (vt "The Postman"). Vee alla uppunud maailm on väga põnev mõte: ma mäletan, mis tundega ma omal ajal seda treilerit vaatasin. Häirivad aga ohtrad loogikavead nagu ulmekates ikka. "Pahad" olid natuke liiga naeruväärselt esitatud. Meeldis idee, et inimkond on oma olukorraga ära harjunud ja ei aimagi, et lainete alla on maetud linnad.

Resident Evil: Retribution (2012). Võimsa seeria mannetu jätk. Alice püüab põgeneda Umbrella korporatsiooni hiidhoonest ja võitleb enam-vähem kõigi seeria vältel nähtud sombiversioonidega. Ellujäänute elu vabas maailmas näeb ainult natuke ja päris filmi lõpus.

Kriegerin (2011) e. Combat Girls. Lugu saksa neonatside seltskonnast. Peategelasteks on kaks tüdrukut: teismeline Svenja, kes alles liitub neonatsidega ja vanem Marisa, kes hakkab grupeeringu ideedes kahtlema, kui saab lähemalt tuttavaks Afganistaani põgenikuga. Lool eriti selget põhiliini ei ole ja tegelaste siseilma eriti ei seletata, aga vahepeal on lihtsalt tore saksakeelset filmi vaadata.

Cat Shit One (2009). Lühike animafilm, mis huvitava kombinatsioonina kujutab kaamelitest rätipeade vastu sõdivaid imearmsaid jäneseid (see ei tundu enam nii kummaline, kui arvesse võtta, et jänes on jaapani keeles usagi).

Kung fu (2004) e. Kung Fu Hustle. Äksikomöödia. Kahtlaselt hästi võitluskunste valdavad külaelanikud (vt "Scott Pilgrim vs. the World") asuvad gängi vastu. Ohtralt valusaid nalju ja kaklemist.

The Expendables 2 (2012). Vananevate äksifilmide kangelaste võimas ühisfilm. Kui seda minna ränga eelarvamusega vaatama, siis suudab film isegi positiivselt üllatada. Kõik kohustuslikud matšoelemendid on olemas, lisaks saab nalja ka.

M (1931). Killuke filmikunsti ajaloost. Linna terroriseeriv lapsemõrvar on ärevile ajanud kõik politseijõud, mistõttu allilmategelased ei saa enam oma äri ajada. Kurjategijad ei näe muud lahendust, kui mõrvar ise kinni püüda. Huvitav on tollane näitlejatöö, milles on selgelt näha teatri mõjutused: räägitakse selge ja kõlava häälega, kui tegelasel on hirm, siis on tal silmad punnis peas ja keha kössis jms.

My Perestroika (2010). Dokumentaalfilm viiest inimesest, kelle lapsepõlv jäi Nõukogude Liidu aega. Nüüd ei suuda nad ära imestada, kui ulmeline oli tollane elu ja kui tõsiselt nad ajupesu võtsid. Filmi lõpeb nukramates nootides: uuel ajal saab küll poest toredaid asju osta, ent masse on populistlike lubadustega sama lihtne manipuleerida kui ennegi.

The Dark Knight (2008). Uuesti üle vaadatud. Esimese filmi (vt "Batman Begins") vastu ikka ei saa. Suureks miinuseks on Jokker, kes ei ole mulle üheski Batmani filmis meeldinud - nii kuri ei tohiks keegi olla :(

Hodejegerne  (2011) e. Headhunters. Filmi peategelaseks on silmapaistvalt edukas mees, kes vabal ajal varastab erakogudest kunstiteoseid (vahetab need koopiate vastu, kui täpne olla). Erinevalt klassikalistest äksifilmidest ei ole peategelane kindlasti mitte mingi postitiivne kangelane ja talle on raske kaasa tunda, kui teda jahtima hakatakse. Külmaks see film igaljuhul ei jäta.

The Breakfast Club (1985). Klassikaliseid stereotüüpe koondav film karistuseks peale tunde jäetud keskkoolinoortest. Tasapisi leiavad ilus tšikk, kriipi tšikk, nohik, spordipoiss ja kaak, et teiste elud ei olegi nii ideaalsed, kui võib tunduda ning nad ei olegi nii erinevad, kui nad arvavad.

Casablanca (1942). Romantiline draama II maailmasõja aegsest pagulasi koondavast Aafrika linnast. Vaatasin teisel katsel lõpuni ja paraku ei ole see film minu jaoks midagi erilist. Ajalooline taust on muidugi huvitav ja filmi kultuuriline jalajälg oluline.

Lockout (2012). Ulme-elementidega põnevusfilm. Tegevus toimub kosmosevanglas, kus vange hoitakse uudsel meetodil uinutatuna (väärib omaette arutelu, kuidas nii kaob vangistuse karistav ja ümberkasvatav funktsioon). Vanglaga tutvuma tulnud presidendi tütar satub mässu keskele ja võetakse pantvangi. Teda saadetakse päästma noor ja vihane mees, kellel on aga omad huvid, miks ta tahab vanglasse pääseda. Hästi hoogne film, mis on mõnes mõttes hea, sest nii ei jõua süveneda ohtratesse loogikalünkadesse.

Vuosaari (2012) e. Naked Harbour. Lugu talvisest Soome linnakesest ja sealsete inimeste lugudest. Kõigil neil inimestel on omad unistused (saada kuulsaks, saada uuesti lähedaseks oma naisega, säästa oma lapsi pettumustest), kuid soovide täitmise teel ei tee nad alati häid otsuseid. See on üks neist filmidest, mis valab vaataja üle kogu selle saastaga, mida elu võib kujutada (olgu-olgu, lõpp oli natuke helgem). Valge värvi rohkus oli muljetavaldav - lumeväli, mille keskel on üksikud inimasustusele viitavad struktuurid, põhjamaine karge sisekujundus: isegi kirikus ei ole altarimaali, vaid koomiksilaadsed mustvalged pildid.

Iron Man 2 (2010). Tony Stark algul küll naudib tähelepanu, mida tema kui Iron Man saab, ent siis selgub, et see ei ole ainult lust ja lillepidu. Esimene film oli parem. Superkangelaseks saamise lugu on enamasti kõige huvitavam.

Iron Man (2008). Järjekordne superkangelase film. Relvatööstur Tony Stark muudab raputavate sündmuste järel oma vaateid, ehitab endale vägeva kostüümi ja asub klaarima oma firma tehtud vigu. Selles suhtes on tegu natuke teist moodi superkangelasega: ta on täiesti inimlik (st ükski radioktiivne elukas ei ole teda hammustanud või midagi), tema supervõimeks on tehniline taip ja hea stardipositsioon rahalises mõttes.

Project X (2012). Film tõmbab vaataja pidu korraldavate keskkoolipoiste sekka kaasa elama. Suurte ootustega korraldatud pidu läheb käest ära ja mingist hetkest alates ei ole sündivat kaost enam võimalik peatada. Idee on küll huvitav, aga mulle kohe ei istu need justnagu käsikaameraga tehtud filmid (vt "Cloverfield", "Chronicle").

Journey 2: The Mysterious Island (2012). Põnevusfilmi teine osa, kus minnakse otsima Saladuslikku saart, millest kirjutas Jules Verne. Ohtralt kauneid ja võimsaid kaadreid, aga esimene osa meeldis natuke rohkem... näiteks ka seetõttu, et seal ei olnud Gabato tegelaskuju, kes mulle eriti ei meeldinud.

Safe House (2012). Klassikaline meestekas. Noore CIA agendi elu läheb ootamatult keeruliseks, kui ta peab ainuisikuliselt jändama tähtsa kinnipeetavaga, keda kõik tahavad tappa. Selgub, et kõik on üks suur vandenõu ja kedagi ei saa enam usaldada.

Manhattan (1979). Film New Yorgi kultuuri-inimeste vahelistest armukolmnurkadest.

Trigun: Badlands Rumble (2011). Vesterni stiilis animafilm röövlibandest ja neid takistavatest kangelastest, kes maadlevad enda valusa minevikuga.

A Walk to Remember (2002). Teada tuntud lugu: ristuvad korraliku jumalakartliku neiu ja sisimas heasüdamliku "paha poisi" teed (vt "Grease"). Väikese süžeepöörde tulemusena on film palju huvitavam kui esialgu arvata võiks.

Citizen Kane (1941). Film äsja surnud suurmehest, kelle elu (ja eriti müstilist viimast sõna) püüavad ajakirjanikud lahti mõtestada. Kui võitja on see, kellel on surres kõige rohkem asju, siis oli Kane kahtlemata võitja, iseasi kuivõrd rahul ta enda ja oma eluga oli.

Transformers: Dark of the Moon (2011). Transformersite sarja 3. film. Autodeks muutuvad robotid madistavad omavahel planeedil Maa. Lugu ise ei paku mingit vaimset väljakutset, ent visuaal on väga võimas (film, mida on mõtet 3D-s vaadata).

New in Town (2009). Lihtne filmike Miami karjäärinaisest, kes suunatakse ajutiselt väikelinna tööle. Ja muidugi muutub ta sealsete maamatsidega tasapisi lähedasemaks.

Se7en (1995). Uurijad (noor ja vana) püüavad kätte saada jõhkrat sarimõrtsukat, keda inspireerivad seitse surmapattu. See on üks hirmus film, mis läheb lõpu poole veel jubedamaks.

Dragons: Gift of the Night Fury (2011). Lühike jätk esimesele filmile. Muidu tore, aga loo lõpp oli lihtsalt niiiii nõme.

New Kids Nitro (2011). Jätk 2010. aasta filmile, komöödia. Suvalises pommiaugus elavad noored ja vihased mehed hoiavad oma kodukandi au üleval ja võõrad eemal. Olid mõned head naljad, aga muidu on see ikka üsna ropp film.

Sherlock Holmes: A Game of Shadows (2011). 2009. aasta filmi teine osa. Ohtralt vandenõusid ja äksi aga pea-aegu üldse mitte raamatutest tuttavat deduktsiooni ja nupukat probleemilahendust. Seep on ikka palju parem.

Contraband (2012). Minevikule selja pööranud narkosmuugeldaja peab jälle (ainult selleks üheks viimaseks korraks nagu ikka) halvale teele pöörama, et saada suur hulk raha, millega saaks ämbrisse astunud noorema põlvkonna esindaja hädadest päästa.

Underworld: Awakening (2012). Seeria neljas film, sisuliselt "Resident Evil" (vt "Resident Evil: Afterlife") sombide seisukohast. Kõik võtmehetked on olemas: ärkamine alasti laboris peale teadmata ajaperioodi, teadmata kadunud meessoost kaaslane, inimkond võitleb epideemiaga. Aga muidu nagu Underworldi filmid ikka, muidu põnev ja hea visuaaliga, aga vahepeal on loogika lüngad ja natuke liiga palju kähisemist ja hammaste välgutamist.

Man on a Ledge (2012). Põnevik. Äsja isa matnud mees võtab hotellitoa kõrghoones ja astub aknast välja. Paraku asi tundub kahtlane, sest tüüpiline enesetapja vist ei pühi enne tuba sõrmejälgedest puhtaks, eks. Filmi käigus selgub, mis värk on.

Underworld: Evolution (2006). Vampiir ja libahunt saavad palju uut teada oma päritolu puudutavate legendide kohta ja püüavad maailma päästa. Tänu üllatavale pöördele oli esimene film siiski parem.

Underworld (2003). Järgmine seeria-kolefilm (vt "Resident Evil"). Lihtsurelike pilgu eest varjatult jätkub sajandeid kestnud sõda vampiiride ja libahuntide vahel. Nagu analoogilistes filmides ei puudu ka kaunid vampiiritarid ega musklilised libahundid. Lisaks ilusatele detailidele (nt sepised vampiiride villas) suudab ka lugu ise üllatada.

Resident Evil: Afterlife (2010). Umbrella korporatsioon on juba absurdselt kuri ja jätab oma katsetega, kuigi inimkond on välja suremas. Ja välja ilmub paar uut supersombi versiooni.

What's Eating Gilbert Grape (1993). Film, mis koondab päris palju kuulsaid näitlejaid siis, kui nad olid veel nii noored, nii noored. Gilbert on väikelinnas elav noor mees, kes hoolitseb oma perekonna eest, sh vaimupuudega vend ja kriitiliselt ülekaaluline ema. Filmis oli ohtralt veidi häirivaid elemente - hulluga jändamine; keskeakriisis meeleheitel koduperenaine; tüdruk, kes näeb välja nagu poiss, kes on romantilistes suhetes poisiga, kes näb välja nagu tüdruk.

Resident Evil: Apocalypse (2004). Seeria teine osa, mis esimese filmi võlu vastu ei saa. Alice ärkab teadmata aja järel ja avastab, et Raccoon City on vahepeal tundmatuseni muutunud (sombilabori avamine ilmselgelt ei olnud hea mõte). Fun fact: kuigi kõik kohad on neid täis, ei nimetata sombisid kordagi nende õige nimega. Väike GTA nali oli päris hea.

Ghost Rider (2007). Veidi siledama näoga Nicolas Cage müüb oma hinge saatanale ja muutub leegitseva kolbaga (ja-jaa, päriselt-päriselt!) motomeheks, kes otsib kurjad hinged üles ja saadab tagasi põrgusse.

Forces spéciales (2011) e. Special Forces. Afganistaanis nabib Taliban kinni ajakirjaniku, kuna tal on paha komme oma nina igale poole toppida. Appi saadetud üksus teeb küll särava päästeoperatsiooni, ent sealt alates hakkavad asjad viltu vedama.

We Need To Talk About Kevin (2011). Taaskord üks film, mis kinnitab reeglit, et raamat on alati parem. Lugu koolis veresauna korraldanud poisi emast. Kui raamat arutleb, kas Kevini halvale teele kaldumine oli ema süü, siis film, kus Eva Khatchadouriani mängib Jääkuningana (vt "The Chronicles of Narnia") on sellele küsimusele juba kohe ära vastanud. Samas Kevini näitleja oli küll väga usutav: igati sobiv raamatu illustreerimiseks.

My Fair Lady (1964). Klassika, mis lihtsalt tuli ära vaadata. Lähtuvalt oma veendumusest, et inimese surub tema ühiskonnaklassi kõnepruuk, võtab keeleuurija kollegi õhutusel endale põneva ülesande: koolitada tänaval lilli müüvast neiust daam, kellega võib seltskonda minna. Filmi põhi-idee toovad kõige paremini välja selle neiu enda sõnad: oluline ei ole keel, daamina tunneb end see, keda koheldakse daamina.

Just Henry (2011). Lihtsakoeline draama teise maailmasõja järel oma elusid kokku sõlmivatest perekondadest. Sõjas isa kaotanud noormees uurib isa hukkumise tagamaid ja selgub, et asjad ei ole päris nii nagu seni arvatud. Lõpuks läheb muidugi kõik hästi.

L'illusionniste (2010) e. The Illusionist (2010). Animafilm luuser-mustkunstnikust, kellele Šotimaal end üks kohalik neiu kaasa sokutab. Algul meeldivalt seltsi pakkuvast kaaslannast saab tasapisi tüütu koorem. Filmi lõpp oli kurvavõitu (seda enam, et filmi IMDB tutvustus tõotab pigem kaunist armulugu).

Buck (2011). Dokumentaal mehest, kes aitab hobuseid, kellel on probleeme inimestega :) Analoogia hobulausujaga on igati omal kohal, sest sama mees oli oluline konsultant ka vastavas filmis (vt "The Horse Whisperer"). Iseenesest on muidugi efektne kuidas hobust saab mõjutada füüsilise vägivallata, st piirdutakse ainult vaimse vägivallaga :P

Contagion (2011). Klassikaline kurja Aasiast pärineva viiruse film. Näidatakse viiruse levikut läbi mitme loo: meeleheitel pereisa, vaktsiini välja töötavad teadlased, viiruse päritolu ja levikut uurivad ametnikud. Huvitavaks kõrvallooks on vandenõuteooriaid külvav blogija.

Monsters (2010). Ulmedraama õuduka elementidega. Kuus aastat peale teiselt planeedil proove võtnud süstiku purunemist Maa kohal on Mehhiko ja USA vahelisest alast saanud nakatunud tsoon, kus liiguvad tulnukad (sellised kombitsatega, mitte inimkujulised). Olude sunnil peavad üks mees ja naine kodumaale jõudmiseks tsooni läbima ja kohtumine tundmatuga on paratamatu (vt "Jurassic Park").

The Ultimate Gift (2006). Suure päranduse kätte andmise asemel juhatab vanaisa oma ärahellitatud lapselapse katsumuste rajale, et temast saaks parem inimene. Filmil on omad tõusud ja mõõnad, vaataja heldima panemiseks on kindla peale välja mindud (vähihaige tüdruk, murest nõrkev üksikema jne).

Blazing Saddles (1974). Vestern-komöödia. Linnakesse saadetakse uus šerif, kes on paraku... kuidas seda nüüd öeldagi... neeger. Filmis oli palju häid kohti, nt: ratsanik tühjas preerias sümfooniamuusika taustal. Kaamera liigub edasi, ratsanik möödub tänapäevaselt riietatud mängivast sümfooniaorkestrist. Paraku filmi lõpp käis alla ja läks tüüpiliseks madinaks.

Oranges and Sunshine (2010). Lõhutud perekonda kokku viies paljastab sotsiaaltöötaja pika ajalooga (19. sajandist kuni 1970-ni) laste ekspordi Inglismaalt Austraaliasse tööjõuks.

Larry Crowne (2011). Keskealine mees lastakse diplomi puudumise tõttu töölt lahti ja ta otsustab kolledžisse minna, kust leiab uue hingamise ja silmarõõmu. Tegelased olid kuidagi hirmus ebaloogilise käitumisega ja raskesti usutavad.

Captain America: The First Avenger (2011). II maailmasõda. Kehva füüsilise võimekuse tõttu korduvalt sõjaväe poolt tagasi lükatud noormehest tehakse eksperimendi käigus superkangelane.

I Don't Know How She Does It (2011). Lihtne filmike pere- ja töörindel (rohkem siiski viimasel) rabavast naisest.

Mardi Gras: Spring Break (2011). Tüüpiline noortekomöödia - mida eeldad, seda saad. Seltskond kolledžinoori lähev New Orleansisse tänavafestivalile Mardi Gras.

If... (1968). Auväärne briti erakool õpilase silmade läbi, kus füüsiline karistamine ja häbistamine on õpetajate käes igapäevased võtted. Lõpuks lähevad asjad kurjaks, kuna ma seda filmi niikuinii ei soovita, siis võib kohe ette ära öelda, et see on tõenäoliselt üks vanemaid koolitulistamise filme, samas selleni viiv äng ei ole väga hästi välja toodud (vt "Klass").

Blade Runner (1982). Tulevikumaailm, orjadeks loodud tehisinimesed tulevad Maale, kus nad halastamatult maha notitakse. Ulmefilmide puhul on alati hea vaadata, kuidas filmide loomisaegne ülepingutatult ulmeline "kauge tulevik" on juba pea-aegu käes (film toimub aastal 2019). Filmil oleks võinud olla rohkem sisu: tüüpilise ulmekate probleemina võetakse hea idee ja mätsitakse selle ümber ohtralt taga-ajamist ja tulistamist. Ja muidugi küsiti vähem kui nädal hiljem mälumängus Rutger Hauerit ja ma ei teadnud...

Return to Paradise (1998). Film eetilisest dilemmast: Malaisias lõbutsenud juhuslikud seltskonnakaaslased pöörduvad tagasi koju Ameerikasse ja saavad tükk aega hiljem teada, et maha jäänud sõber ootab surmanuhtlust narkootikumide omamise eest. Tema elu päästaks, kui kaaslased võtaks ametlikult osa süüd omaks ja jääks kohalikku vanglasse karistust kandma. Lisaks kamaluga draamat ja pisaraid.

The Sunset Limited (2011). Jumalakartlik neeger nurjab valge vanamehe enesetapukatse ja veab ta oma koju, misjärel nad vaidlevad elu ja usu teemadel.

Sunshine (2007). Ulmekas tulevikumaailmast, kus Päike on kustumas ja tiim astronaute suundub seda pommiga uuesti süütama. Teaduse poolt ei maksa muidugi ülearu tõsiselt võtta. Põnev: rasked otsused kategoorias üksikisik vs kogu inimkonna tulevik, mida püüakse kainelt ja loogiliselt arutledes lahendada. Õuduka elemendid oleks võinud samahästi ära jätta.

Submarine (2010). 15-aastase poisi esimesed kobavad sammud suhete maailmas, mida raamistab ängistav tung oma vanemate (vähemalt näiliselt) lagunevat suhtet lappida. Mitmeid häid nalju, kuid eelkõige on tegu siiski draamaga.

Amadeus (1984). Mozarti elust läbi Salieri silmade, valdavaks teemaks Salieri kadedus, et sellise jumaliku ande sai nii vulgaarne inimene kui Mozart. Uhked kostüümid, ent napilt mõtet.

Equilibrium (2002). Ulmekas tulevikust, kus sõdade vältimise eesmärgil on ravimite abil alla surutud see, millest jamad alguse saavad - inimeste tunded. Asja irooniana käib paraku halastamatu põranda-aluste "tunderoimarite" mahatapmine (loe: ohtralt võitlust ja tulistamist). Filmi võlu oli idees endas ja detailides: uue aja isikupäratud korterid, kus käiakse vaid magamas; absoluutne kunsti ja meelelahutuse puudus; mitte-tundjate täielik mõistmatus "tunderoimarite" motiivide suhtes (nt milleks koeri peetakse - kas toiduks?).

Stalker (1979). X aastat hiljem teisel katsel lõpuni vaadatud (subtiitritega on ikka lihtsam). Raamatust oi kui kaugel, võiks käsitleda raamatu (vt Väljasõit rohelisse) järjena. Film on pigem mõtisklus inimloomusest, kuid Ameerika filmidest läbi-imbununa soovinuks lisaks sõnalisele rohkem pildilist ulmet. Mõte: suurim, tegelik südamesoov on palju madalam ja isekam kui inimene ise arvab. Aga oi-oi kui põnev on selle filmi tegemislugu (nt kuidas Tarkovski käskis niidult välja noppida mitte-aktsepteeritavat värvi lilled, kuidas asja filmiti kaks korda ja pidevalt muudeti).

E.T.: The Extra-Terrestrial (1982). Tuli pop-kultuuri paremaks mõistmiseks (vt "Paul") ära vaadata. Õnnetu tulnukas jääb kosmoselaevast maha ja lapsed võtavad ta enda hoole alla. Ohtralt klišeesid ajast, mil need veel ei olnud klišeed. Mul oli sellest tulnukarassist kohutavalt kahju - juba sünnipäraselt liikumispuudega, peavad oma lühikestel jalgadel vaevaliselt komberdama...

También la lluvia (2010) e. Even The Rain. Boliivias filmitakse Columbuse lugu, kuid tööd hakkavad häirima kohalike meeleavaldused seoses veevarustuse erastamisest tulenevate probleemidega. Pärismaalaste rõhumise vahel enne ja nüüd ei tundugi enam kuigi suured (nt kuidas tühise summa eest palgatakse näitlejaid, kelle isiklikest soovidest eriti ei hoolita). 

American Graffiti (1973). Noorte viimane ühine õhtu kolkalinnas enne kui sõprade teed lahku lähevad. Ühtlasi üks Harrison Fordi varastest rollidest.

Barry Lyndon (1975). Lihtsat päritolu iiri poisi seiklused 18. sajandi Euroopas, mis peale ohtraid sahkerdamisi tipnevad armastuseta abieluga aristrokraadiga. Üks väheseid filme, kus peategelane on ilmselgelt ebasümpaatne.

Neds (2010). 1970. aastate Glasgow, lugu sellest, kuidas noore inimese vaimsed anded ei tähenda helgema tuleviku seisukohast eriti midagi, kui ta elab probleemses perekonnas ja kampade keskel (vt "Gran Torino", "Harry Brown").

New Kids Turbo (2010). Jabur komöödia väikeasula tüüpidest, kes majanduskriisi saabudes vallandatakse ja talustavad seejärel mässu: lõpetavad kõige eest maksmise. Seepeale läheb asi muidugi kurjaks.

Самый лучший фильм 3-ДЭ (2011) e. The Best Movie 3D. Läbikukkunud filmitegijad peavad loetud päevadega filmima seitse filmi ja saab kõvasti möllu.

Judas & Jesus (2009). Animafilm. Kristuse lugu Juudase seisukohast, lastele mittesoovitatav.

The Goods: Live Hard, Sell Hard (2009). Müügimehed tulevad läbikukkumise äärel olevale automüüjale appi. Filmis on häid hetki, aga süžee on üsna etteaimatav.

How to Be a Serial Killer (2008). Tüüp õilistab sarimõrvari ametit ja lõpuks jõuab omadega ummikusse.

The Haunted World of El Superbeasto (2009). Väga väga imelik film ohtrate allavöö naljadega (multikas).

August Rush (2007). Roosamannalugu eriti andekast lastekodulapsest, kes loodab muusika abil oma vanemad leida.

Next Day Air (2009). Postipakk kokaiiniga toimetatakse valesse korterisse ja sellest tuleb suur jama. Narkoärika pruudi Chita tegelaskuju oli lahe.

Ghosts of Girlfriends Past (2009). Tüüp taipab, kui valesti ta on käitunud jne. Üllatuslikult :P lõpuks armastus võidab.

Some Like It Hot (1959). Mingi ime läbi nägin ma seda filmi esimest korda alles 2009. aastal.

 

Kohustuslikud

Head

Vaadatavad

Üsna vaadatavad

Oli hetki

Pettumus

   
 
             
      Viimati täiendatud 1. juulil 2018