Button Text  
             
 
Filmilogi
Button Text
Button Text
Button Text
Button Text
Button Text
 

Pettumus

(Kui oleks teadnud, et selline, ei oleks ilmselt vaadanud)

 

Hõbepulm (2013). Kurb lühifilm hõbepulma peost, mille käigus selgub, et paari elu ei ole kuigi roosiline.

Ghost in the Shell (2017). Mitte eriti hea kultusulmeka niru filmiversioon. Tore, et mõned asjad vaatajale paremini ära seletati, kuid erilist vaimustust ikkagi ei tekitanud.

xXx: Return of Xander Cage (2017). Hurmurist eriagendi uued seiklused.

Защитники (2017) e. The Guardians. Segastel aegadel loodi salajases laboris eriliste võimetega inimesed. Film algas uhkelt peale, ent vajus kiiresti ära.

Officer Downe (2016). Surematu politseinik võitleb väsimatult kurjamitega. Koomiksil põhinevale filmile omaselt on liiga palju räiget vägivalda ja üdini õelaid tegelasi.

Jason Bourne (2016). Ennast varjav superagent hakkab taaskord oma minevikku lahkama, saatjaks pidev deja vu. Põgenemis-stseenid Ateena tänavarahutuste keskel oli huvitav idee, kuid muidu oli möllu liiga palju ja põnevat lugu liiga vähe.

Kertu (2013). Lihtne eesti film. Ilusaid hetki oli, aga ebameeldivamate kohtade tõrvatilgad rikkusid filmi ära.

Klassikokkutulek (2016). Neljakümnendates mehed möllavad enne suurt klassikokkutulekut natuke linna peal. Ohtralt nilbeid nalju, samas oli tore näha endistes tööruumides filmitud kaadreid.

True Story (2015). Läbikukkunud ajakirjanik saab uue võimaluse kohtu all oleva mõrtsuka raamatu kirjutamisega.

The Revenant (2015). Testosteroonist nõretav film 19. sajandi Ameerikast, kus surmale määratu pähe maha jäetud mees läbi metsiku looduse tagasi tsivilisatsiooni rändab. Inimese ja looduse vahelisest vägikaikaveost on tunduvalt paremaid filme (vt "Into the Wild" ja "127 Hours").

Anomalisa (2015). Animafilm ärireisil viibivast mehest, kes ei suuda enam kuidagi maailmaga suhestuda ning kibeleb kõrvalhüpet tegema. Loo käigus visatakse õhku ohtralt küsimärke, kuid vastusteni ei jõuta.

Blind (2014). Hiljuti pimedaks jäänud naine irdub toetavale abikaasale vaatamata koju ja hakkab endale igasugu asju ette kujutama.

Maze Runner: The Scorch Trials (2015). Postapokalüptikafilmi teine osa. Seekord avastavad noored Suurt Kurja Maailma väljaspool labürinti.

Obvious Child (2014). Noor stand-up koomik jääb üheöösuhtest rasedaks ja otsustab abordi kasuks. Filmis eriti midagi ei juhtu ja teemasse ülemäära põhjalikult ei süveneta.

Insurgent (2015). Kuulsa saaga teine film. Noored püüavad lõhkuda postapokalüptilist tulevikuühiskonda. Simulatsioonide osa oli haarav, kuid tegelaste ebaloogilised otsused ja punnitatud traagika ei lase filmi nautida.

Enemy (2013). Müstikaelementidega põnevik. Loo peategelane hakkab ajama oma teisiku jälgi. Film jäi natuke tabamatuks, eriti lõpukaadrid. Kahju, kui filmi Suurest Ideest saab aru alles hiljem IMDb-d läbi töötades (vt "Third Person").

Jupiter Ascending (2015). Efektne kuid igav ulmefilm. Lihtne teenijanna osutub oluliseks lüliks maavälise tsivilisatsiooni võimuvõitluses. Häiris, et vaataja uputati üle infoga tulnukate maailma kohta: läks liiga tihedaks.

Birdman: Or (The Unexpected Virtue of Ignorance) (2014). Eelkõige filmirolli järgi tuntud vananev näitleja igatseb saavutada uue kuulsuse oma debüüdiga Broadway lavalaudadel. Reaalsus on segatud üleloomulikkusega ning vaataja otsustada jääb, kas peategelane on tõepoolest eriliste võimetega või kannatab lihtsalt luulude all. Ajapikku läheb olukord aina segasemaks ja filmi peidetud Sügavat Sisu ei õnnestunudki üles leida.

The Interview (2014). Poliitmaastikul kirgi kütnud komöödia. Seni kõmu-uudistele keskendunud saatejuht kutsutakse Põhja-Koreasse, kus ta peaks lugupeetud diktaatorit intervjueerima. CIA tahab aga hea juhuse ära kasutada ning annab saatejuhile ülesande diktaator tappa. Naljad ei olnud filmis eriti õnnestunud ja mõttetut vägivalda oli liiga palju.

The Imposter (2012). Dokumentaal noorest prantslasest, kes võtab kätte ja otsustab teeselda Ameerikas kaduma läinud blondi teismelist. Kummalisel kombel lähebki see läbi. Film püüab kangesti vihjata, et kadunud poisiga juhtus midagi hullu, aga faktide puudumise tõttu ei tule hästi välja...

Fruitvale Station (2013). Film kujutab 22 aastase mustanahalise viimast päeva. Kuna film põhineb tegelikel sündmustel ja kadunukeste kohta ei tohi halba sõna öelda, siis paratamatult on film üsna ühekülgne ja igavavõitu.

Oslo, 31. august (2011) e. Oslo, August 31st. Norra film. Edukalt narkovõõrutuse läbinud noormees naaseb Oslosse, et kohtuda oma vanade sõpradega ja leida töö. Vanasse keskkonda naasnuna seisab ta silmitsi samade põhjustega, miks ta omal ajal meelemürkidest abi otsis. Peategelasel on kõik eeldused eduks (mille vähemalt näiliselt on saavutanud tema sõbrad), kuid elust rõõmu tunda ta ei suuda.

Teorema (1968) e. Theorem. Salapärane noormees ilmub perekonna ellu ja raputab kõigi pereliikmete elusid. Filmis on ohtralt sümboolikat ja aimatav materialismi kriitika. Paraku täiendavate seletuste puudumisel jätab tegevus lihtsalt hirmus kummalise mulje - mingisugust Suurt Ideed filmi lõpuks välja ei kooru.

The Song of Lunch (2010). Keskealine kirjastajana töötav mees kutsub lõunale oma kunagise kallima. "Võluvalt" torisedes (?!) loodab ta naise südant tagasi võita. Kõvasti on rõhku pandud mehe ilukõnelistele sisemonoloogidele, kuid see nutikas idee ei tee filmi vaadatavaks.

Imaginaerum (2012). Nightwishi filmiks laiendatud muusikavideo. Peategelaseks on teadvuse piiril kõõluv vanamees, keda painavad minevikusündmused.

How to Survive a Plague (2012). Dokumentaalfilm AIDS-i muutumisest ravitavaks haiguseks. Tutvustuse järgi võinuks oodata midagi asjalikumat: kuidas süsteemne lähenemine viis efektiivsete ravimite tootmiseni. Tegelikult keskendus film erinevate meeleavalduste tutvustamisele ja sisuline tegevus ning teadusavastuste osa suruti tagaplaanile.

A Good Day to Die Hard (2013). Seeria kuues film. Moskvasse poja kohtuprotsessile minnes satub McClane kohalike tipp-kurikaelte madistamise keskele. Kahjuks ei ole selles filmis säilitatud esimestest filmidest tuttavat õhustikku - peategelane ei ole enam lihtne torisev politseinik, kes end keerulistest olukordadest välja macgyverdab.

Killing Them Softly (2012). Kaks tüüpi röövivad maffia kaitse all olevat põrandaalust kaardipõrgut ja ohvrid ei jäta seda muidugi niisama. See oli kohutavalt igav film,  püüe teistest filmidest erineda (nt muusika puudumisega) tegi asja ainult hullemaks.

Ice Age: Continental Drift (2012). Vana hea mammuti, laisklooma ja mõõkhambulise tiigri seltskond heitleb seekord mandrite triiviga. Kas asi on minus või lähevad selle seeria filmid järjest halvemaks? Filmis ei olnud ei üllatusi ja oli vist ainult üks hea nali. Oleks siis võinud vähemalt rohkem suurte silmadega karvaseid elukaid näidata (piraadilaeva jännu nunnumeetrit põksuma ei pannud). Näkku karjusid kasutamata jäänud Titanicu analoogiad (kuulus "Come back! Come back!" näiteks). Shrek on järgede needusele paremini vastu pidanud.

Ao, le dernier Néandertal (2010) e. Ao the Last Hunter. Eriti kauget ajalugu käsitlev draamafilm rahumeelsest neandertaallasest, keda tänapäevased inimesed (Homo sapiens) taga kiusavad. Siiski-siiski, üks noor ema, keda ta aitab, hakkab tasapisi nägema temas midagi enamat kui moondunud näoga koletist. Läbivaks tooniks on neandertaallaste hõimude hääbumine. Film koosneb ohtrast mörisemisest ja mõningasest madistamisest. Uudsuse võlu on põhiline, korduvalt seda filmi küll ei ole mõtet vaadata. Peale väikest tsenseerimist saaks sama loo põhjal teha ühe täiesti tavalise Disney multika.

The Prodigies (2011). Ilusasti joonistatud ja alguses paljutõotav animafilm. Äsja oma vanemad kaotanud probleemse teismelise võtab enda hoole alla kogu oma elu supervõimetega inimesi otsinud mees. Usu inimkonda taastanud, jätkab seesama teismeline täiskasvanuna oma õpetaja tööd ja otsib laiast maailmast eriti geniaalseid noori. Selle tulemusena kokku toodud viisik satub aga paraku kallaletungi ohvriks ja nad pööravad oma võimed (millised need täpselt on, selgub alles poole filmi peal) lihtsurelike vastu. Idee on küll köitev, aga lugu ise on kehv ning analoogide (vt "Heroes", "X-Men") vastu see film ei saa.

American Reunion (2012). American Pie järg, täpselt selline film nagu oodata võis - komöödia, mille ajal aju võib puhkama jääda. Esimesest osast tuttavad keskkoolinoored saavad kooli kokkutulekul uuesti kokku. Kõik maadlevad oma elu- ja suhteprobleemidega (vt "О чём говорят мужчины"), samas kerkivad uuesti üles ka aastatetagused suhteprobleemid. Üsna valus oli vaadata, kuidas tegelased lahendavad natuke keerukaid olukordi alati võimalikult piinlikul moel.

Alien: Resurrection (1997). Ulmesaaga neljas film. Lõpuks ometi käsitletakse põhjalikumalt kõikide filmide tagaplaanil tiksunud kõrvalteemat: nimelt on kurjad teadlased lõpuks ometi tulnukad enda käsutusse saanud ja kasvatavad neid laboris. Samuti kohtume Ripley klooniga (vt "Resident Evil: Extinction"). Neljast filmist kõige nõrgem.

Puss in Boots (2011). Shrekist tuntud saabastega kassi iseseisvad seiklused võlu-ubade otsingul. Ilus filmike (eriti pilvemaailm), aga lugu ei ole kuigi huvitav.

Chronicle (2012). Mulle kohe ei meeldi need justnagu käsikaameraga tehtud filmid (vt "Cloverfield"). Lugu iseenesest huvitav - supervõimed saanud koolilapsed - kuid Misfits on sama ideed palju põnevamalt lahanud, filme pahadest antisuperkangelastest on küll ja küll.

Shame (2011). Üks nendest gunztipärastest filmidest. Lugu mehest, kellele porno on elu ja püsisuhe on ulme. Õe külastus lööb ta senise elukorralduse sassi (kalduvus uksi mitte lukustada ja teistega mitte arvestada aitab muidugi ka kaasa).

Las acacias (2011). Ruben on veoautojuht, kellele tema tavalisel marsruudil sokutatakse peale reisijad - naine sülelapsega. Mitte et see halb film oleks, aga lihtsalt midagi ei toimu, suur osa filmist ongi lihtsalt autosõit ja üksikud repliigid.

Dreams of a Life (2011). Dokumentaal naisest (Joyce Vincent), kes leiti oma korterist surnult... ligi kolm aastat hiljem. Üllatav on, et tegu pole mitte üksiku hullu kassipidajaga, vaid särava ja (vähemalt kunagi) üsna seltskondliku naisega. Film koosneb vestlustest tema tuttavatega, mille tulemusena konstrueeritakse tema elutee ja portree. Lugu ise on ilmselt subjektiivsetest arvamustest kokku klopsitud (nt ei soovinud kommentaare anda naise neli õde) ja juhtunu tagamaad jäävad ikkagi selgusetuks.

God Bless America (2011). Peale mitmeid tõsiseid saatuselööke saab keskealisel Frankil elust ja inimestest villand ja ta asub relvaga tüütuid inimesi maha kõmmutama. Sama ideed käsitlev Keeping Mum on ikka palju-palju parem film.

The Rum Diary (2011). Paul Kemp on mõningase alkoholiprobleemiga kirjanik, kes võtab vastu vähelubava ajakirjanikutöö Puerto Ricos. Midagi väga haaravat paraku selles filmis ei ole, Johnny Depp on ka ainult vanemaks jäänud.

Sleeping Beauty (2011). No mõne filmi treiler on kohe nii põnev, et tahad teada, mis värk on. Paraku antud juhul filmi vaatamisest abi ei olnud, sest lahtisi otsi jäi ohtralt. Lugu on inglinäolisest, kuid mitte eriti vooruslikust tudengineiust, kes võtab vastu tööpakkumise, kus tema ülesanne on olla tugevate uinutite mõju all ja magada sellal kui tema keha mitteinvasiivselt tarbitakse. Emily Browning ise ongi paraku parim osa sellest filmist (vt "Sucker Punch").

Der Himmel über Berlin (1987) e. Wings of Desire. Suurem osa filmist kujutab inglite kulgemist Berliinis surelike silme eest varjatult. Põnev on mustvalge ja värvilise pildiga mängimine: inglid näevad maailma mustvalgena. Aga ega filmis palju ei juhtu ja uni on kerge tulema. Inglid ise on parim osa filmist - kuidas nad inimeste mõtete peale heldivad ja tasakesti omaette naeratavad ning meeleheite piirile viidutele lohutust pakuvad (kui keegi leiab keset oma muremõtteid endast ootamatult uue jõu, siis sel hetkel võtab üks ingel ta õrnalt embusesse).

Another Earth (2011). Draamalugu perekonna surnuks sõitnud teismelisest peale tema vanglast vabanemist. Teine planeet Maa on filmile pigem vägivaldselt külge keevitatud ja on põhiliselt sõnaline, kui välja arvata taevast avanev pilt ja kaks sekundit filmi lõpus. Film on draamana päris hea, aga selle ulme-element on täielik pettumus, nt ei näidata ka neid kohtumisi erinevate platneetide  elanike vahel, milleks kogu filmi vältel lootust antakse.

The Elephant Man (1980). Tõsielul põhinev lugu ohtrate väärarengute, ent vaimselt igati normaalsest mehest, kelle arst päästab tsirkuse eksponaadi staatusest. Film jäi kuidagi pinnapealseks, panustades vaataja kaastundele ja draamale. Eelkõige jäi arusaamatuks, miks peategelane kohati käituski rumala puuriloomana ega nt rääkinud olukordades, kus see võinuks teda aidata (vt "Kui delfiinid nii targad on, miks nad siis igludes elavad?").

Kiss Me Deadly (1955). Mees võtab enda auto peale hääletava naisterahva, kuid siis lähevad asjad kurjaks, sest naine teab midagi, mida ta teada ei tohiks. Film noir klassika.

Kimjongilia (2009). Dokumentaal Põhja-Korea põgenikest. Oleks võinud olla rohkem ajaloolist infot ja vähem üksikisikute lugudele keskendumist.

2046 (2004). Hong Kongi film, mitu läbipõimunud õnnetu armastuse lugu. Kronoloogiliste nihetega filmi tegi veelgi raskemini jälgitavaks, et kõik pilusilmad on väga ühte nägu. Filmi huvitavaim mõte: armastuses on oluline ka ajastus, ei tohi kohtuda liiga vara või liiga hilja.

Brazil (1985). Bürokraatilik tulevikumaailm (bürokraatia ilma e-võimekuseta on kohutav paberitega sahmimine). Tühine ametnik topib oma nina võõrastesse asjadesse ja muutub riigivaenlaseks. Elamused: noor Robert De Niro.

Hanna (2011). Teismeline tüdruk, kes on koolitatud palgamõrtsukaks. On väga efektne, kuidas blond tüdruk mehi paremale ja vasakule pillub. Paraku enamik filmivaatamisest kujunes soigumiseks, kuidas isa oma tütrele muu maailma osas nii lünkliku õpetuse andis (elementaarne suhtlemisoskus, tavaline koduelektroonika).

IMAX Hubble (2011). Dokumentaal, Hubble teleskoobi lugu keskendudes viimase parandamismeeskonna väljasõidule. Ise-enesest filmil pole häda midagi, aga ninast kinni ka ei hakanud.

The Encounter (2010). Juhuslikud inimesed kohtuvad teeäärses sööklas, mida juhatab Jeesus (jah, seesama). Filmis olid omad hetked, kuigi lõpp vajus ära. Peaks mainima, et IMDB reiting on vahepeal kohutavalt langenud...

Zeitgeist (2007) ja Zeitgeist: Addendum (2008). Viimase vastu ikka ei saa (vt "Zeitgeist: Moving Forward"). Põhimõtteliselt nutt ja hala sellel teemal, kuidas majandus on kole, religioon on paha ja rikas eliit mitte ei tšilli palmi all vaid haub kurje maailmavallutusplaane.

The Scientist (2010). Naise ja lapse kaotanud füüsik masendub ja ehitab keldrisse müstilise masina, mis teeb... midagi... Härrad filmitegijad ei mõelnud paraku sellele, et vaatajad tahavad ka nende sügavale ideele pihta saada, seega põhimõtteliselt on see film lihtsalt ühest tüübist, kes oma maja mööda ringi kondab.

The Holy Mountain (1973). Fantaasiafilm vaimsest rännakust. Oli ka huvitavamaid hetki (nt seitsme ränduri tutvustus), paraku oli film ohtralt üle külvatud mitmete ebameeldivate stseenidega (ohtralt verd ja vigastamisi jms). Ja see film mitte ainult tundub nagu oleks, vaid (Wiki andmetel) ongi tehtud LSD ja seente mõju all.

Rabbit Hole (2010). Poja ootamatu surm paiskab abielupaari elu segi ja võtab elult sihi.

Sucker Punch (2011). Selle filmi tegijad ilmselt mõtlesid, et oleks äge teha film maailmasõjast, üks draama alusetult hullumajja saadetud tüdrukust, üks fantaasiafilm lohedega ja üks lugu lõbutüdrukute elust. Viga oli see, et nad otsustasid kõik need teemad üheks filmiks kokku sulatada. Oma sihtgrupp on kindlasti olemas - võitlusi ja kauneid poolpaljaid tüdrukuid on jalaga segada.

Dear Mr. Gacy (2010). Noormees alustab koolitöö eesmärgil suhtlust surmamõistetud sarimõrvariga, arvates, et suudab teda üle kavaldada. Palju painavaid ja häirivaid stseene.

The Day of the Triffids (2009). Tore vaadata, kuidas raamatut mugandatud, ent ega IMDB reiting midagi head ei lubanud. Huvitav ja loogiline oli trifiidiõli kasutamine kütusetootmises. Muidugi kuhjaga plahvatusi ja draamat (pimedaks jäämine toimub hetkeliselt; lennukeid sajab taevast alla). Kõige muu seos loodusteaduste ja loogikaga oli nõrk (heterotroofse taime produkt päästab maailma kliima soojenemisest; taime ladva hävitamine on koheselt surmav; pool tundi peale õnnetust lähevad inimesed valitsuse ette toitu ja vett nõudma). Järjekordne näide sellest, kuidas raamat on tunduvalt sügavam ja mõtlikum kui film (vt "Sauruste park").

Inside Job (2010). Dokumentaal finatskriisist. Ei midagi põrutavat, ei ühtki säravat kõnelejat.

Another Year (2010). Vanapaari õnne paistel soojendavad end elus pettunud ja veidi tasakaalutu vanatüdruk ning teised sõbrad ja sugulased. Filmil pole ise-enesest viga, ent lugu lootuste ja unistuste luhtumisest on kurb.

Kalina krasnaya (1973) e. The Red Snowball Tree. Puhtalt vene keele õpetaja soovitusel vaadatud. Vanglast vabanenud varas püüab maakolkas uut, ausat elu alustada, kuid see ei õnnestu tal mitte.

Eyes wide shut (1999). Kunagi telekast osaliselt nähtud, nüüd lõpuni vaadatud. Noorpaar saab aru, et igav rutiinne abielu on täitsa tore ja mõistlik on mõnest asjast mitte rääkida. Alice'i tegelaskuju jättis hästi halva mulje - kuidagi ebaloogiline ja natuke hüsteeriline. Ohtralt paljaid inimesi. Et vaatasin vene keeles (!), õppisin ära uue, filmis ohtralt kasutatud tegusõna.

I am (2010). Mitme inimese põimuvad eludraamad, mis lõdvalt seotud kümne käsuga. Vähihaige külmutamise liin oli kõige põnevam, kuid jäi lõpini selgitamata.

Enter the Void (2009). Hirmus hirmus film. Tugevast sidemest orvuks jäänud Jaapanis elava õe-venna vahel, mis ületab elu-surma piire. Kõige meeldejäävam oli eriti jõhker stseen, kus näidatakse autokokkupõrget ja seejärel surnult lebavaid vanemaid läbi tagaistmel nutvaite laste silmade.

Once Upon a Time in Mexico (2003). Ohtrate kuulsustega jätkufilm Desperadole. Meelde jäid vaid kehvad hetked (nt pimedaks torgatud Johnny Depp, kes ei tee juhtunust mingil kummalisel põhjusel suuremat numbrit) ja ohtrat tulistamist.

The Expendables (2010). Paar päeva jäin kirjutamisega hiljaks ja nüüd ei mäleta enam muud kui et filmis olid Stallone, Arnold, Bruce Willis jms kuulsad nimed, aga sisust enam suurt ei mäletagi...

Splice (2009). Kurjad teadlased segavad inimeste ja loomade geene. Iseenesest haarav (kuigi teaduse poolt ei maksa ilmselt väga tõsiselt võtta), aga filmi lõpu poole kiskus tegevus kuidagi naba alla ja etteaimatavaks...

Don McKay (2009). Tüüp kolib sureva (kuid väga kõbusa) ekskallima juurde elama. Väike krimi moment on ka sees. Esimese filmi poole sees midagi põnevat ei juhtu. Äkki kunagi vaatan teise poole ka ära.

The Greatest (2009). Peale teismelise poja surma tuleb vanemate juurde abi otsima pojast rasedaks jäänud tüdruk.

The Losers (2010). Ohtrate loogikavigadega äksifilm väga pahast mehest, keda natuke vähem pahad mehed (ja 1 naine) tabada püüavad.

The Boondock Saints II: All Saints Day (2009). Action. Ühiskonna sanitaridest relvakangelased tapavad Bostonis pahasid. Lugu on kuidagi nõrk ja raske kaasa minna (jõhkrust ja ohtrat tapmist ikka ei õnnestu positiivsena näidata).

Uncertainty (2009). Krimi & suhtedraama. Kaks alternatiivset lugu sõltuvalt sellest, mida paar otsustab. Veniv ja sisutu.

A Christmas Carol (2009). Toriseva vanamehe silmad avatakse ja ta hakkab heaks (loe: tüüpiline Disney). Kuidagi igav oli ja tobe, kui kummitused jälle suvalises kohas lõrisema hakkasid.

The Imaginarium of Doctor Parnassus (2009). Fantaasiamaailm, ohtralt müstikat ja armastuslugu.

Possession (2009). Draama - naise abikaasa ja tema natuke hirmutava olemisega vend jäävad mõlemad autoõnnetuse järel koomasse ja abikaasa "hing" läheb venna kehasse (või midagi).

Leaves of Grass (2009). Naljasugemetega actiondraama. Lugu kahest kaksikvennast, kellest üks on filosoofiaprofessor ja teine kanepikasvataja. Olude sunnil peab elus rohkem edasi jõudnud vend vihatud kodukanti tagasi pöörduma.

Das weisse Band - Eine deutsche Kindergeschichte (2009) e. The White Ribbon. Esimese maailmasõja eelne Saksamaa külake, kus lastel on probleeme eetika ja moraaliga. Sünge film. Mälumängus küsiti ja ma ei osanud, deem.

Aguirre, der Zorn Gottes (1972) e. Aguirre: The Wrath of God. Kamp saksa keelt kõnelevaid :) hispaanlasi lähevad El Doradot otsima, saatjaks verejanulised pärismaalased ja langev moraal. Filmis väga palju ei juhtu, pigem selline meeleolu edasiandmise film. Mõningatel andmetel üks sajast (!) filmist, mis tuleks elu jooksul ära vaadata.

Killer Bean Forever (2009). Animafilm actioni austajatele. Põnev on pigem filmi taustalugu (väikese eelarvega ja sisuliselt ühe inimese tehtud).

$9.99 (2008). Animafilm väikestest inimestest - elu mõtet otsiv töötu, kadunud naist leinavast kodutust, üksildasest vanamehest, jalgpallifännist poisist jne. Kategooriast What do you mean, it wasn't made on drugs?

Астенический синдром (1989) e. The Asthenic Syndrome. Raamatu järgi üks 1000-st filmist, mis tuleks elu jooksul ära vaadata. Põhimõtteliselt lugu stiilis "ma ei kuule sind sa ei kuule mind", mille käigus hüppab ekraanilt läbi meeletu hulk inimesi. Loo selgrooks on suvalistel hetkedel magama jääv kooliõpetaja.

Apocalypse Now (1979). Haaravaid hetki oli küll, aga see film kestis lihtsalt niiiii(i) kaua ja lõpp vajus ära.

Primer (2004). Ma, rumal inimene, ei saanud lihtsalt midagi aru :( Teist korda hoolikalt üle vaadates osutub film ehk palju paremaks.

Todo sobre mi madre (1999) e. All About My Mother. Algul paljutõotav, aga kui sisse toodi rase HIV-positiivne nunn ja transvestiidist eksabikaasa, muutus natuke tobedaks.

Sherman's Way (2008). Kontorirott avastab pärapõrgus, kuidas vabamalt võtta.

Taken (2008). Endine spioon tõttab päästma oma röövitud tütart, kes on masendavalt tänamatu.

A Fish Called Wanda (1988). Lõpuks vaatasin klassika otsast lõpuni ära. Palju ebameeldivaid inimtüüpe.

Law Abiding Citizen (2009). Tüüpiline ma-maksan-kätte-sest-mu-perekond-mõrvati film, kus aga vaene kannataja on ise veel hullem kriminaal.

Extract (2009). Oma eluga kimpus tehaseomanikust. Filmis olid omad head hetked (paadunud varganeiu ja eriti rumala ilueedi tegelaskujud), aga lõppkokkuvõttes erilisi elamusi ei tekitanud.

Treeless Mountain (2008). Korea film. Ema jätab oma tütred sugulaste hoolde. Napi sisu ja lõputa film.

The Tournament (2009). Battle Royaliga analoogiline tapafilm (aga tegelased on täiskasvanud ja linnas).

Public Enemies (2009). Suurepärased näitlejad, suurepärane kaameratöö jne... aga paraku pole sellest kõigest abi, kui filmil sisu ei ole.

Nothing Like Holidays (2008). Sassis peresuhetest + klassikaline õnnelik lõpp. Nähtud juhuslikult ja ettekavatsemata.

Year One (2009). Lugu sellest, kuidas juba ürgajal oli raske naisi lantida ja sellest, mis on maailma ääre taga.

Lies & Illusions (2009). Action. Lihtsurelik haaratakse teemandijahti.

I'll Believe You (2007). Raadiosaade laseb eetrisse kõik hullude kõned tulnukate vms kohta kuni ühel päeval õnnestub midagi põnevat kinni püüda.

Bad Guys (2008). Peale ebaõnnestunud diili peidavad narkoärikad end kuskil urkas ja jagelevad. Film ise küll ei vaimusta, aga on omad head hetked.

In The Electric Mist (2009). Detektiivilugu ulmeka elementidega.

Observe and Report (2009). Kaubanduskeskuse turvamees, kes arvab endast liiga hästi.

The General (1926). Rongi-, sõja- ja armastusfilm. Kategooriast "üks tuhandest filmist mis tuleb elu jooksul ära vaadata" - mind, eriefektide ajastu inimest paraku eriti ei köida...

Иди и смотри (1985) e. Come and See. Valgevene sõja aeg poisi silme läbi. Sobiv film, mida vaadata, kui tuju on liiga hea.

Schindler's List (1993). Juutide raskest elust maailmasõja aegu.

Sügisball (2007). Lugu inimestest, kellel ei ole tundeid, mis teeb neid kurvaks :P

 

Kohustuslikud

Head

Vaadatavad

Üsna vaadatavad

Oli hetki

Pettumus

   
 
             
      Viimati täiendatud 1. juulil 2018