Button Text  
             
 
Filmilogi
Button Text
Button Text
Button Text
Button Text
Button Text
 

Oli hetki

(Olid mõned head kohad, aga muidu kehv)

 

Teesklejad (2016). Logisevas suhtes paarike puhkab sõprade luksuslikus suvilas. Juhuslike matkajatega kohtudes hakkavad nad aga mängima justkui see oleks nende luksuslik kodu.

Pirates of the Caribbean: Dead Men Tell No Tales (2017). Piraadiseeria ei-tea-mitmes film. Blaah.

Kong: Skull Island (2017). Peale Vietnami sõja lõppu rändab seltskond sõjaväelasi ja teadlasi muust maailmast isoleeritud saarele, kus õilmitseb eripärane ökosüsteem.

Handsome: A Netflix Mystery Movie (2017). Politseinik püüab lahendada oma lähinaabruses toimunud mõrva.

Appurushido: Ekusu makina (2007) e. Appleseed Ex Machina. Animaklassika. Palju võtlus-stseene ja liiga vähe lugu.

Kôkaku Kidôtai (1995) e. Ghost in the Shell. Ulmelises tulevikumaailmas liiguvad ringi küborgid ja seos bioloogilise keha ja infotehnoloogia vahel on hajunud. Põhilooks on kurja häkkerit taga ajavad korrakaitsjad. Kuna raamlugu on üsna napilt lahti seletatud ei saanud filmist täit rõõmu.

Assassin's Creed (2016). Ulme-elementidega äksifilm. Geenidesse salvestunud mälu kasutades (see on see ulme-element) püütakse lahendada keskajal kadunuks jäänud eseme saladust. Olulised komponendid on veel keepides ringi sahmivad mehed ja salapärasuse loori mähitud ordu.

Resident Evil: The Final Chapter (2016). Zombisaaga tõenäeliselt veel mitte viimane film. Alice peab läbu zombihordide murdma tagasi laborisse, kust kõik algas, et leida üles antiseerum.

Underworld: Blood Wars (2016). Vampiirisaaga uus osa. Omavahelise jagelemise kõrval peavad vampiirid hakkama saama libahuntide uue ja senisest võimsama pealetungiga.

Doctor Strange (2016). Parandamatu käevigastusega eks-kirurg pöördub abi saamiseks müstiliste jõudude poole ja leiab salajase kogukonna, mis võitleb tavakodanikule tundmatute ohtudega.

Bridget Jones's Baby (2016). Äparduva igavese vallalise Bridgeti järjekordsed seiklused, seekord on asjasse segatud kahe potentsiaalse isaga beebi.

The Big Lebowski (1998). Üks suvaline tüüp segatakse miljonäri naise inimröövi loosse. Ta kohtub suure hulga imelike inimestega ja asjad lähevad kogu aeg untsu.

Bubba Ho-Tep (2002). Vanadekodu hakkab kimbutama muumia. Muidu tobe komöödia, aga laenatud identiteedi all elav Elvis oli nutikas ja muhe kõrval-lugu.

Now You See Me 2 (2016). Moodsate mustkunstnike filmi järg. Järjefilmidele tüüpiliselt jääb originaalile alla. Häiris, et nutikate trikkide asemel kasutati võtmehetkedel hüpnoosi, mis ei olnud kuigi veenev.

Swiss Army Man (2016). Kas just maailma kõige veidram film, aga päris pöörane küll. Üksikule saarele lõksu jäänud noormehele uhutakse seltsiks laip, mis osutub täitsa praktiliseks.

Suicide Squad (2016). Koomiksitest tuttavad kurjameid püütakse ühise õilsa eesmärgi nimel tööle rakendada, kuid maailma päästmine ei ole neil veres. Ohtralt möllu ja värvikaid tegelasi, kuid film ikkagi suuremat elevust ei tekita.

Popstar: Never Stop Never Stopping (2016). Libadokumentaal eluga ummikusse sattunud popstaarist, soolokarjääri tegevast endisest poistebändi liikmest.

Captain America: Civil War (2016). Seeria kolmas film. Superkangelaste madinate käigus tekitatud häving tekitab ülejäänud inimkonnas pahameelt (oli ka aeg) ja kangelaste arvamused edasise käitumise osas lahknevad. Ohtralt välk-kiiret möllu. Noore ämblikmehe roll oli hea.

Lilting (2014). Noormees püüab soojendada suhteid oma varalahkunud kallima emaga, kuid takistuseks on keelebarjäär.

Warcraft (2016). Tüüpiline libakeskaja fantaasiafilm. Orgid tulevad läbi portaali inimeste maailma.

Cirkus Columbia (2010). Filmi tegevus toimub segastel aegadel Bosnia ja Hertsegoviinas. Mees tuleb oma uue kallimaga kodulinna tagasi ja tõstab vana naise ja poja julmalt kodust välja. Päev-päevalt muutuvad segasemaks mitte ainult inimsuhted vaid ka poliitiline olukord.

American Ultra (2015). Luuserist väikelinna noormehes äratatakse üles ammune CIA eritreening. Peagi tulevad agendid teda jahtima ning senine rahulik elu pöördub pea peale. Lugu oli paljutõotav, end lõpp vajus ära.

Tomorrowland (2015). Lihtsavõitu seiklusfilm teismelisest neiust, kes satub teise dimensiooni, mis on teaduse poolest ülimalt arenenud. Koostöös toriseva erakuga tuleb neil maailma päästma hakata.

Surviving Progress (2011). Dokumentaalfilm kasvul põhineva majanduse ja piiratud loodusressursside vastuolust. Oleks tahtnud põhjalikumat süvenemist, film jäi tasandile "pankurid on pahad" ja "keskkond on oluline".

I'll See You in My Dreams (2015). Pikalt üksi elanud lesknaine otsustab elus uusi asju proovida: ta leiab endale nii uue sõbra kui ka silmarõõmu. Täitsa OK ajaviitefilm, aga tegelased ei ole piisavalt usutavad, et sügavamalt hinge pugeda.

Волкодав из рода Серых Псов (2006) e. Wolfhound. Vene oma fantaasiaseiklus. Õilis kangelane maksab kätte oma klanni eest ja muuhulgas päästab ka printsessi.

The Scribbler (2014). Müstikaelementidega põnevik. Loo peategelane on noor naine, kes püüab vaimuhaigete ühiskodus oma lõhenenud isiksuse kiuste enam-vähem normaalset elu elada. Hoones toimuvad mõrvad ei tee seda kergemaks.

En duva satt på en gren och funderade på tillvaron (2014) e. A Pigeon Sat on a Branch Reflecting on Existence. Lühistseenidest moodustuv film, mis kujutab inimeksistentsi halenaljakas kõverpeeglis. Film on kohati päris sünge, kuid seda pehmendab fantaasiaga segatud irooniline käsitlus.

Unbroken (2014). Film teise maailmasõja kangelasest ja sportlasest, kes veetis 47 päeva ookenil triivides ja sattus seejärel jaapanlaste kätte pantvangi. Eluloofilmidele iseloomulikult on keskendutud tähelepanuväärse inimese kangelaslikkusele, mistõttu jääb tegelane natuke tühjaks ja elukaugeks.

Run All Night (2015). Lihtne märulifilm. Kõigi poolt põlatud endine palgamõrvar peab ennast kokku võtma, et päästa oma igati korralik täiskasvanud poeg, kes on juhuse tahtel keerulisse olikorda sattunud.

Home (2015). Multikas. Nunnud tulnukad (loe: süüdimatud kaabakad) asustavad inimesed reservaati ümber ja asuvad ise planeedile elama. Loo peategelane sõbruneb väikse tüdrukuga ja mõistab, et on inimestest täiesti valesti aru saanud.

War of the Worlds (2005). Wellsi ulmeklassika põhjal tehtud film. Üleöö ilmuvad tulnukate masinad külvavad kõikjal surma ja hävingut. Peategelasel õnnestub kodulinnast põgeneda, kuid ta avastab ahastusega, et pääsu ei ole tegelikult kusagil. Film on kahtlemata efektne, kuid hinge ei poe.

The Machine (2013). Ulmekas. Teadlane püüab luua tehisintelligentsi lootuses aidata nii oma ajukahjustusega tütart. Kuid sõjaväe rahastuse peal töötades oodatakse temalt hoopiski efektiivse tapamasina loomist. Maa-alune katsetusbaas on kriipi ja ajab ootused kõrgele, kuid lugu ise jääb ikkagi nõrgaks.

Furious 7 (2015). Juba seitsmes film ilusatest autodest ja kiiretest naistest. Umbes selline nagu ette võis kujutada: möllu saab palju aga mingit nutikat stsenaariumi ei maksa loota. Autoga läbi pilvelõhkujate langemine oli päris vägev.

Decoding Annie Parker (2013). Tõsielul põhinev film rinnavähi päriliku faktori avastamise kohta keskendudes ühele selle kurja saatuse all kannatavale perele. Filmi puuduseks on eksitav pealkiri (teadlased ja peategelane tegutsevad üsna eraldi). Lugu ise on kahtlemata kurb ja emotsionaalne, aga mitte nii haarav kui nii mõnedki teised analoogilised filmid (vt "The Fault in Our Stars").

John Wick (2014). Pensioneerunud kriminaal leiab kättemaksu sunnil tagasitee allmaailma. Iseküsimus on, kas nii ohter vägivald üldse tasakaalustab algset süütegu. Oli palju huvitavaid detaile peategelase mõjuvõimu (kõik kuidagi teavad teda) ja allmaailma toimimise kohta (spetsiaalne hotell, erialakeel, oma raha).

Redirected (2014). Punt Inglismaa kurikaelu satub olude sunnil Leedusse oma erimeelsusi lahendama. Ida-Euroopat näidatakse kõverpeeglist ja kooskõlas levinud eelarvamustega (vt "EuroTrip"). Filmi suurimaks tõmbenumbriks on valmimine koostöös leedukatega. Lugu ise on keskpärane ja lõpp jäi kuidagi poolikuks.

Død snø 2 (2014) e. Dead Snow 2: Red vs. Dead. Norra õuduka järg komöödia võtmes. Värskelt sombide käest pääsenud noormees peab seadusesilmadega maid jagama (kui väidetavast pääsenust jääb maha laipu täis mets, siis see tundub veidi kahtlane). Ja nagu sellest oleks veel vähe, tuleb välja, et natsisombidel on suuremad plaanid kui varem tundus.

The Maze Runner (2014). Teadmata jõud on seltskonna noori vangistanud keset labürinti, millest välja pääsemise teevad keeruliseks seal öösiti ringi kappavad verejanulised elukad. Filmi esimene pool oli huvitav, aga vajus ära lõpu poole kui hakati vihjamisi selgitama tegelikku olukorda.

Sin City: A Dame to Kill For (2014). Visuaalselt kütkestav kuid ülivägivaldne film nagu arvata võiski. Seekordse filmi juures häiris väga katkendlikkus: ükski lugu ei jõudnud mingisuguse lõpliku mõtestatud finaalini. Vaataja ette visati meele masendamiseks peotäis koledaid lugusid ja nii see enam-vähem jäigi.

A Million Ways to Die in the West (2014). Jandikomöödia. Värskelt mahajäetud lambakasvataja leiab uue hingamise, kui linnakesse satub naine, kellel on nii nägu kui ka tegu. Filmis oli ka häid nalju, aga need kadusid kohati labasuste taha ära.

The Rover (2014). Ulmekas ülemaailmse kollapsi järgsest maailmast. Napisõnaline mees püüab tabada mehi, kes tema autoga ära sõitsid. Film on aeglaselt kulgev ja kohati kummastav. Õhustiku võtab väga hästi kokku Taneli kommentaar: nagu Eesti filmi vaataks.

Lucy (2014). Äärmiselt varieeruva tasemega ulmekas. Narkomuulaks sunnitud naine saab suure annuse erilist ainet ja omandab üli-inimlikud võimed. Filmi teoreetiline osa ei olnud eriti köitev, kuna side meile teadaoleva teadusega oli liiga nõrk (isegi ulmekas võiks kasvõi natukene usutav olla) ja lõpp jäi ka kuidagi õhku. Samas mehi sinna-tänna tuuseldav Scarlett Johansson on muidugi vägev vaatepilt ja ainuksi selle rolli pärast on filmi ikkagi mõtet vaadata.

The Dark Mirror (1946). Üks vana hea krimifilm. Kaksikud keelduvad paljastamast, kumb neist on mõrvas kahtlustatu ja kumb süütu. Suluseisust vabanemiseks peab psühholoog nende iseloomu lahates selgeks tegema, kumb õdedest on ohtlik mõrvar.

Dans la maison (2012) e. In the House. Seni pigem kibestunud torisejana tuntud õpetaja hakkab õhinal ühe oma klassi poisi esimesi kirjutamiskatseid juhendama. Poisi kinnisideeks on tema klassikaaslase kodu ja vanemad: ainult selle perekonna eraelu seikadest ta kirjutada tahabki. Tema vaatlemistung läheb lõpuks üsna käest ära.

The Raid 2: Berandal (2014) e. The Raid: Retaliation. Eriti raju märulifilmi järg. Nagu ikka on kaklusstseenid väga pöörased ja seetõttu ise-enesest vaatamist väärt. Samas lugu kakluste ümber (ja seda linaruumi ei ole palju) on üsna raskesti jälgitav. Oma osa on kindlasti selles, et juba filmi algusest peale kulub palju energiat tegelaste eristamiseks (nad on ju kõik ühte nägu...).

Winter's Tale (2014). Läbi mitme ajastu kulgev fantaasia-elementidega romantikafilm. Väga häirivalt oli tunda, et tegu on raamatu kärbitud versiooniga: osa lugu jäi justkui rääkimata. Näiteks erinevate üleloomulike olendite paralleelmaailma toimimine jäi üsna segaseks.

Anchorman 2: The Legend Continues (2013). Kummaliste telediktorite seltskond hakkavab oma ajastu esimesena edastama kollaseid uudiseid ja saab väga populaarseks. On mõned head naljad, kuid valdavalt on tegu ikka üle-vindi huumoriga.

Ender's Game (2013). Ulmekas. Tulevikumaailmas tuleb inimkonnal rinda pista putukataolise tulnukarassiga. Efektiivseim viis nendega võidelda on väikelapse-east saadik kaaluta olekus treenitud supersõdurid. Film on kena illustratsioon väga heale raamatule, aga liigse rutakuse tõttu ei ole eraldiseisvana tõsiseltvõetav.

The Selfish Giant (2013). Varateismeline inglise pätipoiss kukub lõplikult koolist välja ja kaasab ka sõbra oma allakäiguteele. Üheskoos hakkavad nad kokkuostu jaoks vanametalli kokku vedama ja kokku varastama. Otse loomulikult ei saa see kõik hästi lõppeda.

Knights of Badassdom (2013). LARP-i üritusel kutsutakse poolkogemata välja deemonid. Kuna kõik on niikuinii kostüümides, siis läheb aega, enne kui keegi olukorra tõsidusest aru saab.

The Heat (2013). Viks ja viisakas FBI töötaja satub koostööd tegema märksa maalähedasema politseinikuga, kes nn präänikumeetodisse ei usu.

Kick-Ass 2 (2013). Superkangelasteks riietuvate tavainimeste seltskonna elu läheb keeruliseks, kui neid hakkavad jahtima verejanulised kurjamid. Kui tavaliselt on superkangelase-filmid üsna helged, siis see oli natuke liiga räige ja vägivaldne (vt Layer Cake). Komöödiaelementidega kokku segatuna olid võikad kaklus-stseenid kuidagi eriti ehmatavad.

Elysium (2013). Ulmepõnevik. Kauges tulevikus on Maa ülerahvastatud ja edukaim osa inimkonnast elab hoopiski paradiislikus kosmosejaamas. Pildiliselt on film väga kena, aga sisu poolest ei ole eriti midagi pakkuda.

The Rocky Horror Picture Show (1975). Ulmeliste elementidega muusikal. Autoga tee peale jäänud noorpaar otsib abi lossist, kus otse loomulikult toimuvad kummalised lood. Paljud hilisematest filmidest tuttavad näitlejad on tunduvalt nooremad (ja paljamad) kui oma järgnevates rollides. Sukkades ja korsetis ringi kepsutav meespeaosaline oli oma äärmuseni viidud maneerlikkuses täitsa tore. Aga jah - tegu ei ole filmiga, mida vanaema seltsis vaadata.

2 Guns (2013). Krimikomöödia. Kaks allilmas tegutsevat sala-agenti satuvad täbarasse olukorda ja ühendavad jõud. Vana head äksi on filmis kenasti, aga heade kangelaste nappus on üsna ängistav.

The World's End (2013). Komöödia. Kunagised koolikaaslased saavad vanade aegade mälestuseks endises kodulinnas uuesti kokku. Aga näiliselt rahulikus väikelinnas toimuvad kummalised lood (vt The Stepford Wives). Võrreldes sama seltskonna varasemate filmidega (vt Hot Fuzz) oli see suur pettumus.

Re-Animator (1985). Õudukas. Meditsiinitudeng katsetab surnute taaselustamisega ja otse loomulikult läheb kõik hirmus valesti. Olid üksikud head kohad. Eriefektid olid mõnustalt oma ajastu vaimus (st läbimõeldud kaameratöö ja kummist kehadest välja pritsiv ketšup).

Man of Steel (2013). Treiler oli võluv, aga film ise ei suutnud südant võita. Kui kõrvutada teiste superkangelastega, siis Spidermani-filmid (need, mida nüüd nimetatakse juba vanadeks) jätsid sügavama mulje.

The Mortal Instruments: City of Bones (2013). Keskpärane fantaasiafilm. Kui tema ema salapärastel asjaoludel kaduma läheb, avastab tavaline koolitüdruk Clary, et tal on üleloomulikud võimed. Ikka on tore vaadata ilusates hoonetes taplevaid ilusaid inimesi (vt Underworld), aga loo käik on suhteliselt tüüpiline.

Dirty Mary Crazy Larry (1974). Seiklusfilm, mida vaadatakse vist põhiliselt vägeva lõpu tõttu. Kaks sõpra röövivad enda unistuse täitmise nimel suure summa raha. Nende põgenemist (loe: road-tripi) vürtsitab ootamatult seltskonnaga liituv neidis.

Pitch Black (2000). Ulmeõudukas, Riddicki seeria esimene film. Seltskond rändureid (sh üliinimlike võimetega kurjategija) teeb tundmatule planeedile hädamaandumise. Tasapisi aimdub, et lisaks neile on seal peidulise loomuga kurjakuulutavad elukad (vt Alien). Filmi idee oli huvitav, aga tegelaste enesetapukalduvus hakkas veidi ajudele.

Mad Max Beyond Thunderdome (1985). Kolmas Mad Maxi film, mis ei ole üldse eelnevate sarnane: on kuidagi liiga lootusrikas. Eraklikult kõrbes elav Mad Max satub Aunty (mängib Tina Turner!) juhitavasse linnakesse. Filmis oli raske ühildada senise arusaamaga Mad Maxi maailmast: nt jäi mulje, et ühiskonna hukust oli tegelikult möödas väga vähe aega, sest nooremad kõrbes elavad lapsed olid veel nii noored.

Jab Tak Hai Jaan (2012) e. As Long as I Live. Ometi üks India film, mis ka vastab negatiivsetele eelarvamustele. Laulu oli natuke liiga palju ja lugu ise kippus kohati seebilikuks: kui stsenaarimisse on kirjutatud amneesia, siis see ei ole hea märk! Samas filmi esimene pool ja keskne idee oli täitsa põnev, lihtsalt loo edasine kulgemine ei meeldinud üldse.

O Som ao Redor (2012) e. Neighbouring Sounds. Vaade Brasiilia linnatänava elanike igapäevaellu. Läbivateks teemadeks on pere-ema häiriv haukuv koer ja tänavakese rahu kaitsev valvetiim. Vaataja ette tuuakse ohtralt killukesi, millest ühtki ei tõsteta teistest rohkem esile. Pidevalt aimdub lootus, et kohe-kohe seob miski kõik need lood kokku. Kahjuks on film natuke liiga napisõnaline, nt ei selgu vanaisa minevik ja Sofia lahkumise põhjus. Vaadates võikski pigem jälgida huvitavaid kultuurilisi erinevusi (turvalisuse kinnisidee), mitte oodata mingit Suurt Tõde.

Iron Man 3 (2013). Kolmanda filmi peale hakkab peategelase võlu juba hajuma: mingi hetk hakkab see pidev torisemine närvidele käima (vt Max Black, Gregory House). Aga film ise on muidugi efektne.

La mala educación (2004) e. The Bad Education. Kirikukoolis koos üles kasvanud sõbrad kohtuvad täiskasvanueas uuesti. Läbivaks teemaks on poisse ahistavad kirikuisad. Vahepeal läks film ikka õite imelikuks kätte, vahepeal oli huvitav ka. Teist korda ei vaataks.

The Great Gatsby (2013). Vägevate kostüümide ja ootuspäraselt hea nimiosatäitjaga niru film, mis ei võida südant isegi siis, kui eelarvamused maha matta.

Only God Forgives (2013). Nicolas Winding Refni film, mis paneb vaataja mõistma, et Drive oli filmi Valhalla Rising kõrval juhuslik kõrvalekalle tema loomingus, mitte vastupidi. Põhiliiniks on Bankgoki allilmategelaste kättemaksujanu.  Nagu ka teises kahes filmis, jätab tugeva positiivse elamuse muusika, aga vägivaldsusest nõretav lugu ise tekitab pigem hämmastust kui õõva.

Bill & Ted's Bogus Journey (1991). Ulme-elementidega komöödia järg. Oli häid, aga ka nirusid nalju (nt pidev S. Urma mõnitamine muutus tasapisi tüütuks).

Броненосец Потёмкин (1925). Tummfilm rõhujate vastu üles astuvatest madrustest. Huvitav ära näha, sest esimene tutvus filmiga tuli hoopiski Feuchtwangeri sule läbi. Massistseenid on filmis võimsad, aga lugu ise erilist elamust ei jätnud (või oli raamatu tõttu ära spoilitud).

Horrible Bosses (2011). Krimielementidega komöödia. Kolm sõpra on muude karjääriväljavaadete puudumise tõttu sunnitud kannatama oma võimatu käitumisega ülemusi. Hooletult lendu lastud sõnast kasvab kindel plaan oma bossid lihtsalt ära tappa. Aga otse loomulikult ei lähe kõik nii nagu plaanitud ja tundub, et nad mässivad ennast veelgi sügavamalt sisse.

Snitch (2013). Oma poja päästmiseks on aus ehitusmees sunnitud sisenema narkokaubandusse. Film nõretab traagilisusest, aga südant ei võida. Paistab, et Dwayne Johnson on uue sajandi Arnold Schwarzenegger, st riideid rebestavate lihastega "tavaline" pereisa.

Identity Thief (2013). Komöödia aja surnuks löömiseks. Üsna vaimuka nipiga paneb hilpharakast tädi pihta korraliku pereisa nime ja asub seda määrima.

Stoker (2012). Peale isa surma kolib Indie ja tema ema juurde isa noorem vend, kellest keegi eriti midagi kuulnud pole. Kohalikes naistes tekitab ta elevust, kuid Indie aimab, et onul on ka tumedam pool. Teised analoogilised linateosed on olnud märksa haaravamad (vt Dexter, Keeping Mum).

After Earth (2013). Tuhat aastat peale planeet Maalt põgenemist (ja selektiivset tehnoloogilist tagasiminekut) satuvad isa ja tema poeg tagasi vaenulikule koduplaneedile. Maastikud on efektsed, kuid kohati totakas sisu nullib positiivsed emotsioonid.

Vehicle 19 (2013). Keerulise mineviku kuid hea südamega striitreisser (vt Brian O'Conner) võtab rendiauto nr 19, mis oli mõeldud kellelegi teisele. Selle õnnetu juhuse läbi jääb ainuüksi tema kanda üks tähtis missioon (vt Die Hard).

Róza (2011) e. Rose. Lugu Masuuria naisest, kes on oma kultuurilise tausta ohver: teda peetakse kas poolakaks või sakslaseks, aga igal juhul vastaste hulka kuuluvaks. Seetõttu tabavad seda üksikut naist II maailmasõja õudused täies ulatuses. Film jäi paljuski ebaselgeks. Tundub, et panustati vaatajas ahastuse tekitamisele, aga ajalugu ja ühiskondlike probleemide olemust võinuks natuke rohkem seletada... Poola oma publik ilmselt lisaseletusi ei vajanuks. Koledat filmi ainult koledate kaadrite pärast vaadata on liiga nüri (vt Иди и смотри). Näiteks "Apocalypto" sisaldas samuti ohtralt nõrgemate vastu suunatud vägivalda, aga lisandus huvitav mõtisklus sellise ühiskonnakorra kujunemise põhjustest.

The Last Stand (2012). Kolkaküla korravalvur peab toime tulema halastamatute kartellitüüpidega. Lugu ei ole eriti haarav, panustatakse Schwarzeneggeri olemasolule (ohtrad killud hakkasid lõpuks juba tüütavaks muutuma: vanade heade tunnuslausete vastu nagu "I'll be back" ei saa ju niikuinii).

The Campaign (2012). Valimisvõitlust parodeeriv komöödia. Olid mõned vaimukad ja mõned mitte nii vaimukad naljad.

Broken City (2013). Põnevik eks-politseinikust, kes langeb võimuka linnapea meelevalda.

A Haunted House (2013). Õuduskomöödia. Peale paarikese kokkukolimist hakkab majas tegutsema kummitus. Olid mõned head naljad, mõned mitte nii head naljad ja ka üsna palju tobedat paroodiat.

Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu (2013). Vägeva visuaaliga 3D nukuooper. Filmi oli eriti põnev vaadata peale nukkude ja filmimispaikade näitust. Oli naljakaid väikeseid hetki (kuldhambaga rott, mikroskoobi all poolduvad euromündid), millest kõiki ilmselt ei jõudnudki tähele panna. Paraku on animaatoritest natuke kahju, sest nii palju vaeva on nähtud linateosega, mille sisu on üsna niru. Pealkirjas lubatud armastuslugu sisuliselt ei näidatudki. Ühiskonnakriitiliste teemade (põgenike tung heaoluühiskonda) käsitlemine nukufilmis oli huvitav nüke, aga sellega ei mindud eriti sügavuti - seos Tuneesia paadipõgenikega esitatakse alles päris filmi lõpus.

This is 40 (2012). Filmi "Knocked Up" kahe kõrvaltegelase lugu: oma elu laste heaolule pühendanud abikaasad on 40. eluaasta täitudes kriisi lävel ja kõhklevad, kas peale laste neid enam miski muu ühendabki. Filmi esimene pool on suhteliselt piinarikas (rumalad inimesed teevad rumalaid asju), teine pool läheb veidi paremaks.

Gambit (2012). Kunstivõltsijatel on kaval plaan Monet maali müümiseks, kuid see sõltub stsenaariumisse kirjutatud kauboitüdruku veenmisvõimetest. Oli natuke liiga palju Mr. Beani stiilis piinlikku farssi (jändamine katkise tooliga, poolpaljalt hotellis ringi silkamine).

Life of Pi (2012). Väga huvitava alguse (peategelase suhe usuga) ja paljude kaunite stseenidega film india poisist, kes peab päästepaati jagama näljase tiigriga. Ma ei ole küll vastavat kultusraamatud lugenud, aga mulle tundub, et see lugu ei ole tegelikult hästi filmivormi valatav, kuna on pigem mõtisklev ja mitte eriti sündmusterohke. Näiteks erinevatest juhtunu versioonidest libiseti kiirelt üle alles filmi lõpus.

Silver Linings Playbook (2012). See on natuke teistmoodi romantiline komöödia, sest teineteist leiavad kaks elus ummikusse sattunud ja psühholoogiliste probleemide tõttu ravi vajavat noort (aga palju paremini kujutab sama asja film Garden State). Filmi esimene pool on pigem nukker ja ka romantikani jõutakse alles üsna filmi lõpus.

Valhalla Rising (2009). Ühesilmaline sõdalane võitleb ennast vangistusest vabaks ja liitub Jeruusalemma suunduvate viikingite seltskonnaga. Jeruusalemma asemel satub nende laev aga tundmatule rannale. Filmis eriti palju ei juhtu, vaadata on seda mõtet just suuresti tänu muusikale tekkiva õhustiku pärast (hea, et sai vaadatud suurelt ekraanilt). Fun fact - sama režissöör tegi filmi Drive.

The Jacket (2005). Alusetult kriminaalse hulluna ravile suunatud mees avastab, et teraapia-kambrisse suletuna on ta võimeline rändama enda tulevikku. Tulevikust saadud info abil püüab ta muuta nii enda kui ka teiste saatust.

Coriolanus (2011). Huvitav Shakespeare mugandus tänapäeva maailma: suurepärane sõdur ja Rooma kangelane Coriolanus ei saa rahvaga läbi ning aetakse minema. Kindlasti tunduvalt parem kui analoogilise põhimõttega Romeo + Juliet. Nt oli huvitav, et ajalooline poliitiline süsteem püüti mugandada tänapäeva maailma. Samas teistsugune kõnepruuk mõjus mõne tegelase suus kohutavalt kangelt ja ebausutavalt, saaks paremini (vt The Song of Ice and Fire). Aga ka mitte kõige paremate filmide vaatamisest on teinekord kasu - saime Räpina paarikal kaks punkti juurde, jess!

Антикиллер Д.К.: Любовь без памяти (2009) e. Antikiller D.K. Seeria kolmas film. Võrreldes eelnevate filmidega oli seekord lugu palju selgem ja väga hästi jälgitav, kuid seevastu peategelane oli hoopis sassi keeranud.

Антикиллер 2: Антитеррор (2003) e. Antikiller 2: Antiterror. Seeria teine film. Erinevalt esimesest filmist oli see natuke paremini arusaadav (mitte lihtsalt üks kakluststeen teise otsa) ja vastavalt ka natuke huvitavam vaadata.

Антикиллер (2002) e. Antikiller. Märulist nõretav film, mis kujutab alusetult vangistatud endise korravalvuri elu peale vabanemist. Terve seeria on justkui varateismeliste poiste kirjutatud. Nimelt on nii palju tegelasi ja tegevusliine, et vist ainult filmi tegijad saavad kõigest ekraanil toimuvast aru. Samas äksi on kõvasti ja selle sobivus süžeeliini on teisejärguline.

The Dictator (2012). Tüüpiline ohtralt allavöö-nalju sisaldav tobe komöödia. Väikeriigi diktaator satub USA-s identiteedivarguse ohvriks ja saab maitsta lihtsureliku elu. Filmis oli kaks tõeliselt nutikat nalja (vestlus lennukis ja totalitarismi rakendamine ettevõtluses), ülejäänud läksid kõik ühte auku.

Total Recall (2012). Legendaarse ulmeka hale uusversioon. Keemiasõja järel on elamiskõlblikud ainult Suurbritaannia ja Austraalia, allasurutud koloonia. Suvaline liinitööline läheb endale ilusamaid mälestusi ostma ja osutub võtmeisikuks vabadusvõtluse keerises. Sellisest reaalsustajuga mängivast loost eeldaks rohkem nutikaid süžeepöördeid ning reaalsuse ja ettekujutuse piiride hajumist (vt Inception, Total Recall). Hea oli ülerahvastatud Austraalia kujutamine: üksteise otsa ehitatud pisikesed korterid ja rahvaste paabel. Aga tänapäevaste vahenditega oleks saanud palju parema uusversiooni teha. Kui uut ja vana järjest vaadata, siis üldkokkuvõttes on filmi vana versioon ikka kordi parem.

Videodrome (1983). Mõningate sado-maso elementidega ulmekas reaalsuse piiride hägustumisest. Ühiskonnakriitilistes nootides (massimeedia ületarbimine ja "ülestimuleeritus") ei ole viimase pea-aegu 20 aastaga midagi muutunud. Lõpus keeras film ikka puhta hulluks.

The Lie (2011). Film kujutab rasket hetke hipi elus, mil ta saab aru, et kohustuste orjana on temast saanud hoopis teine inimene. Et töölt ära saada ja oma elu üle veidike mõelda, mõtleb ta hetke ajel oma bossi jaoks välja mõjusa vabanduse, kuid sellest valest tuleb palju jama. Natuke pealiskaudseks jäi see film.

The Guns of Navarone (1961). Inglased madistavad sakslastega väikesel Kreeka saarel. Võib-olla on asi kella keeramises, aga see film osutus suurepäraseks unerohuks.

Fast Five (2011). Kiired ja vihased nagu alati, esimese filmi võlu lähedale paraku ei küündi. Ohtralt kärtsu ja mürtsu, mis ei allu alati füüsikaseadustele.

Repo Men (2010). Hää ideega film, mis takerdub ohtratesse möödapanekutesse loogikas ja loo sujuvuses. Tulevikumaailm, kus suur osa inimkonnast rendib endale asendusorganeid, mis raha nappides tagasi võetakse. Sarnane idee paremini välja mängitud vt Das Molecular Cafe.

Elephant (2003). Koolitulistamisest - suhteliselt kiretult ja draamavabalt. Tegevuse kõrval oleks tahtnud näha rohkem tegelaste mõtteid jms - miks nad käitusid nii nagu nad käitusid.

Punane elavhõbe (2010). Kohutavalt napp ja pealiskaudne, kui ei oleks raamatut lugenud, ei oleks üldse aru saanud. No aga mis teha - eesti film, nutad ja vaatad.

Funny People (2009). Lugu surmahaigust põdevast kehva iseloomuga koomikust. Parimad kohad filmis olid kaadrid komöödiašõust, ülejäänud film oli jama.

G-Force (2009). Merisead päästavad maailma.

I Sell The Dead (2008). Õuduskomöödia ebasurnutega äritsejatest. Lugu ei ole eriti põnevalt esitatud (võib-olla on asi selles, et ma kudusin samal ajal?), aga olid omad hetked - nt kuidas tüüp vampiiriga mängib - vai südamesse, vai välja, vai südamesse...

Race to Witch Mountain (2009). Inimesed abiks maale tulnud tulnukatele. Olid omad säravad hetked, nt kuidas täheteadlane UFO-konventsioonil ettekannet peab.

 

Kohustuslikud

Head

Vaadatavad

Üsna vaadatavad

Oli hetki

Pettumus

   
 
             
      Viimati täiendatud 28. detsembril 2017